Unistuste purje all. Jocelyn Parks

tükk

      “ÄRA MURETSE NÕNDA! Mammi on poolpime ja peaaegu kurt. Peale selle olin meie viimase kohtumise ajal aastat kakskümmend vana. Usu, inimesed muutuvad. Olen päris kindel, et vanaema ei aimagi, et sina tema lapselaps ei ole,” veenis Neville Ormond oma sõpra Lester Wodrot.

      Lähipäevil pidi tema vanaemal Julia Pinkstone’il täituma kaheksakümnes eluaasta. Neville ei saanud vanaema sellise sündmuse puhul õnnitlemata jätta. Ta pidas sellist käitumist – ja täiesti õigustatult – suureks sigaduseks. Sellele, et ta oma kõige lähema sugulasega ligi kaksteist aastat kohtunud polnud, ei tahtnud ta mõeldagi.

      Praegu oli Neville väga raskes seisus – sellele aukartustäratavale sündmusele minemata jätta ei saanud, samas puudus tal ka võimalus Wellingtonist lahkuda. Neville pidi astuma kohtu ette süüdistatuna kakluse käigus kellelegi John Payrnpine’ile raskete kehavigastuste tekitamises. Asja läbivaatamiseni lasti Neville Ormond kautsjoni vastu vabaks.

      Olles oma kooliaegsele sõbrale advokaadiks, keelas Lester Wodro Neville’il hetkekski linnast lahkuda, samas ei jätnud lugu lapselapse järele igatsevast vanast daamist teda ükskõikseks.

      Lõpuks otsustasid sõbrad, et Neville’i asemel sõidab pidustustele Lester. Nad mõlemad olid tumedapäised, hallisilmsed, ühte kasvu ja sarnase kehaehitusega. Mõlemad külastasid regulaarselt jõusaali ja esindasid kohalikku spordiklubi sellisel populaarsust võitnud spordialal nagu rannavõrkpall. Kõigele lisaks teadis Lester Neville’i elulugu peaaegu sama hästi kui enda oma. Kõige selle tõttu nõustuski ta sõbrale teenet osutama – meelitada seda vana kustuvat naist tema juubelil oma kohalolekuga, täites tema kõige pühama soovi näha lõpuks oma ainsat ja palavalt armastatud lapselast.

      Üks asi oli arutleda selle asja üle Wellingtonis, teine aga olla kohal ning seista puruvana Julia Pinkstone’i maja ees.

      Väljunud üüriautost, tundis Wodro end isehakanud kadunud pojana, kes peale kaheteistkümneaastast eemalolekut jälle koju on jõudnud.

      Lester vaatas elegantset punastest tellistest maja, mille valged luugid aiarohelusest eredalt välja paistsid. Eemal kõrgusid künkad, mis hobuserauakujuliselt piirasid nõgu, milles asus mõis.

      Neville oli kasutanud asjaolu, et Lester ilusa looduse keskele satub argumendina veenmaks sõpra enda asemel vanaemale külla sõitma. Kes siis veel kui mitte tema pidi teadma, et sõber puhkust vajab? Kuid Lesterile see ei mõjunud, mõjus hoopiski sõbra ähvardus ise Neipiri lähedal asuvasse Julia Pinkstone’i majja sõita. Wellingtonist lahkumine oli Neville’ile täiesti lubamatu.

      Lester raputas murelikult pead ja torises:

      “Olen vist täiesti ogaraks läinud…”

      Keegi peale Neville’i ei oleks suutnud Lesterit sellisele meeletusele ahvatleda. Nad olid lähedasemad kui lihased vennad. Lisaks pani nende väline sarnasus inimesi arvama, et nendes voolab üks veri.

      “Jah, semu Neville, kumb meist suurem lollpea on,” ütles Lester, “kas sina, et sellesse tobedasse kaklusesse ronisid, või mina, et nõustusin pettusega?”

      Sõbra aitamine ei ole kuritegu, käis vastus läbi ta pea, tegelikult tulid sa ju siia enda kohalolekuga vana daami rõõmustama. Nii, liiguta end! Aitab postina seismisest, majja!

      Hambaid krigistades võttis Lester pagasiruumist välja reisikoti ja sammus otsustavalt trepi poole. Mäng algas.

      Uks avanes paar minutit pärast kella helistamist. Uksele ilmus täidlane naine kirevas sitskleidis. Esmapilgul tundus ta neljakümne viie aastasena, kuigi tema kastanivärvi juustes võis märgata halli. Ta naeratas viisakalt, kuid külmalt.

      “Mister Ormond?”

      Naise tooni arvestades ei põlenud ta soovist külalist siin näha.

      Lester noogutas.

      “Hilinesin pisut… Rong ei pidanud sõiduplaanist kinni…”

      “Jah, me helistasime jaama!”

      Naine jättis midagi ütlemata. Võib-olla tekitas hilinemine Julia Pinkstone’i majas ärevust. Järsku oli siinsetel elanikel jälle kahtlus tekkinud, et vanaema juurde sõitmise asemel on kallis lapselaps järjekordselt viimasel minutil otsustanud aega kusagil lõbusamalt veeta.

