Täheaeg 9. Joosta oma varju eest. Siim Veskimees

ta seda puruks pigistada. Esimest korda pärast tolle saabumist tõstis mees pilgu Kogrele.

      «Ian Tumelik, mu patt on mu kätte saanud. Andesta mulle veel kord. Ma ei suuda. Ma – ei suuda.»

      Koger vaatas talle vastu.

      «Ära anna veel alla,» sõnas ta. Astus kivile lähemale, veel lähemale, ja põlvitas siis sinna päris ligidale. Sirutas käed välja ning võttis punase ligase loote oma pihkude vahele.

      «Ta on nii väike,» ütles naine vaikselt. «Nii habras.» Koger hingas pihkude vahele kuuma hingeõhku. «Ja tal on külm, vaene pisike. Kas sa tuled alla ja soojendad teda?»

      Filip oli end juba üle kõrge, noaterana lõikava kiviserva alla libistamas – kui kloun oma kinnastatud käe tema omale pani. «Ma ei loobu,» ütles ta tõsiselt, aga ilma voogava pimeduseta, ilma ähvarduseta. «Sa kardad ja ma võin sellele isegi kaasa tunda. Aga mul on sind vaja ja ma maksin su kinni – ning sa ei taha isegi tagasi anda seda, mille sa minu käest said. Ma olen sind kaitsnud su oma valu eest, aga mitte enam.

      Kui sa praegu sinna alla ronid, tapan ma su peatselt ja minu sugu sööb igavesti liha su elavatelt luudelt. Ilma armuta.»

      Filip Sören kõhkles ainult viivu.

      Tema pilk pöördus nagu nõel magneti suunas tagasi pisikesele punasele imikule.

      «Ma arvan, et tema jõuab mu esimesena tappa,» ütles ta õieti ei kellelegi. «Aga kui kellelgi on kohustus teda soojendada, olen see mina.»

      Mees maandus kangete jalgade libisedes kivisel mäetipul ning astus peaaegu pühalikult Tumeliku suunas, pihke välja sirutades.

      «Anna ta minu kätte,» sosistas ta, silmad väga tumedad.

      Koger ulatas tillukese, vaevu siputava keha mehe peopesadele nagu kassipoja.

      Too võttis selle vastu. Ta käed värisesid. Aga ta tõmbas lapse enda ligi.

      «Ta on tõesti külm,» sosistas Dali, silmad ikka veel suured ja tumedad. Loode mahtus tema ühte pihku ära. Mees tõstis oma närudes särgi vöökohalt üles, toetas lapsukese peoga vastu sooja kõhunahka (nii külm – see külm puudutus on tuttav), nõnda et ikka veel võikalt tukslev nabanöör jäi rippu. Vajus siis istuli. Vappus nagu valudes.

      «Sa oled minu oma,» ütles kloun kivi otsast. «Ning ma tapan su ja toitun sinust. Kas sa arvad, et see ohver parandab midagi? Laps on juba ammu surnud, kümme, kaksteist aastat tagasi. Sa ei saa soojendada midagi peale tema mälestuse. Sind ei verista praegu miski peale mälestuse. Ja selle naise.» Ta noogutas Tumeliku poole.

      «Jäta ta rahule, deemon,» vastas too Dali asemel. »Sul ei ole talle mingit õigust, tehingud sinusugusega on tühjad! Sa oled parasiit, mis hävitab peremehe palju täielikumalt ja kindlamalt kui Quizi vaiuss.» Koger tõmbas alumise huule hammaste vahelt läbi, kulmujoon raevukas. «Ma rebin su välja tema kehast ja kõrvetan surnuks. Sina ja su larvid ei kuulu inimeste maailma.»

      «Mina olen parasiit? Ise kasvatad ja hellitad sa oma kehas samuti minusugust, kutsud teda jumalaks.» Klouni silmade taga väreles tühjus nagu tuleleek.

      «Minu jumal ergutab inimestes lahkust. Tarkust. Isegi headust. Sina ja sinusugused – elate roimadest. Kõigest kurjast.»

      «Ah, aga sel sinu jumalal on taruteadvus, mida ta saab toita miljardite pisikestes kehades laiali olevate kasvude abil! Temasugune hiiglane suudab teie loomuste pisikeste näruste headusribade abil ennast ära toita, sest ta lihtsalt korjab nii laialt põllult. Mina – olen ainult mina, üksiklane ühe keha ja vaimu piirangutega. Ma vajan rohkemat, kangemat rooga.

      Mida sina arvad, kumb inimese loomuses eredamalt ja jõulisemate välgatustega välja tuleb, hea – või halb?»

      Koger vaikis.

      Deemoni tühjad silmaaugud heitsid tema peale meeleheitelaine.

      «Ma olen üksiklane ja vajan teda, et ennast ja oma lapsi toita.

