Võit hasartmängusõltuvuse üle. Alex Blaszczynski

ka kaotada, ei tulnud mulle kordagi pähe.

      Südametunnistus piinas, kui naisele valetasin, et mulle helistati ja kutsuti tagasi tööle mingit asja lõpetama. See oli pisut riskantne ka, sest ta oleks võinud küsida raha Rachelile uute kingade ostmiseks, mida tüdrukul koolis vaja läheb. Aga see oli ainus viis kodunt kahtlust äratamata lahkuda. Ma annaksin endale tappa, kui see hobune võidaks ja mind poleks seal talle panust tegemas. Seda on varem juhtunud ja ma olin tõesti raevus. Ma süüdistasin Emmat, et ta sundis mind sellele neetud peole minema. Ma oleksin praegu viie sotiga plussis, mitte sellises jamas. Ma ei kavatse kaks korda sama viga teha. Mis iganes, ta on piisavalt õnnelik kui osa võidust talle annan. Mida ta ei tea, ei tee ka haiget.

      Prr, ma vihkan seda tuimuse lainet, mis sind tabab, kui oled oma viimase sendi maha mänginud. See hobune oleks võitnud, kui neetud džoki poleks teda liiga vara tõmmanud. Täielikult tema süü – aga see ei tee minu enesetunnet karvavõrdki paremaks. Oh, mis ma küll teinud olen: jälle omadega miinuses, naisele valetanud, Rachel jääb jälle kingadeta. Nagu asi veel küllalt hull poleks: mida ma Emmale arvatava ületunnitasu kohta ütlen? Ahaa, tean, ma laenasin selle Peetrile, tal oli vaja mingid naise arstiarved ära maksta. Selle neelab Emma alla, pole kahtlustki.

      See asi kipub käest ära minema. Enam mitte, ma luban. Ma ei saa võiduajamistel mängimisest midagi peale armetu ja haletsusväärse enesetunde ja ma jätkan perest raha välja viimist. See pole aus, ma peaksin end üles äratama. Enam mitte, ma luban seda kindla peale.

      Jess! Mu hobune võitis, ma sain sellega hakkama! Ma teadsin, et suudan, ei mingit higistamist! Oh kui hea tunne, olen lausa seitsmendas taevas! Kolmsada naela, milline rõõmurull, olen jälle jalgel. Nüüd saan arved ära maksta. Aga hei, ma võiksin selle kolmsada ju järgmises jooksus duubeldada? Kuuesaja kulliga oleks paar järgmist üürimakset käkitegu. Ma võidan veel, tuleb mõelda positiivselt. Jah, ma lähen selle peale välja. Kui ma kaotama hakkan, lõpetan panustamise kahesaja juures. Ma luban.

      1

      Mis on hasartmängimine ja millal sellest saab sõltuvus?

      Atlantic City, 1980ndate algus, Bally’s Park Casino Hotel: tegevuskoht, kus toimus minu esimene rahvusvaheline mängurlust ja riskivõtmist käsitlev konverents. Ühtlasi oli see ka minu esimene kasiinokülastus. Kiirustasin läbi hotelli registratuuri, saatsin kohvrid tuppa, andsin jooksupoisile mõne mündi ja suundusin ootusärevalt kasiinokorrusele. Kosena tulvav lärm, vilkuvad tuled ja inimeste sagimine sulasid kokku, mõjudes lausa pimestavalt. Kiirustasin ruletilaua äärde, kus seisin mitu minutit, vaatasin teisi mängimas ja tutvusin maja reeglitega. Võtsin välja sada Ameerika dollarit, mille olin mängimise jaoks kõrvale pannud (suurim summa, mille kaotamist võisin enesele lubada) ja vahetasin žetoonideks. Mäletan, et need olid sinised. Väikseim panus oli viis dollarit. Õnn oli minu poolel ja kahekümne minuti pärast olin juba tugevas plussis. Mängukihk rahuldatud, lahkusin lauast 360 dollari võrra rikkamana. Plaanisin järgmisel päeval tagasi tulla ja seda summat veelgi suurendada.

      Järgmisel õhtul läksin koos mõne teise delegaadiga mängulaudade juurde. Veendunud, et mu õnnetäht särab ka täna, valisin sama ruletilaua ja hakkasin mängima. Võitu ei tulnud. Mis lahti on, küsisin, kas nad on ratta ära vahetanud, või keerutab krupjee seda kuidagi teisiti? Peagi olid eelmise päeva võidud mu taskust kadunud. Mul oli kasiinos kulutamiseks planeeritud rahast alles viimased kakskümmend dollarit. Vaatasin viimast ratta keerlemist, süda kurgus. Ma pidin võitma. Seda ei juhtunud. Tundsin äkilist vihasööstu. See suundus minu enese vastu: miks ma ometi ei lõpetanud, kui plussis olin? Mida ma nüüd peale hakkan? Lisaks kõrvalepandud rahale olin kaotanud ka kogu eilse võidusumma. Mõtlesin: „Pean automaadist veel veidi dollareid välja võtma ja püüdma seda raha tagasi võita. Lõpetan mängimise siis, kui olen kaotatud summa tagasi saanud – tegelikult kuulub see raha ju mulle.“

