Vesi elevantidele. Sara Gruen

Tema selgepiiriline nägu on osavõtmatu ilmega ja tõmmud juuksed läigivad pumatist. Mees kannab samuti vuntse, ent erinevalt Onu Ali omadest ei ulatu need suunurkadest kaugemale.

      „Nii et mis töö see siis täpselt olla võiks, mida sa meie juures teha tahaksid?“ küsib Onu Al. Ta kummardub ettepoole ja tõstab laualt viskiklaasi. Keerutanud klaasi ringi, kummutab ta selle ainsa lonksuga tühjaks. Eikuskilt ilmub kelner ja kallab selle uuesti täis.

      „Olen valmis peaaegu kõike tegema. Aga võimaluse korral sooviksin töötada loomadega.“

      „Loomadega,“ ütleb ta. „Kas kuulsid, August? Noormees tahab loomadega töötada. Tahad vist elevantidele vett tassida või mis?“

      Earl kergitab kulmusid. „Aga sir, meil ei ole ju.“

      „Pea suu!“ röögatab Onu Al ja kargab jalgadele. Tema varrukas jääb viskiklaasi taha kinni ja toob viimase koos sisuga vaibale. Ta puurib seda silmadega, käed rusikas ning nägu üha rohkem pilve tõmbumas. Viimaks paljastab ta hambad ning toob kuuldavale pika, ebainimliku oige, trampides jalaga klaasi peal, üha uuesti, ja uuesti, ja uuesti.

      Järgneb rusuv vaikus, mida katkestab üksnes mööduvate rööpaühenduskohtade rütmiline pekslemine vastu rongi rattaid. Siis laskub kelner põrandale ja hakkab klaasitükke kokku korjama.

      Onu Al hingab sügavasti sisse ja kõnnib akna juurde, käed selja peal koos. Kui ta viimaks meie poole vaatab, on nägu jälle roosa. Tema huultel mängleb irooniline muie.

      „Ma ütlen sulle, mis siin tegelikult toimub, Jacob Jankowski. “ Ta sülitab välja mu nime nagu see oleks midagi tülgastavat. „Ma olen sinusuguseid tuhat korda näinud. Arvad, et ma ei näe sind läbi? Mis siis sedapuhku oli – kas läksid emmega tülli? Või otsid semestrite vahepeal üht väikest seiklust?“

      „Ei, sir. Ei midagi säärast.“

      „Mind ei huvita karvavõrdki, mis see oli – isegi, kui sulle trupis tööotsa annaksin, ei elaks sa seda üle. Sa ei elaks nädalatki üle. Päevagi mitte. Tsirkus töötab nagu hästi õlitatud masin, ainult kõige kangemad jäävad ellu. Aga samas – mida tead sina kangusest, härra Kolledžipoiss?“

      Ta vahib mulle näkku, justkui vastust oodates. „Nüüd käi kuradile!“ ütleb ta, mind eemale vehkides. „Earl, näita talle ust. Aga passi peale, et sa päriselt ka mõnd punast tuld näed, kui ta ära viskad. Ma ei taha, et mul emme beebipoisi pärast mingeid ülearuseid tülinaid sugeneks.“

      „Pea hoogu, Al,“ ütleb August. Ta irvitab ja on ilmselgelt lõbusas tujus. „On tal õigus? Kolledžipoiss oled või?“

      Tunnen end nagu hiir, kes kahe kassi vahel edasi-tagasi põrkab. „Olin.“

      „Ja mida sa siis tudeerisid? Mingeid kauneid kunste, ehk?“ Tema silmad on salvavast pilkest hõõgvel. „Rumeenia rahvatantsu? Aristotellikku kirjanduskriitikat? Või äkki – härra Jankowski – saite kraadi akordionimängimises?“

      „Ma õppisin veterinaariat.“

      Kohe muudab tema nägu ilmet, tundmatuseni. „Veterinaariakool? Sa oled loomaarst?“

      „Mitte päriselt.“

      „Mida sa sellega – mitte päriselt – mõtled?“

      „Ma ei ole lõpueksamit teinud.“

      „Miks mitte?“

      „Lihtsalt pole.“

      „Ja need lõpueksamid toimusid viimasel õppeaastal?“

      „Jah.“

      „Mis kolledž?“

      „Cornell.“

      August ja Onu Al vahetavad pilke.

