Täheaeg 9. Joosta oma varju eest. Siim Veskimees

kes kapten Boudical vaikselt silma peal hoidis, andis teada, et too loob sõprussuhteid. Omandab ringkonda. Seltskonda. Vastutusi. Eluviisi.

      Koger vaatas nipponile otsa ja sügas väikese sõrmega silma sisenurka.

      «Oh. Pagan. Endisest erinevamaks me teda ilmselt enam ei saa, nüüd hakkab asi tagurpidi toimima. On aeg.»

      Bet noogutas sobival viisil tõsiselt, aga kusagil tema foksterjerlike silmade sügavuses lõi särama tuluke.

      «Sa magad nüüd ka paremini.»

      Ian Tumelik oli oma sõnumitega otsekohene. Ei mingeid pehmeid sissejuhatusi.

      «Jah,» vastas Filip ausalt. Ta magas paremini. Sõi paremini. Tema mõtted olid tervemad, vähem hirmust väändunud ja valuhellad. Kui keegi oleks küsinud: «Kuidas teil läheb?» oleks ta puhta südametunnistusega võinud öelda, et üsna hästi.

      Kes oleks võinud arvata, et põllutöö ja Lehe ja Varre alam-manid talle meeldima hakkavad?

      «Kõigi väliste kriteeriumite järgi oled sa valmis. Kas sa kardad surma, prints?»

      Filip pööras pilgu laial madalal põlvitamisdiivanil istuvale ianile otsa vaatama.

      «Oleneb sellest, mispärast te küsite, ian Tumelik. Ma kardan seda, mis mind teisel pool ootab. Seda pole mõtet salata, arvestades, kui palju olen ma teile lubanud, kui te mind vaid päästa suudate.»

      «…ja arvestades, kui palju sa juba ise selle nimel teinud oled. Jah. Ma ei mõelnud seda. Nüüdseks olen ma üsna kindel, et lepingust saatanaga saab end teatud moel välja vingerdada.» Koger vaikis korraks ootavalt. Filip Sören ei öelnud midagi ega muutunud oluliselt ka tema näoilme, nii et ian otsustas, et võib ohutult edasi rääkida. «Sel on oma hind ja sul tuleb see maksta, kuid kui midagi ootamatut ei sünni, on seda võimalik teha.

      Aga seejuures on reaalne võimalus, et su keha ei pea vastu. Kõikvõimalike komplikatsioonide vältimiseks tuleks demonoid sinu kehast ja vaimust täielikult eemaldada ja selleks on tee olemas. Meetodit nimetatakse väljakõrvetamiseks ning see ei ole meeldiv ka parimal juhul. Ja sinu puhul on – problemaatilisi asjaolusid.»

      Ta vaatas Filip Sörenile väga otse silma.

      «Ma püüan protsessi pehmendada. Teha kõik võimaliku positiivse tulemuse saavutamiseks. Aga enne alustamist vajan ma siiski sinu põhimõttelist nõusolekut riskida. Arusaamist, et see, mida me teeme, võib võtta su elu.»

      Filip neelatas. Aga ei kahvatanud ning käsi, millega ta arupidavalt nina sügas, ei värisenud.

      «Mul on muidugi mõned olulised asjad pooleli. Aga kellel ei oleks? Eluga riskimine ei ole mulle uus – ja varem olid kaalukausid minu jaoks ometi palju hullemini kaldu. Jah, olgu, ma olen nõus. Millal see – protsess – peaks aset leidma?»

      «Tegelikult homme. Poleks hea deemonile reageerimisaega anda. Me teeme seda homme.»

      «Homme? Aga puhastamisel leitud metallelektroonika ohutuse kontroll? Kellelgi teisel platsi peal ei ole vajalikku haridust…»

      «Ma kannan hoolt, et keegi sobiv sinna appi läheks.» Ian Tumeliku toon oli arutelu lõpetav. »Sul on tänane õhtu ja öö, kui on tarvis kellegagi hüvasti jätta või tõepoolest mingeid töid lõpetada. Aga parem oleks, kui sa vähemalt kuus tundi magaksid. Erandkorras pakun ma selleks unerohtu. Puhanud organism peab paremini vastu.»

      «Kui te pahaks ei pane, ian – millele täpselt?»

      «Saatan sinu organismis toimib läbi sinu enda närvilõpmete. Et teid kahte eraldi tõsta ja suhtlema saada, on tarvis küllaltki intensiivset mõjutamist. Kuna Looja Jumal ilmutab ennast üsna samamoodi, on meil Lehes ja Varres, minul siinsamas majas, vajalik tehnika olemas. Ma olen ise seda kasutanud, samuti teised minu perekonna liikmed.

      Erinevus on selles, et – meie oleme pühendunud ja oma Jumalaga üks. Sümbioosis, kui sulle see sõna meeldib. Samas sina ja sinu saatan – püüate üksteist ära kasutada.

