Täheaeg 9. Joosta oma varju eest. Siim Veskimees

Tumelik, teile on külaline.»

      Lõikaja tõstis pilgu.

      «Praegu? Kes?»

      Aednik krimpsutas heledaid kulme.

      «Palun andestust, ian. Ma viisin ta vastuvõtutuppa ja tõin jääkohvi, aga nime küsida põgenes meelest. Lehest ja Varrest ta ei ole.»

      Tema emand ohkas. Pani raamatu klõpsatusega lauale. «Pole midagi. Ma tean, et ust avada ei ole sinu töö. Aga kirjelda teda vähemalt, et teaksin, millele ma vastu astun.»

      «No… Aadlimees, kuigi mitte teie klannist. Kindlasti mitte Natakelt. Hele nahk. Lokitud, mukitud. Jakk ja püksid kuldseid nööre täis tikitud. Üsna noor vist või vähemalt korraliku kirurgiaga kohendatud. Kõrk. Või vaikne. Minuga igal juhul ei kõnelnud. Vahtis ja muigas. Tõesti vabandust unustamise pärast, ian.»

      Tumelik Koger ohkas veel korra. «Aitäh.» Kirjeldus ei toonud ühtegi tuttavat meelde, küll aga andis vihjeid, mis laadi võõraga tegu. Nimelt ebamugavat laadi, sellisega, kes rikub terve pealelõuna.

      Paistis, et mõnikord võib võõraste holosõnumite blokeerimine ka tülikamaks osutuda, kui nende ärakuulamine oleks olnud.

      «Käi palun köögist läbi ja kui ta selleks ajaks minema pole läinud, lase meile veerand tunni pärast puuviljad ja tee tuua. Ja tänan, et sa Njalli tööd ka teed.»

      «Alati rõõm aidata, ian,» vastas Anrod ja hoidis klaasitud tahvelust emanda ees lahti.

      Niipea, kui vastuvõtutoa uks avanes, tõusis külaline leentoolist ja kummardas sisenejale, vaarikavärvi huuled mureta muigel, sügavates koobastes säravad silmad naerukil.

      «Ian Tumelik Lehe ja Varre klannist, Kokrede perekonnast, lubage mul esitleda – jah, hm, tõepoolest, mind ennast: prints Filip Sören Dali Boudica klannist.» Mehe hääletoon kõlas nii, nagu naerataks ta endamisi pidevalt omaenda naljade peale.

      «Tere päevast, prints!» Lõikaja oli oodanud ebamugavat külalist, aga jahmatas ootamatult kaela sadanud jama ulatuse peale siiski. Nõnda vastas ta veel: «Ma usun, et me vist oleme juba kohtunud,» ja kahetses neid sõnu, tõesõna, juba nende suust väljumisel.

      «Jah, isegi kaks korda.» Filip Sören Dali nahk oli hele, peaaegu valge, juuksed pruuniviirulised nagu kandiline puhtast puidust laud, kus seisis klaas jääkohviga.

      Lõikaja oli teda viimati hoopis teistsugusena näinud. (Tume, toore maksa karva klompjas veri ja õhuke pommikild selle keskel, matt serv vaevu näha. Tõmblevate sõrmedega käsi, mis haava suunas teed kobab, seda katta üritab, aga ei suuda.)

      Mees lakkas naeratamast (ta hambad olid vist loomulikud – sirge rida ja üsna valged, aga esihambad pisut suuremad, mis andis talle naeratades üleannetu ilme), ta pilk pöördus maha ning külaline langetas kummardades pea. «Ma tulin teid tänama. Meie teisel kohtumisel tegite mulle väga suure teene, ian lõikaja Tumelik Varrest ja Lehest. Oletatavasti ei oleks ma teie abita enam elus. Niipea, kui see kaunis rahu viimaks sõlmitud sai, asusin teie kontakte ja elupaika välja uurima ning kuna teiega muul moel ühendust ei saanud, olen viimaks isiklikult kohal, et oma lugupidamist avaldada.»

      Koger silmitses külalist pikalt ja uurivalt. «Mul oleks hea meel, kui see kaunis rahu viimaks kestma jääks, prints Filip Sören. Nii et mul on hea meel, et teiegi selle leppe üle rahulolu ilmutate. Kahepoolne nõusolek on ainus, mis meid Süsteemide vahel kerkiva sõja puhkemisest eemal hoiab.

      Aga ma ei mõista, mispärast te siin olete, prints: meie kokkupuude Zurma lahingu väljal oli üürike ja ma ei teinud muud kui konservisin. Teid päästsid Unamolde arstid.»

      «Jah,» nõustus külaline. «Ja ometi olin ma saanud sellise killu kõhtu, et teil olnuks iga õigus pakkuda mulle tera halastust, ei muud. Mul on hea meel, et te seda ei teinud, ian Tumelik. Suremine on mulle – teatud isiklikel põhjustel – äärmiselt vastumeelne.»

      «Te olete klannist,» vastas Koger üsna järsult. Mida tahtis temast see õnnetu mees? «Mõni teine lõikaja oleks teid samuti preemia lootuses konservi pannud. Ja kuna me ei aja praegu asju klannide tasemel, jätke see «ian». Piisab lõikajast. See on minu elukutse.»