      Tõttasin kõrval asuva sularahaautomaadi juurde kavatsusega võtta välja osa puhkuse veetmiseks mõeldud rahast, et kaotatud summa selle abil tagasi võita. Kuid automaadile lähenedes mu samm aeglustus. Seis, mõtlesin, langen praegu ju samasse skeemi, samasse võrku, mida kirjeldavad paljud mängurid, keda ma ravin. Lahendame selle olukorra arukalt, ütlesin endale. Esmalt on vaja lõdvestuda, tempo maha võtta, rahuneda ja vähendada ärevust ning survet omandada rohkem raha. Mõtleme nüüd korraks läbi, millised on minu tegevuse tagajärjed. Kui ma puhkuseraha välja võtan ja maha mängin, kuidas ma end siis pärast tunnen? Haletsusväärse ja õnnetuna ning enda peale veelgi vihasemana. Ja mida ma siis teen? Võtan veel raha välja, et oma kaotusi tasa teha? Ja kui ma ka selle kaotan? Kas ma jätkan, kuni olen kogu oma raha maha mänginud? Kui mul raha pole, ei saa ma puhkusel olles teha asju, mida kavatsesin. Olen siis kindlasti õnnetu ja kahetsev.

      Vaidlesin endaga. Ma võin võita, käisin peale, halb õnn peab ju ometi muutuma.

      Olgem realistlikud: mängimine tõukas mind sellesse olukorda, mängu jätkamine ei too mind sellest välja. Mu kliendid on mulle seda õpetanud läbi omaenda käitumise.

      Aga raha, mille ma kaotasin, kuulub õigupoolest ju mulle, seega peaksin püüdma seda tagasi saada?

      Jama! Raha, mille ma kaotasin, oli mõeldud meelelahutuseks. Ostsin selle eest kasiinoomanikelt mõnevõrra põnevust ja naudingut. See raha ei kuulu enam mulle, vaid neile. Nad pakkusid mulle võimaluse meelt lahutada, ruletti mängida, mille eest mul tuli tasuda. See on paljuski sama, kui raha andmine kino piletikassasse, et filmi nautida. Kui film on kehv, ei lähe ma ju uuesti kassasse ega nõua raha tagasi. Lepin sellega, et raha on läinud. Sama põhimõte kehtib ka hasartmängude mängimisel.

      Niisiis otsustasin oma klientide käitumisest õppida ja samasse lõksu langemist vältida. Lõdvestusin ja hakkasin mängima hoopis oma mõtetega, kaaludes, kuidas võiksin end tunda, mitte kui ma taas kaotan, vaid siis, kui kaotan. Jäta asi sinnapaika, lepi kaotusega ja ära loo endale rohkem probleeme – see oli õige lähenemisviis.

      Järgmised kaks päeva polnud kerged. Vaatasin teisi mängijaid ja kogesin korduvalt kihku oma õnn taas proovile panna. Kuid mõeldes, mida ma oma klientidelt selle protsessi kohta olin õppinud ja rakendades selles raamatus tutvustatud tehnikaid, suutsin vastu panna impulsile ruletilaua juurde tagasi pöörduda. Kaotasin mängimiseks mõeldud raha, nagu tegelikult ju eeldasingi, kuid mitte rohkem; siis aga, pärast kojujõudmist, sõitsin Havaile ja veetsin seal maailma kõige mõnusamad puhkusepäevad.

      Selle raamatu abiga saad sinagi mängusunni ületada ning tõsta üldist elukvaliteeti, parandada rahalist seisu, suhteid teiste inimestega ning võimet surveolukordadega edukamalt toime tulla. Eneseabiraamatu eesmärk on aidata saavutada kontroll hasartmängusõltuvuse üle, anda sulle parema ettekujutuse mängurluse olemusest ja õpetada viise, kuidas oma väära mõtlemisviisi hasartmängimisest kahtluse alla seada ja korrigeerida. See ei pruugi olla kerge, kuid pea meeles: tulemused sõltuvad sellest, kui väga sa end aidata tahad.

Mis on hasartmängimine?

      Hasartmängimine on atraktiivne meelelahutuse vorm, milles on ühel või teisel moel kätt proovinud enamik täiskasvanud inimesi. Tänapäeva ühiskonnas on üsna tavaline, et inimesed mängivad pereliikmete või sõpradega raha peale kaarte, tegelevad bingoga ning veedavad aega mänguautomaatide juures, ostavad loteriipileteid või teevad kihlveopanuseid hobuste võidujooksudel ning külastavad kasiinosid. Kõiki neid harrastusi peetakse lõbusateks ja need on ühiskonna poolt aktsepteeritud vaba aja veetmise moodused. Koos sõpradega mängimine, võimalus võita ning tuledesäras ja muusikas kümblev kasiinoõhustik – kõik kokku muudavad mängukogemuse toredaks ja põnevaks. Ka unistused määratust rikkusest ja Fortuuna ettearvamatus ahvatlevad inimesi oma õnne proovile panema: peavõit aitaks hõlpsasti tasuda kodulaenu, tähendaks eksootilist puhkust või uut autot. Kuid enamik inimesi on oma taotlustes siiski realistlikud: nad küll loodavad võita, kuid tegelikult eeldavad kaotamist. Nad panevad mängu ainult niisuguse summa, mille kaotamist võivad endale lubada. Kuigi kaotamisega võib kaasneda pettumustunne, ei põhjusta see muret mängijale ega tema pereliikmetele. On ilmne, et peamine inimesi hasartmängude juurde tõmbav tegur on mängimisega kaasnev füüsiline erutusseisund, mida kogetakse põnevusena.

      Mida hasartmängimine endast täpsemalt kujutab ja kuidas seda teistest riskimist