      Surve, mida demonoidi lahkuma sundimiseks avaldada tuleb, võib osutuda väga tugevaks.»

      «Ahsoo,» ütles Filip ainult. Ja siis: «See unerohi?»

      Ian Tumelik võttis maiustustekausist väikese punase karbi. Tõusis ja surus selle Filipile pihku. «Maga hästi, Filip Sören Dali Boudica. Ma palvetan, et sa oleksid homseks õhtuks elus, terve ja vaba. Teen selleks omalt poolt kõik võimaliku.»

      «Aitäh,» ütles Filip ja naeratas veidi udust naeratust. «Mul on hea meel, et te oma parima teete. Nüüd, kus see on käes – ei tundu see elu, mida ma siin elasin, sugugi nii ebameeldiv, kui ma alguses arvasin.»

      «Sööge õhtul korralikult. Ja puhake välja!» Koger pani pihu viivuks Boudica käsivarrele.

      «Annan oma parima, ian.»

      Nagu alati.

      Lõikaja Tumelik ootas hommikul Filip Söreni ukse taga, kaasas reipa olemisega Bet ja Rando, kelle raskest näost midagi välja lugeda polnud.

      Nippon andis kapten Boudicale topsi kollaka vedelikuga.

      «Jooge!»

      «Mis see on?»

      «Mahl,» vastas Koger ihukaitsja eest. «Hommikusöök.»

      Nad läksid aiast läbi ja Koger lukustas viinapuuväätide all seistes sõrmepuute ja sosinaga lahti madala, päris üllatavalt paksu ukse, mida Filip Sören oli pidanud keldrisse viivaks.

      Vaid sammu jagu uksest sees algas allapoole viiv trepp ning mees järeldas, et tal oli õigus olnud. See oligi kelder.

      Ta laskus kahe oranži ja punasesse rõivastatud ihukaitsja kannul, lõikaja ees. Astmed olid lihtsad, materjaliks mingist kohalikust kivimist plaadid. Sammud neil kajasid üksildaselt ja lõplikult.

      Kapten Boudica peopesad olid niisked. Koridori mõlemas seinas oli uksi, millest nad möödusid, aga alles siis, kui Beti pisike kogu ühe juures peatus, midagi kikivarvule tõustes Randole sosistas ja too üle õla oma iani poole vaatas, asendus iiveldus ja tühi tunne Filipi sees terava sooviga sellest (massiivselt kindlustatud) uksest eemale hoida.

      Tumelik nägi, kuidas Filip Söreni samm tema ees aeglustus, ning toetas mehe kõrvale astudes peopesa pehmelt tolle seljale. Dali vaatas tema poole alla, silmad sügaval koobastes tumedad, hingetõmbed kiired. Koger vaatas vastu. Kergitas sõnatus küsimuses kulme.

      «Ma jätsin tuppa mõned holosõnumid oma perekonnale,» sõnas kapten tavalisest pool tooni madalama häälega. «Kui peaks vaja minema. Te hoolitsete selle eest?»

      «Loomulikult. Aga ärge olge nii pessimistlik – alati on võimalus, et läheb hästi.» Koger naeratas suletud huultega, silmades välgatamas midagi – arusaamatut. Aga ta ei tõstnud kätt mehe seljalt. Selle leebe surve ei kohustanud millekski, aga… Boudica seisis, pilgutas silmi ja astus siis uksest sisse, sel teemal suuremat kära tegemata.

      Koger lausus tasa midagi Betile, kes ukse kõrval ootas, sisenes siis samuti ning sulges oma selja taga ukse.

      Keset suurt, saali mõõtu ümmargust ruumi seisis midagi klaasist voodi taolist. Üksinda ja rihmadega nagu hukkamisvahend. Filip ei pidanud eriti vaeva nägema taipamaks, et tal on ette nähtud sinna heita. Ta seisis ainsast, täpselt ukse vastas asuvast aknast immitseva hommikuvalguse triibus ning uuris ootavat kaadervärki arupidavalt. Seal oli palju lampe, arusaamatu otstarbega kupleid ning omajagu roostevaba terast. Aseme põhi oli mingisugusest kristallist.

      Masina ühes nurgas oli pisike reljeefne kaksikheeliksi kujutis.

      «Templi poolt heaks kiidetud masin?»

      «Templi loodud masin,» vastas Koger, laskis seina küljest alla kokkuvolditava laua ning ladus sellele küljel rippunud kotist päris arvukalt esemeid. «Roni üles ja sea ennast sisse!»

      Filip astus kõhklevalt astmelauale. See oli kõva ja väga külm.

      Ta toetas põlve kristalsele, üsna teravate konarustega pinnale ning tõukas end kergesti alusele. Libistas pea ettevaatlikult lambirivide alt läbi ja jäi selili lamama.

      Aluspind