Täheaeg 9. Joosta oma varju eest. Siim Veskimees

kiiremini, kui Koger kedagi peale täiuslikus treeningtantsus pöörleva Tocki ilma tehnika tõuketa liikumas näinud oli.

      Vähem kui silmapilguga oli mees tema pool lauda ning rebis ta kõripidi jalule.

      «Mida sa minust tahad?» Boudica hääl oli väga madal. «Mida sa selle naisega tegid?» ja siis tulid sõnad mingis Kogrele täiesti võõras keeles, mees kägistas ja raputas teda täiesti jahmatava jõuga. Lõikaja püüdis tema haaret oma kätega vallandada, sai kiiresti aru, et ei suuda. Kui ta abi ei saa…

      Sügelus silmanurkades. Kutsuge seda instinktiks, kui soovite.

      «Kust sa teadsid, et ma siia tulen?» õrises Boudica ja siis midagi, mis kõlas nagu «visakaramell». Koger mõtles raevuse huumorisädemega, sõrmedega teise pihke lahti kangutada üritades, et tal on täiesti reaalne šanss surra mingi totra segaduse tõttu, sest igatahes ei saanud ta aru ühestki sõnast, mida Boudica talle näkku pritsis, olid need siis süsteemikeeles või milleski muus.

      Ta ei saanud seda mehele ka öelda, sest lämbumine hoidis suurema osa tema kõripiirkonna võimalustest endaga tegevuses.

      Ta klammerdus veel tihedamalt printsi kätesse, lastes keharaskusel kalduda, ning tõukas oma keha teisest eemale, nii et ulatus jalalöögile ka jõudu taha saades tabama lehtla madalat puitlauda.

      Laud oli raskepoolne, tüse ja üpris stabiilne, aga Koger ei hoolinud sellest, et löök üsna ebamääraselt kontrollitud jalaseljaga närvid valust kriiskama võttis – tal oli vaja see laud liikuma saada.

      Ning liikuma see sai, mööblijalad tema pool kerkisid, lina hakkas libisema, nõud kaldusid ning miski kukkus. Koger põtkis, valust hoolimata, Boudica needis, aga ei lasknud teda lahti, vaid rebis kaelapidi eemale – oh, valus, valus, valus! aeg võib vahel nii uskumatult venida – ning laud kukkus viimaks, katkestades nõnda paar niitjat juhet ja põhjustades sel moel massiivse häire mõisa turvasüsteemis.

      Õhupuudusest ja survest kõrile valuuimane, andis lootus kohe saabuvale abile Kogrele ikkagi nii palju jaksu, et virutada pöial tagurpidi, küüs ees, ründaja silmakoopa suunas. Midagi niisket ta tabas, kuigi mitte nii kõvasti, kui oleks tahtnud. Mees ahhetas ja ütles veel midagi võõras keeles, häält tõstmata, käsi lahti päästmata. Võigasvalus surve hakkas Kokre üha vastupandamatumalt minestuse poole vedama – kui mees korraga täiesti ootamatult haarde vallandas.

      Naine vajus esmalt võitmatu tasakaalutunnetusega roomatile kükki, ent siis tõukas peapööritus ta põlvili.

      See oli väga ammu, kui ta viimati pidi end mingisuguses lahingolukorras otsese vägivalla eest kaitsma.

      «Persse,» ütles keegi kusagil kaugel vaikselt, aga lõikaja aju võttis veel vastu vaid kergetes sussides lähenevad sammud ning leidis, et nüüd on tõesti turvaline minna ja natuke pimeduses olla, et maailm lakkaks nii kohutavalt kõikumast.

      Ilmselt ei olnud ta kuigi kõvasti kannatada saanud, sest ian Tumelik avas silmad täiesti ise. Tema kõrval põlvitas Anrod, nägu ehmatusest kollane, ja hetke pärast sai naine aru, et teener katsub tema pulssi ja et tema siidmantli kaelus on avatud.

      Ian hakkas end üles ajama. Anrod ulatas otsekohe toetava käe ning peagi sai Koger istukile, vaatas ringi ning küsis (ootamatult valurikkal) kähinal: «Kuhu ta läks?»

      «Välisaia värava suunas, ian. Tock ja Bet on tal kannul. Põgenes, selle asemel et võidelda, neetud mõrvarlik argpüks – mul on nii kahju, et ta sisse lubasin! Ma ei palu andestust, vaid sobivat karistust.»

      «Võib-olla hiljem,» vastas Koger sosinal. Kõnelemine oli raske, raske ja vaevaline. «Kas kogu nippon on jalul? See mees on Boudica sõjaväekapten. Kui tal oli kaasas mingit skannist läbiminevat plastikelektroonikat, võib isegi Tock hätta jääda.»

      Teiselt poolt kummuli virutatud lauda kostis kolksatus. Koger heitis pilgu ja nägi Laipea Luiget väga halvakspaneval ilmel tee- ning nõudelaga koristamas.

      Kortsud, mida tavaliselt polnud märgatagi, olid nüüd mehe suu ümber sügavalt näha.

