Vesi elevantidele. Sara Gruen

Artistid?“

      Camel heidab mulle pilgu. „Püha taevas, poiss. Hoia oma suud koomal, seniks kuni kohaliku sõnavara selgeks saad, ole nii kena?“

      Ta võtab istet ja pistab kohe pool leiba suhu. Mälunud seda minuti, vaatab ta mulle otsa. „Oh ole nüüd, ära pahanda. Hoian sul lihtsalt silma peal. Sa nägid, milline Ezra oli, aga Ezra on nagu talleke. Istu maha.“

      Puurin teda veel silmapilgu ja astun siis üle pingi. Panen taldriku lauale, vaatan oma sõnnikuga määrdunud käsi, hõõrun neid vastu pükse ja mõistnud, et puhtamaks nad ei lähe, asun ikkagi söögi kallale.

      „Mis see õige sõna siis on?“ pärin viimaks.

      „Neid hüütakse kondiväänajateks,“ vastab Camel läbi suus keerutava söögi. „Ja sinu osakond on veohobused. Esialgu.“

      „Kus need kondiväänajad siis on?“

      „Nemad saabuvad iga hetk. Kaks rongitäit on veel tulemata. Nad on hilisööni üleval, ärkavad hilja ja jõuavad pärale täpselt hommikusöögiks. Ja kui sellest juba juttu tuli, siis neile sa „kondiväänaja“ näkku öelda kah ei tohi.“

      „Kelleks ma neid siis kutsun?“

      „Artistideks.“

      „Ja miks ma neid siis kogu aeg artistideks kutsuda ei või?“ küsin ma, ja mu häälde sigineb ärritusnoot.

      „Nemad on nemad ja meie oleme meie, ja sina oled üks meie hulgast,“ vastab Camel. „Pole lugu. Küll sa ära õpid.“ Kaugusest kõlab rongivile. „Kus hundist räägid…“

      „Kas Onu Al on nendega?“

      „Jah. Aga ära hakka endale midagi ette kujutama. Tema lähedale me niipea ei lähe. Kui ta näeb, et oleme endiselt laagri püstitamisega ametis, muutub ta tujukamaks kui haige hambaga karu. Ütle, kuidas sul Joe’ga edeneb? Hobusepasast villand?“

      „Pole hullu.“

      „Jah, ma arvan, et väärid paremat. Rääkisin ühe sõbraga,“ ütleb Camel, murrab tüki leiba ja pühib sellega taldrikult rasva kokku. „Ole ülejäänud päeva temaga ja küllap ta toetab sind mõne hea sõnaga.“

      „Mida ma tegema hakkan?“

      „Kõike, mida ta ütleb. Ja ma pean täpipealt seda silmas.“ Ta kallutab kulmu, et öeldut rõhutada.

      Cameli sõber on suure vatsa ja kõmiseva häälega pisike mees. Ta on kõrvalatraktsioonidega tegeleja ja kõneleja – , tema nimi on Cecil. Ta vaatab mu üle ja tunnistab käesoleva töö tarbeks kõlblikuks. Mina ja Jimmy ja Wade – veel kaks noormeest, keda peeti piisavalt esinduslikuks, et linnainimeste sekka saata – peame positsioneeruma rahvahulga ümber ning märguande korral ette astuma ja inimesi sissepääsu poole ajama.

      Kõrvalatraktsioonid asetsevad laadaplatsil, mis kihab tegevusest. Ühel pool riputab grupp mustanahalisi näitusesilte üles. Teiselt poolt kostab kõlinaid ja hüüdeid – valgetes pintsakutes mehed laovad limonaadiklaase ja punase-valgetriibuliste kioskite lettidele kerkib järjepanu täidetud klaasidest moodustatud püramiide. Õhku täidavad lõhnad, milles võib ära tunda lõhkevat popkorni, küpsevaid maapähkleid ja iseäralikult pikantset loomalehka.

      Laadaplatsi lõpus, kohe piletikassa juures, on hiigelsuur telk, kuhu veetakse igat sorti elukaid – laamasid, kaameleid, sebrasid, ahve ja vähemalt ühte jääkaru, ning puur puuri järel järgnevad neile kaslased.