      „Marlena ütles, et Hõbetähel on midagi viga,“ räägib August. „Tahtis, et ma laseks rändagendil loomaarsti kutsuda. Ei paistnud taipavat, et rändagent rändas juba minema, sellest ka nimi.“

      „Mida sa öelda tahad?“ küsib Onu Al.

      „Las poiss viskab homme pilgu peale.“

      „Ja kuhu me ta sinu arvates täna ööseks paneme? Me oleme juba praegu enam kui pilgeni täis.“ Ta võtab tuhatoosi servalt sigari ja koputab seda äärele. „Kujutan ette, et samahästi võiksime ta üles katuse peale saata.“

      „Ma pidasin silmas pigem tsirkuseloomade vagunit,“ vastab August.

      Onu Al kortsutab kulmu. „Mis asja? Marlena hobuste juurde?“

      „Jah.“

      „Sa mõtled seda sektsiooni, kus kitsesid hoiti? Kas see pole mitte see koht, kus too pisike könn elab – ah, mis ta nimi nüüd oligi?“ meenutab ta kannatamatult sõrmi nipsutades. „Stinko? Kinko? Noh, too koeraga kloun?“

      „Täpselt,“ naeratab August.

      August juhatab mu tagasi läbi koikuvagunite, kuni seisame ühel platvormil, näoga ühe loomavaguni poole.

      „Oled sa kindla sammuga, Jacob?“ uurib ta lahkelt.

      „Usun küll,“ vastan.

      „Tore,“ ütleb ta. Ilma pikemata kallutab ta end ette, haarab millestki loomavaguni nurga taga ja ronib nobedasti katusele.

      „Jumal hoidku,“ röögatan, vaadates ärevalt korra sinna, kuhu August kadus, ning seejärel paljale sidurile ja kihutavatele ratastele minu all. Rong keerab kurvi. Löön käed laiali, et tasakaalu säilitada ja mu hingamine muutub raskeks.

      „Noh, tule siis,“ karjub hääl katuselt.

      „Kuidas pagan te seda tegite? Millest te kinni võtsite?“

      „Seal on redel. Kohe nurga taga. Küünita ette ja haara sellest kinni. Küll üles leiad.“

      „Mis siis, kui ei leia?“

      „Siis on aeg hüvasti jätta, kas pole?“

      Lähenen suurima hoolega servale. Näen napilt õhukese raudredeli äärt.

      Naelutan sellele oma pilgu ja pühin käsi vastu reisi. Seejärel astun sammu võrra ette.

      Mu parem käsi puutub vastu redelit. Haaran sellest vasaku käega meeleheitlikult kinni, kuni olen teisel pool. Kiilun jalad redelipulkade vahele ja liibun kehaga vastu redelit, ahmides õhku.

      „Noh, tule juba.“

      Vaatan üles. August silmitseb mind ülevalt ja irvitab, juuksed tuule käes lehvimas.

      Ronin katusele. Ta teeb mulle ruumi ja kui ma tema kõrvale istun, lööb ta käe mu õla peale. „Pööra end ringi. Ma tahan, et sa midagi näeksid.“

      Ta osutab taga tulevate vagunite poole. Rong venib hiiglasliku maona kaugusse, kurvides rappuvad ja painduvad üksteise külge aheldatud vagunid. „See on kena vaade, kas pole, Jacob?“ räägib August. Vaatan talle vastu. Ta vahib mulle näkku, silmad hõõgumas. „Aga mitte nii kena kui minu Marlena, ega ju – hei, hei?“ Laksutab keelt ja pilgutab silma.

      Enne kui jõuan oma nördimust väljendada, on ta juba püsti ja lööb katusel stepptantsu.

      Ajan kaela õieli ja loendan loomavaguneid. Neid on vähemalt kuus.

      „August?“

      „Mida?“ küsib ta, lõpetades keerutamise.

      „Millises vagunis on Kinko?“

      Äkki laskub ta kükakile. „Selles siin. Kas sul pole mitte vedanud?“ Ta kangutab lahti ühe katuseluugi ja kaob.

      Siban käpakil juurde.

      „August?“

      „Mida?“ vastab hääl pimedusest.

      „Kas siin kuskil redel ka on?“

      „Ei ole, kukuta end lihtsalt alla.“

      Lasen end allapoole, kuni ripun ainult sõrmeotstega kinni. Siis prantsatan põrandale. Mind tervitab üllatunud hirnatus.

      Läbi