      See oli olnud pidulik teeserviis.

      Mitte väga kaugelt kostis tugev pauk ja lehtla värises. Kogu aias kerkisid korraga õhku flamingomardikate parved, tiivad ärevuses vaiguviiulina kiunumas. Koger võpatas hetkega täisteadvusele.

      Veel kaks kiiret pauku.

      Ta pääseb minema, taipas Koger, veendunud, et see pauk pidi tulema tulirelvast ja et järelikult oli Boudical kusagil eemal vääntihniku varjus eskort ootamas olnud.

      Ian lausus helipüüdjate-saatjate jaoks valjusti koodsõna taganemise kohta. Kui Anrod seda kuuldes lõuad liiga kõvasti kokku pigistas, selgesti raevust ning süütundest vaevatud, naeratas Koger talle veidi sunnitud, aga lohutavat naeratust: «Nippon tuleb praegu küll tagasi, aga see ei tähenda, et see šnjall minema pääseb. Meil on aega teda püüda, kui ta avastab, et Lehe ja Varre loata sellelt planeedilt minema saamine osutub väga vaevarikkaks operatsiooniks. Häire on turvakeskusest nagunii juba välja lennanud.»

      Anrod noogutas, vaevatud ilme veidi mahenemas.

      Laipea teisel pool külili lebavat lauda tõstis killukandiku mõlema käega hellalt üles nagu haige lapse ja lahkus.

***

      Tock, lühike ja laiaõlgne, keeras Tumeliku väravasse jõudes piitsapiugu Filip Söreni kaela ümber tihedamaks, nii et see põlvili surutud vangile ihusse lõikas. Tocki teine käsi hoidis Boudica pead kuklas argise julmusega, mis üldiselt iseloomustas hästi nipponi suhtumist oma tööandja vaenlastesse.

      Vaevalt pool päeva tagasi samataolise kohtlemise üle elanud, oli Kogrel seda üsna valus pealt vaadata ning ta kobas ettevaatlikult oma kaela. Bet, punaoranži mähisvarruka all värske side, oli samuti isiklikult kohal, klõpsas vangi taga kükitades kinni jalarauad ja hakkas siis kiirete liigutustega (mees kõõksus õhupuudusest üsna kõvasti) toda läbi otsima.

      «Kuulge, ärge teda päris ära tapke!» kähistas Koger – õigupoolest ebavajalikult. (Bet ja Tock ju tundsid oma tööd.)

      «Muidugi, ian,» vastas Tock ning vaatas leebelt alla Boudica tumepunaseks tõmbunud näkku, kus vasakul silmal ilutsev must plaaster vihjas, et Tumeliku pöidlalöök polnud päris kahjutu olnud.

      Nippon pööras piitsa otsa hoidvat rannet, nii et piug lõdvenes – ja lasi vangil seega võtta mõned pealiskaudsed, mitterahuldavad hingetõmbed. «Me ju tunneme oma tööd. Lihtsalt jäi nagu mulje, et talle meeldib kägistamine.»

      «Ta tuli ise tagasi, saan ma aru?» küsis Koger «Niisiis võib teda rangelt võttes ikkagi lugeda külaliseks, mitte vaenlaseks? Kuigi liigset kiindumust kägistamisse täheldasin ma veidi aja eest samuti.»

      «Ta tuli jah, terve väike rügement selja taga. Nad ei teadnud midagi meie lülituskindlustustest ega olnud nendeks valmis – ega ka valmis selleks, kuidas Rando maaenergiaga kilpe maha võtab. Päris tore oli vaadata, kui nad said aru, mis juhtus – alles siis, kui see sitavares meil käes ja juba meie oma kilbi varjus oli. Nüüd on meil väikestviisi piiramisseisukord, aga nad ei saa midagi teha – Natakel ühe äralõigatud üksusega…»

      Bet ei olnud vangilt kõrvarõngaste eemaldamisel just ülemäära hell ja too vappus ning tegi vilisevat häält, kui paremas kõrvas kõhr rebenes ja veri sõna otseses mõttes purskama hakkas. Koger tundis teatud rahulolevat kahjurõõmu, aga…

      «Looja nimel, Bet, pea hoogu!!» Valjema hääle tegemine oli teravalt valus. «Aitab küll.» Ian köhatas, et kurku puhtamaks saada. «Ta ründas mind enne, jah. Provotseerimatult. Šnjall. Aga ma ootan teilt nüüd hoolitsemist selle eest, et ta seda enam teist korda ei teeks, mitte karistusaktsiooni.»

      Tock päästis, vastumeelsus suukõverduses selgelt väljendumas, lahti nii käe mehe juustest kui piitsa kaela ümbert. Piug jättis printsi kaelale jõhkra tumepunase jälje, mis ilmsesti varsti ka hulga siniseid toone võtab.

      Boudica ei saanud selja taha raudu pandud kätega oma vigastusi puudutada, aga tema lõug vajus otsekohe rinnale ning mees tõmbus küüru, peaaegu põrandani välja vajudes. Tema hingetõmbed olid valjud ja korisevad. Kõrvast