Võit hasartmängusõltuvuse üle. Alex Blaszczynski

mu probleemid algasid. Olin siis 16aastane. Mul õnnestus koos sõpradega end sisse rääkida ühte baari, et mõned joogid teha. Hakkasime seal mänguautomaatidega mängima ja umbes poole tunni pärast võitsin ma tol ajal enda jaoks suure summa, kolmkümmend dollarit. Olin nii põnevil, mu süda peksis ja tõsiasi, et ma olin võitnud, muutis mind täiesti eriliseks. Ma mõtlesin: „See on lihtne teenistus!“ Järgmisel päeval ootasin pikisilmi, et saaksin tagasi minna ja veel rohkem võita. Ma ei suutnud peatuda. Peagi hakkas mu sõpru häirima, et ma tahtsin kino või disko asemel alati baari mängima minna. Hakkasin neid vältima ja mängisin üksinda. Siis ühel päeval kaotasin rohkem kui endale lubada võisin ja sain vihaseks: ma pidin oma raha tagasi võitma. Hakkasin mänguautomaatide juures käima iga päev. Mõne aja pärast olid mu võlad nii suured, et ainus väljapääs oli veelgi rohkem mängida. Sattusin tõelisse depressiooni, kuid mis mulle kõige rohkem viha tegi, olid valed, mida ma oma tegevuse varjamiseks pidevalt rääkima pidin. Aga ma ei suutnud sellegipoolest peatuda. Muutus tuli siis, kui ma oma probleemi vanematele üles tunnistasin. Nad aitasid mul avaneda, teistega kontakteeruda ja tegelda iga probleemiga, mille ma loonud olin. Nad andsid mulle lootust. Nende pingutuste abil hakkas mu enesehinnang ja kindlustunne kasvama. Võlgnen neile palju.“ John.

Millised on probleemse mängurluse tunnused?

      Enamik inimesi mängib oma finantsvõimalusi arvestades mõistlikult, kuid mõnele saab sellest ületamatu kirg, mis võtab võimust nende elu paljude tahkude üle. Neid valdab järgmise kihlveo ootus ning kinnismõte, kust saada rohkem raha, et mängimist jätkata. Neil juhtudel muutub mängur enesessetõmbunud ja tujukaks inimeseks, keda kimbutab pidev mure oma võlgade tasumise, igapäevaste elatusvahendite leidmise ja võlguoleku varjamise pärast.

      Need on inimesed, kellele see raamat on kirjutatud, keda peetakse hasartmängusõltlasteks. Nemad ei suuda oma mängukihku enam kontrollida ega juhtida, mis avaldab seetõttu suurt mõju nende isiklikule, perekondlikule ja tööalasele elule. Vaatame näiteks Maryt, 45aastast kahe täiskasvanud tütre ema. Tütred on praeguseks kodukatuse alt lahkunud ja naine peab päevi veetma üksi ja igavledes. Reklaamialal töötav mees saabub õhtuti väga hilja. Naisel on välja kujunenud komme minna peaaegu iga päev bingot mängima; siin saab ta oma igapäevamured unustada ja sukelduda omaenda maailma. Probleem seisneb aga selles, et ta kaotab mängides kogu raha ning koonerdab siis toidu ja riiete arvelt, et edasimängimiseks piisavaid summasid säästa. Ta näeb bingovõitu unes peaaegu igal ööl ja suudab vaevu oodata, millal ta abikaasa hommikul tööle läheb, et minna taas bingosaali, kus ta veedab suurema osa päevast. Ta ei hooli enam oma välimusest ega kodust, mis tekitab tema abikaasas suurt nõutust, sest tema ei ole naise harrastusest teadlik.

      Mängusund on nii tugev, et tundub olevat naise kontrolli alt täiesti väljunud. See võib teda vallata ootamatult või pärast teatud viidete või stiimulite nägemist – näiteks ajalehest loterii- või võidujooksude tulemusi lugedes. Kui mõte hasartmängimisest inimese teadvusse siseneb, kasvab see peagi nii võimsaks, et kogu tähelepanu keskendub vahendite leidmisele, millega mängukihku võimalikult kiiresti rahuldada. Mõnel juhul muutub mänguhoogu sattunud inimene kõige muu suhtes nii kurdiks ja pimedaks, et ei pruugi suuta mängimist lõpetada, kuigi tal on juba vaja koju või tööle minna. Mida suuremates võlgades mängur on ja mida enam tal on tarvis võita, seda suurem on sund ikka ja jälle mängukeskkonda naasta.

