Täheaeg 9. Joosta oma varju eest. Siim Veskimees

Tõmbas ka pihuga läbi juuste, rikkudes veidi nende sätitud lainetust ja näidates lõikajale ebasümmeetriliste, kuid kunstipäraste ridadena kummassegi kõrva lükitud ehteid.

      Koger istus paksule roomatile ühel pool lehtla keskele seatud madalat lauda ja viipas Boudica teisele poole.

      Too istus teatraalselt kulme kortsutades, põlved kahel pool ristatud pahkluid laiali. «Tänan väga, ian Tumelik. See on pisut madalam iste, kui ma harjunud olen, aga sobib küll. Jätkame siis.

      Mul on väga kahju, et ma ei ole teile seksuaalselt ahvatlev,» ta ei usu seda tegelikult, kui pilgu suuna ja tooni järgi otsustada, mõtles Koger, «aga ma mõistan, et sedasorti asju juhtub. Mõtlesin juba varem, et mida teha, kui teil on teistlaadi huvid, ja mul on õnnekombel ka kaks õde, kes on väga rõõmsad seeüle, et ma elusalt koju tagasi jõudsin. (Lisaks muidugi ka see õde, kes ei ole rõõmus, aga temast me hetkel ei räägi.) Neil oleks hea meel teile igasugust seltskonda pakkuda – ja too Zojusi näidend peaks kindlasti olema selline, mis teile meeldida võiks. Hea algus kaunile sõprusele, loodetavasti.

      Ma uurisin teie maitset, lõikaja Tumelik, kuigi armueelistuste kohta oli kurvastavalt vähe avalikku teavet leida.»

      Koger tundis juba sõnade «mul on õnnekombel ka kaks õde» juures, kuidas veri talle näkku tõuseb, kuigi seda läbi ta tumeda naha ilmselt märgata ei olnud. Ta pidi end viivukese pidurdama, kuid tuli siiski toime küllaltki vaikse hääle ning tsiviliseeritud tooni säilitamisega: «Ma jätan endale õiguse oma eelistusi teiega mitte jagada, prints. Muidu on aga nii, et ma võin ju faktina teada, et Boudicad kupeldavad sageli oma perekonda, aga… Palun, austage mind niipalju, et te seesugust tehingut minule kaela määrida ei ürita ega oma lodevust minu ees ei demonstreeri!»

      Külalise naeratus hangus: «Ma ei plaaninud teid solvata, lõikaja Tumelik. Võib-olla tegin kusagil oma oletustes vea? Te olete oma perekonnast eemaldunud, teete lihtinimese tööd ega ole kuskile liikunud ka templi hierarhia sees. Te käitute nagu – vaba kodanik. Ja teie tegutsemisest minuga jäi meile mulje, et võib-olla te – otsite Boudica klanniga kontakte? Meie pakume omapoolset tähelepanu ja huvi meeleldi.»

      Kogre silmad lahvatasid suureks. »Te tulite siia, arvates, et ma – tahan poolt vahetada? Tõesti? Vast oleks parem, kui te lahkuksite!»

      Boudica kortsutas kulme ja huuli korraga. Vaikis. Sirutas oma jalad piki lauaserva välja.

      «Armuline ian, Natakele oli pikk tee tulla. Kui me eksisime teie motiive oletades, ma vabandan. Aga te päästsite juba mu elu, pakkuge nüüd siis vähemalt einetki, kui ma juba siin olen!» Koger istus liikumatult, silmad tumedad ja vihased.

      Mees jätkas rahulikult: «Kuna teie põlgusavaldus mu sõnade peale oli üsna otsene, hakkab mind nimelt põletama üks küsimus, millele vastust leidmata saaksin ma küllap öösiti veel vähem und. Mispärast te, lõikaja Tumelik, mu keha ikkagi kokku lappisite? Kui teie suust Boudica nimi niimoodi kõlab, et te meelsamini sülitaksite kui seda viisakalt lausuksite – muide, ma ositi jagan seda seisukohta, aga see tuleneb minu kui suguvõsaliikme privileegist teada liiga palju –, tundub konservimisvalik tera ees üsna pentsik.

      Mis, ian, pani teid niimoodi otsustama?»

      Nende vahele tekkinud vaikuse sisse astus lehtlasse kergel sammul ja paljaks raseeritud pead kummardades Laipea Luige, laotas lauale valge lina ja kattis selle kärmelt teepiaalide, kannu ja puuviljavaagnaga.

      Lõikaja noogutas talle tänutäheks ja ootas kõneluse jätkamisega, kuni teemeister oli lahkunud.

      Boudica ei pööranud Laipeale ühtegi pilku.

      (…igavesti sa teda ikka elama ei pane.)

      Ah, kas temaga õigupoolest üldse tasus tookord vaeva näha?

      «Te siiski pakute einet.» Filip Sören naeratas ja võttis pähklikausist peenelt kahe sõrmega ühe röstitud kerakese. «Kui kena!»