      Ja nüüd tahad sina, enda arusaamise järgi kaastundlik, mu tappa. Meid mõlemaid tappa. Sest ma luban sulle, et too mees ei ela üle sinu katset minust lahti saamiseks.

      Kui ma selleks midagigi teha saan (ning ma olen tugev), sureb ta enne, kui sa minu hävitad. Ning sel juhul kuulub ta mulle, sest tema hing kannab mu otseteed oma igavikku välja.»

      »Ka tema on tugev. Sa ei ole teda seni üle võtta suutnud. Ta on ikka veel tema ise ja see näitab suurt jõudu,» vastas naine, hääles võnkumas kerge imetluseriba.

      »Ei. Mina valisin tema eest, ei puutunud teda, kui ta oli kõige hapram. Arvad, et nende aastate jooksul pole selliseid hetki olnud, kus ta murdunuks kergesti nagu kõrs? Aga ma jätsin ta mõistuse rahule, ei ajanud seda segi, ei võtnud üle. Olen teda kaitsnud ja hoidnud – see üürike olevus on omal moel ikkagi sulnis endaga kanda. Ma hindan teda. Kas ma pean nüüd oma lahkuse eest kannatama?»

      «Sa – tingid. Sa kardad!» taipas lõikaja järsku ning naeratas. Selles naeratuses oli omajagu võidurõõmu. Aga ka kõhklust.

      Pilge klouni toonist kadus. Jäi vaid palve.

      «Ma kardan. Ka minul on tunded. Kui ma saaksin, laseksin oma lastel samamoodi ennast süüa, nagu see seal praegu laseb,» kloun viipas peaga Filipi poole.

      Tumelik vaatas näidatud suunda. Mees oli külili vajunud ja spasmles, vaikne, aga selgesti agoonias.

      Deemon jätkas: «See laps ta sees närib endale kasvamiseks pesa ja ta lubab seda. Hah, tema õnnetu lootus lunastusele… Aga mina ei saa oma järglastele oma ihu pakkuda. Mul ei ole ka hinge, millega neid toita. Kui ma ei leia sobivat…

      See sinu halastus, naine, on väga julm mäng.»

      Tumelik vaatas Filip Sörenit, kes häält tegemata maas vähkres. Pööras siis pilgu tagasi deemonile kivi otsas.

      «Ma ei eita, et sul võib olla põhjendusi. Aga igavik – igavik on liiga pikk aeg.

      Ma ei tea, millise liigi sees elamiseks sinusugused välja arenesid, aga – meie oleme tehtud aja sees elamiseks. Ning aja sees suremiseks. Meie liik ei suuda sinusuguse koormat kanda ning nagu sa ütlesid – meil on rumalaid valikuid ja loomupärast kurjust endalgi liiga palju.»

      «Sa eksid. Sinu liigi vanad tekstid räägivad kannatuste igavikust, karistustest pärast kuritegusid.»

      «Need polegi nii vanad tekstid. Ja ma olen mõelnud sellele, kust nad pärit on ja kes nad inspireeris. Sinusugused? Sina ise?»

      «Ei. See mõte oli teie endi oma, otsimas meid, kes me sellele vastata saaksime. Just nii nagu te otsisite ka jumalat – ja leidsite ta viimaks. Te ise otsisite karistust oma pattude eest. On see minu süü, et te selle ka leidsite? Nii suur süü, et sa hukkad selle eest nii minu kui mu lapsed?»

      Lõikaja nägu võpatas.

      Mispärast olid korraga igal pool lapsed?

      «Ma teen selle nii kiireks, kui ma saan,» ütles ta, kükitas Filipi kõrvale ja silitas tolle higist määrdunud juukseid, pilk ikka veel kivi otsas istuval klounil.

      «Ma – ei ole ka sinu valu suhtes ükskõikne. Aga ma olen lõikaja. Minu asi on kannatusi minimeerida. Igaviku jagu valu mõne minuti vastu?»

      Kloun kivil sirutas oma kinnastatud käe tema poole. «Sa töötad halastuse nimel. Kui minusugused elavad ajast väljaspool, kas siis minul ei olegi seepärast õigust halastusele?»

      Filipi Sören lõikaja käe all tegi häält. See kõlas nagu nuuksatus. Ta üritas end kergitada, küünarnukiga toetada. Mehe särk oli verine. Maa tema all punane, lihalõhnaline, märg. Loodet polnud kusagil näha.

      «Kas nüüd…» Boudica silmad olid valust valgeks tõmbunud. »Kas nüüd aitab?»

      «Jah,» vastas Tumelik tasa. »Nüüd aitab.»

      Kusagil valgusaastate kaugusel nägi ekraani põrnitsev Rando oma iani kätt viimaks masina nurgas ootavale templisümbolile libisemas.

      Nippon noogutas rahulolevalt. Eraldamine oli niisiis tehtud.

      Rando