      Joanne on 54aastane koduperenaine, kelle mõtted loteriil võitmisest on enda võimusesse haaranud kogu tema elu. Igal ööl jääb ta magama, unistades loteriivõidust, fantaseerides, kuidas ta oma raha kulutaks: tasuks laste kodulaenud, sõidaks Barcelonasse, sisustaks kodu, just nii nagu talle meeldiks, ostaks uued kardinad, uue köögimööbli ja vaibad. Joanne koonerdas majapidamisrahadega, et hoida kokku veel mõni sent, millega saaks osta veel ühe pileti. Iga kord, kui loosimine televisioonis üle kanti, oli see tema jaoks rituaal. Neil päevadel oli ta juba hommikusest ärkamisest saadik põnevil, suutes vaevu oodata, millal ülekanne algab. Ta ei läinud siis kunagi kodunt välja, kartuses etendusest ilma jääda. Tema abikaasal oli kõrini naise pidevast hõivatusest loteriiga, huvipuudusest nende abielu või kodu vastu ning praegu triivib paar aegamööda lahku.

      Inimesed, kellel on kalduvus liiga palju hasartmänge mängida, kirjeldavad üsna ühtemoodi, millised tundmused neid valdavad.

      Enne mängimist

      • Järjest suurenev hõivatus mängimisega, kuni hetkeni, mil miski muu ei ole enam tähtis. Seda tundmust kirjeldatakse sageli kui iha.

      • Hirm, et nad võivad võiduvõimalusest ilma jääda. Kui palju kordi oleme kuulnud õnnetust inimesest, kelle õnnenumbrid tulid loosimisel välja, kuid kes oli sel korral unustanud pileti osta?

      • Mõistusevastane enesekindlus ja fantaasiad võitmisest.

      • Ärevus „võidupileti“ ostmise ootuses. Fantaasiad, mida võidusummaga peale hakata.

      • Ärrituvus, viha ja kasvav pinge, kui midagi neid mängimast takistab.

      Mängimise ajal

      • Täielik keskendumine mängule; kõik muu kahvatub väheoluliseks.

      • Põnevus ja kehaline erutus, mis ilmneb kõrgenenud pulsis.

      • Ebarealistlikud sisemonoloogid: järgmine panus võidab, ma olen just seda oodanud, üsna varsti peab olema minu kord suurvõit saada, ma lihtsalt tean seda.

      • Ebausklik käitumine võiduvõimaluste suurendamiseks.

      Pärast edukat mängu

      • Kergendus ja järgmise mänguvõimaluse ootus.

      • Enesekindlus (ma teadsin, et suudan seda) ja veendumus, et võitmine oli taiplikkuse ja oskuste tagajärg.

      • Kõrgenenud meeleolu.

      • Täispuhutud ego: ma tegin neile kõigile ära nende enda mängus.

      • Sisemine rahuldustunne raha omamisest ja suutlikkusest partnerit või abikaasat meeldivalt üllatada.

      Pärast kaotamist

      • Süütunne ja kahetsus.

      • Hirm, et abikaasa või keegi teine saab asjast teada.

      • Mure selle pärast, kust saada raha elamiskulude katmiseks.

      • Mõtted sellest, milliseid valesid oma tegevuse varjamiseks rääkida.

      • Enesele suunatud viha.

      • Meelekindel otsus mitte kunagi enam mängida – kuid samal ajal mõtted sellest, kust leida raha, et kaotusi tasa teha.

      • Soov oma probleemid alkoholi abil unustada.

      Üks küsimus, mida sageli esitatakse: kas on olemas mängurluskalduvusega inimesi? Vastus on lihtne ja üheselt mõistetav: niisugust hasartmängimisele aldist isiksusetüüpi pole olemas. Veelgi enam, ei ole ka ühtki niisugust individuaalset iseloomujoont, mida kõik mängurid eviksid. Mängurite hulka kuulub kõikvõimalikke isiksusetüüpe ja nende juurest võib leida igasuguseid iseloomuomadusi.

      Sellele vaatamata on olemas teatud märke, mida partnerid ja pereliikmed peaksid tähele panema ja mis signaliseerivad, et tegemist võib olla probleemiga. Need on järgmised:

      • pikad või selgituseta jäävad ajavahemikud, kus inimene ei viibi tööl ega kodus;

      • kurtmine halbade töötulemuste üle;

      • kihlveopiletite ostmine, eelistades suuri panuseid;

      • eelistus mängida üksinda mänguautomaatide juures, loobudes pubis või klubis kaaslaste seltskonnast;

      • alatine näpud põhjas olek, vaatamata regulaarsele sissetulekule;

      • mitme krediitkaardi omamine, kusjuures saadaolev krediit on kõigil väike;

      • paljude laenude võtmine;

      • meeolumuutused, mis kaasnevad suuremate võidujooksude toimumisajaga;

      • pidev hipodroomi nimekirjade uurimine, võidujooksudelt tehtavate ülekannete kuulamine või vaatamine;

      • sõbrad,