      Mees naeratas taas, sedakorda kinniste huultega, ja vaatas võõrustajat kogu oma nägusa ahvinäo võlu mängu pannes, pea poolviltu. «Mulle jääb küll arusaamatuks, mispärast peaks üks veetlev aadlipäritolu naine valima sellise tegevuse nagu lõikaja oma, lugupeetav lõikaja Tumelik. See on – ebatavaline. Võiks öelda, et lausa meelihaarav valik!»

      Koger oleks peaaegu oma kasvatusest ja haridusest hoolimata suud maigutama hakanud. Olukorra sürreaalsus hakkas üle kasvama esmasest kuidasja-miks-ta-mu-üles-otsis ebamugavusest.

      Boudica jätkas häirimatult: «Arvestades, et te rahuajal seesugustes ruraalsetes tingimustes elate, keset istandusi ja kõrbe, võib oletada, et see ei olnud ka põnevuseiha, mis teid lõikaja-ametisse kutsus. Või siiski? Ma usun, et suhe teiega võiks mehele olla tõeline seiklus, ian.»

      Lõikaja suu võitles end ehmatuskõverdusest välja hädiseks naeratuseks: «Prints Filip, palun – kas te arvate, et teil tuleb tasuks selle eest, et ma koristajad kutsusin, minuga flirtida? See on päris tõsiselt häiriv mõte!»

      Filip kummardus pisut ettepoole, tema pea kaldus veel enam viltu ja juuksekihar vajus laubale nagu holoreklaamil. Ilus mees kuldsete rõivakaunistustega, nii puhtalt esitletud, et raami või ära. Siis pööras Boudica küsiva liigutusega peopesad ülespoole.

      («Ta sõlmis tehingu. Ta on minu.»)

      «Mulle anti teada, et te olete pikemat aega üksi elanud, ian – lõikaja. Need allikad ei eksinud ju, ega? Muuseas, minu kõrgete standardite kohaselt võiks te olla absoluutselt kompu, nii et minul mingit probleemi ei ole. Ja mina, ian – lõikaja – Tumelik, olen väga hea seltskond, kuigi ma ise seda ütlema pean. Väga hea seltskond – ja lisaks muuseas autundega. Mulle ei meeldi võlgu jääda.»

      Koger seisis paigal, kuigi tundis kiusatust taganeda Boudica nagu metsiku looma eest. Kõigist viisidest, kuidas asjad valesti lähevad, oli see üks veidramaid.

      «Ma saan aru, et te ei ole usklik inimene, ja teile on kasinuse mõiste võõras,» sõnas ta end kainelt mõtlema sundides.

      «Usklik pole ma tõesti mitte. Meid vaktsineeritakse selle nakkuse vastu juba vastsündinuna,» vastas Boudica lustlikult. «Aga ka religioossed inimesed ei ela pidevas nukras tsölibaadis, ian… vabandust, ma aina unustan. Lõikaja Tumelik. Teie väga austusväärse klanni mitteabielus liikmed ei ela ka kõik nukras tsölibaadis, ma kontrollisin. Ja kui ööd on üksildased, on unenäod sageli kurjad. Uskuge mind, mina tean.

      Kas te ehk tuleksite minuga teatrisse, armas ian – Zojus 301-l on väga huvitav filosoofilis-psühholoogiline näidend esietendumas ja me võiksime pärast kultuurikogemust üksteist paremini tundma õppida!»

      Kohe astub ligi ning suudleb kätt, taipas Koger õudse fataalsustundega.

      (Aita mind! Palun!)

      Kui prints Filip Sören siis ligi astus ning oma käe tema oma poole sirutas, peitis Koger peopesad selja taha. «Ei, palun, prints! Te ei esinda minu jaoks – mm… seksuaalset ahvatlust.

      Kui te aga tunnete vajadust mingisuguse võla tasumiseks – minu poolt vaadates ei ole see üldse vajalik, tõesti – või on teil ehk midagi muud öelda, arutame vast asja aias? Tänase ilmaga on siseruumid minu jaoks ebameeldivad. Steriilsed ja ebatõelised.»

      Ning pealegi jäi koridori nende asupaiga ja aia vahel metalliskänner. Koger ei saanud midagi parata sinna, et skaneerimata Boudicaga kahekesi viibimine ajas tal silmanurgad sügelema. Nimetage seda instinktiks, kui soovite.

      «Päris pea peale kukkunud ma ei ole,» lisas ta külalise ees ust avades, «nii et võtame kohe vabalt eelduseks, et te tulite mult midagi saama. Ja rääkige otse. Hoiate meie mõlema aega kokku.»

      Väljas oli kuum, lõõskav Natake suvi. Leitsak tabas valgest majast väljujaid nagu heitgaasid lendukisabast. Peaaegu nähtavalt virvendav õhk liikus vaikselt läbi valgete ja punaste lillede ning printsi nahale tõusis otsekohe higikirme. Lõikaja esivanemad