      “Oleks tulnud linnast helistada,” taipas Lester hilinemisega. Tegelikult ei oleks tulnud end selle intriigiga üldse siduda, mõtles ta kibedalt.

      “Oleks tore olnud,” vastas naine tagasihoidlikult.

      Nähtavasti oli see Julia Pinkstone’i põetaja, kes oli Neville’ile saatnud kirju vanaema palvega teda koheselt külastada. Ilmselt hoolis naine tõepoolest oma eakast hoolealusest ja seetõttu oli iga moment valmis vana daami tundeid kaitsma.

      “Kui võimalik, tahaksin vanaemaga kiiresti kohtuda,” ütles Lester lootuses, et niimoodi käituks tema asemel ka armastav lapselaps.

      Peale seda märkust muutus põetaja ilme veidi pehmemaks ning seda võis isegi pingutatud naeratuseks nimetada.

      “Kõigepealt näitan ma teile teie tuba, seejärel teatan missis Pinkstone’ile teie soovist teda näha.”

      Naine astus edasi ja kutsus žestiga külalist endale järgnema.

      “Minu nimi on missis Adamson.”

      Lester tõusis naise järel mööda vestibüüli laiu trepiastmeid üles. Kuigi ümbruse jälgimiseks ei olnud mahti, jõudis Lester siiski märgata, et sisustus koosneb edukalt segamini paigutatud vanast ja modernsest mööblist. Ta nägi mitmeid keraamilisi põrandavaase, samuti seinu kaunistavaid pilte.

      Üldse tundus maja väga mugav ja lahke. Siin oli tunda naise kätt – teisiti ei osanud Lester seda nimetada. Lõhnas mööbli poleerimisvedeliku, lillede, lõhnaõli ja aroomiküünalde järele.

      Kunagi oli tema majaski olnud selliseid lõhnu tunda – seni kuni Marianna…

      “Siin on teie tuba, mister Ormond,” sõnas naine, katkestades sellega Lesteri kurbade mõtete jada, ja avas ühe magamistubade ustest.

      “Kutsuge mind Neville’iks,” tegi Lester ettepaneku.

      Ta pööras majapidajannale kiiresti selja, et varjata grimassi oma näol.

      Harju, sõbrake, käis tal peast läbi, järgmised kaks nädalat pead reageerima nimele Neville Ormond.

      “Kui te just nõuate… Neville,” kehitas missis Adamson ükskõikselt õlgu, “missis Pinkstone’i tuba asub hoone teises tiivas, tuleb läbida hall ja tõusta teisele korrusele. Teine uks trepi poolt lugedes. Ma teatan perenaisele teie saabumisest. Te võite samal ajal end pisut värskendada, seejärel kohtute vanaemaga.”

      “Tänan, missis Adamson.”

      Lester astus üle päikest täis külalistetoa läve. Tuba oli hubane ja mugav, seinu kattis hele tapeet, põrandal olid eredavärvilised vaibad, pitskardinaga kaetud akna all lauakesel oli vaasis kaunis lillekimp. Vastlõigatud lilled täitsid toa meelõhnaga.

      Koti maha asetanud, pöördus Lester ringi, et majapidajannat meeldiva toa eest tänada. Naisest ei olnud enam jälgegi…

      Kahtlemata kiirustas ta Julia Pinkstone’ile rõõmusõnumit teatama – kadunud poeg on jälle siin! Õigem oleks küll öelda lapselaps.

      Lester otsustas vanakesele jätta pisut aega kohtumise ettevalmistamiseks ning pakkis lahti reisikoti, asetades asjad tühjadele kapiriiulitele. Ta otsustas jätta selga sama ülikonna, millega oli saabunud. Talle ei meenunud, et Neville oleks kunagi samasugust riietust kandnud. Jah, täpselt! Esimene kord nägi ta Neville’i ülikonnas oma pulmas, teine kord… Marianna matustel. Kuidas võiks Julia teada, milliseid riideid tema lapselaps kannab? Arvaku, et Neville eelistab riietumisel ametlikku stiili. Peale selle kohtusid nad kaksteist aastat tagasi väga kurva sündmuse tõttu – Neville’i vanemate matustel, kes olid hukkunud ebavõrdses võitluses haidega. Kõige kurvem oli see, et tragöödia leidis aset täiesti kalda lähedal. Pealtnägijad rääkisid, et kõigepealt ründasid haid poi juurde ujunud Neville’i ema, seejärel isa, kui viimane naist päästma tõttas.

      Peeglisse vaadanud ja kurva ilme näost peletanud, astus Lester koridori. Aitab venitamisest! On aeg lõpuks vanakesega kohtuda. Julia toa ukse leidis Lester kiiresti. Ta koputas vaikselt uksele.

      “Sisse!” kostus ukse tagant naisterahva hääl, milles võis aimata rõõmunoote.

      Tundes