      Kogre positsioon võõrustajana sundis teda oma viha tagasi hammustama: «Te olete mind tõesti valesti mõistnud, prints Filip. Mingit soovi teiega kontakti luua mul ei olnud. Aga teie vabandus on samuti vastu võetud.» Temagi sirutas käe vaagna poole, võttis viinamarja. «Pean ilmselt omaenda käitumise tõttu samuti vabandust paluma.» Naine pööras peopesa ülespoole. «Nii et – palun vabandust! Halvustavad sõnad teie perekonna kohta tulenesid mu ehmatusest – teie tavad ei ole minu tavad, aga muidugi ei ole need ka minu laita. Las ma unustan teie vihje reetmisele, unustage teie minu taktitus ning olgem lihtsalt kaks aadliverelist sõbralikult teed joomas.

      Palun, ma valan teile.»

      «Tänan väga. Ega teil juhuslikult midagi kangemat…»

      «Ma ei pea kõrtsi, prints Filip.»

      «Ah, kui kahetsusväärne. Aga ma ei võta küsimust tagasi, lõikaja Tumelik. Te äratasite mus sügava,» Filip Sören Dali pihk sulgus nüüd ümber virsiku puust puuviljaalusel, «võiks öelda, et intiimse huvi selle vastu, mispärast ma elus olen. Te ei ole mult ühtegi teenet küsinud. Ei võtnud isegi raha, mis minu eest välja maksti. Ma oletaksin nüüd isegi, et te unustasite mu üldse ära, lähtuvalt teie näoilmest, kui te oma vastuvõturuumi astusite ja mu sealt leidsite?» Tumeliku laubale kerkisid murelikud horisontaalkortsud ja prints jätkas pärast puuvilja hammustamist sujuvalt: «Te mõistate, oma elu säilitamine on minu jaoks oluline probleem. Ka tulevikus. Parem on olla teadlikult ette valmistatud, kui juhusele loota. Milles oli asi?»

      Lõikaja vaatas talle vastu. Kui külaline juba nii otseselt väljendus…

      «Looja peale loota tasub alati, aga tema töö ei ole meie tööd meie eest ära teha. Ning minu töö on kannatusi vähendada.

      Kuulge, ma ei oska seda kuidagi ilusti ja ümber nurga öelda. Nii et avameelne olles: ma ei unustanud teid, aga väga püüdsin seda teha. Seal orus, kui ma teiega tegelesin, nägin ma… Kuidas ma seda ütlen?

      Ma nägin teie sõlmitud lepingu tagajärgi,» (verine, nülitud, usjas,) «ja te palusite abi. Mida muud ma teha sain kui aidata?»

      «Lepingu?» Boudica tupsutas salvrätikuga suunurgast minema virsikumahlanire ja kergitas tihedaid, animaalse mulje rõhutamiseks kujundatud tugevaid kulme. «Minu sõlmitud lepingu tagajärgi? Mis lepingu? Ma palusin abi – jah. Ega ma ei mäleta sellest palju peale valu ja kuumuse (ja et see oli väga ebameeldiv), aga puhta loogika põhjal ütleksin, et muidugi palusin.

      Enamasti abistatavad lõikajad mu teada aga teistmoodi. Sellest ametinimetuski. Kuulge, ian, tunnistage,» ta muigas ja lõpetas virsiku, «see oli ikkagi mu võluv näolapp, mille kadu maailmast oleks tekitanud suuri kannatusi, kas pole?»

      (Aita mind! Ära jäta mind talle! Palun…)

      «Jah,» vastas Koger ja sügas väikese sõrmega silmanurka. «Just täpselt nii see oligi. Teie võluv nägu ja šarmantne isiksus veensid mind kohe esimesel pilgul, et see mees tuleks päästa.»

      Ta valas endale veel teed, aga kannutila reetis ta, vedelik voolas ebaühtlaselt ja osa sellest jõudis piaali asemel laudlinale.

      Filip Sören Dali muigas. Lasi pilgul teeplekil puhata ning vangutas pead, nii et sooja puidu karva juukselained näo ette vajusid: «Ah, te ärritusite. Vabandust. Aga… Mind tõesti huvitab, miks te tegelikult mind säästsite, lõikaja. Ma väärtustan oma elu kõrgelt!»

      Koger vaatas samuti sünge rahulolematusega plekki laual. Kas ta peaks teesklema, et midagi polnud, ta ei näinud midagi, ei kuulnud midagi? Kui mees nagunii ei mäleta, oleks see ilmselt kõige lihtsam.

      «Kuulge, prints Dali,» ütles ta. «Ma ei saa aru, mida te must praegu tahate. Oleksin hea meelega teile abiks, klannide probleemidest hoolimata; mul on ka elav süda sees,» verine, nülitud. Nii hirmunud. «Mu vastus oli võib-olla liialt ebamäärane, ülemäära viisakas. Nii et ma sõnastan uuesti, kaksipidisuseta.

      Nii palju, kui mina tean, olete te, prints, sõlminud tehingu mingi saatanaga, kes saab pärast teie surma õiguse sellele osale teist, mis suremisel kehast lahkub. Võime seda hingeks hüüda. Ilmselt on tal ka plaanis sellele osale hulganisti valu valmistada.

      Aga ma ei saa aru, mida te minust tahate. Eriti