      Cecil ja üks mustanahaline toimetavad sildiga, millel on kujutatud päratu paksu naist. Mõne hetke pärast annab Cecil mehele mööda kukalt. „Liiguta end, poiss! Minuti pärast kihab siin juhmakatest. Kuidas me nad sisse meelitame, kui nad suursugust Lucindat näha ei saa?“

      Käib vile ja kõik tarduvad paigale.

      „Uksed!“ kõmatab üks mehehääl.

      Nüüd läheb põrgu lahti. Mehed kioskilettide taga sagivad ringi, tehes viimase minuti ettevalmistusi ning kohendavad oma pintsakuid ja mütse. Peale vaesekese, kes ikka veel Lucinda sildi kallal nokitseb, lipsavad kõik mustanahalised telkidesse ja silma alt ära.

      „Pane see neetud loosung üles ja kao siit!“ röögib Cecil. Mees teeb veel viimase kohenduse ja läheb ära.

      Pööran ringi. Meie poole valgub inimsein eesotsas manguvate lastega, kes vanemaid kättpidi järel tirivad.

      Wade müksab mind küünarnukiga. „Psssst.. Menažeriid tahad näha?“

      „Mis asja?“

      Ta osutab peaga telgi poole, mis jääb meie ja tsirkusetelgi vahele. „Sa kõõritad algusest peale sinnapoole. Tahad piiluda?“

      „Aga tema?“ küsin ma, osutades silmadega Cecilile.

      „Oleme tagasi, enne kui ta meie puudumist märgatagi jõuab. Pealegi, seni kuni ta rahvast piisavalt üles ei ole kihutanud, pole meil midagi teha.“

      Wade juhatab mu piletivärava juurde. Seal on valves vanamehed, kes istuvad nelja punase poodiumi taga. Kolm neist ei tee meist välja. Neljas heidab pilgu Wade’ile ja noogutab.

      „Mine aga. Piilu natuke,“ ütleb Wade. „Ma hoian Cecilil silma peal.“

      Vaatan sisse. Telk on tohutu, taevakõrgune, ja seda toetavad pikad, sirged mastid, mis eri nurkade all esile tükivad. Telgiriie on pingule tõmmatud ja paistab peaaegu läbi – riidest ja õmblustest pääseb päikesevalgus sisse ja valgustab kõige suuremat magusaletti. See seisab menažerii keskel, suurepärases valguses, ümbritsetuna plakatitest, mis reklaamivad sarsaparilli, plaksukommi ja jäätist.

      Küütlevates punase ja kulla toonides puurid seisavad ridamisi kahe seina ääres, küljed avatud, et näidata lõvisid, tiigreid, pantreid, jaaguare, karusid, šimpanse ja ämblikahve – isegi ühte orangutani. Kaamelid, laamad, sebrad ja hobused seisavad raudvaiade vahele tõmmatud köite taga, pead heinakuhjadesse kaevunud. Traataia taga on kaks kaelkirjakut.

      Otsin asjatult elevanti, kui mu pilk ootamatult ühel naisel pidama jääb. Ta on Catherine’iga nii sarnane, et hoian hinge tagasi – see on tema laup, tema soeng ja need saledad reied, mida Catherine’i ontliku kleidi all alati kujutlesin peituvat. Ta seisab rea mustade ja valgete hobuste ees, kannab roosasid litreid, sukkpükse ja satäänist kingi ning vestleb torukübarat ja sabakuube kandva mehega. Ta seab suukorvi ühele valgele hobusele – see on rabavalt kaunis, hõbedase laka ja sabaga araablane. Naine tõstab käe enda lauba juurde, tõmbab helepruuni juuksesalgu koomale ja kohendab oma peaehet. Seejärel sirutab ta end välja ja kammib hobuse tukka tolle otsmikule. Haaranud pihku hobuse kõrva, laseb ta sellel läbi sõrmede libiseda.

      Kuuldub vali prantsatus ja näen, et lähima puuri uks mu selja taga on kinni kukkunud. Kui ma uuesti ümber pööran, vaatab naine mulle ainiti otsa. Tema kulm on kortsus, justkui tuvastaks ta midagi. Mõne sekundi pärast taipan, et peaksin naeratama või pilgu maha lööma, aga ei suuda. Viimaks asetab torukübaraga mees talle käe õlale ja naine pöörab end, kuid aeglaselt ja kõheldes ümber. Hetke pärast vaatab ta veel viivuks minu poole.

      Wade on tagasi. „Tule,“ sõnab ta, lüües mind abaluude pihta. „Etendus on algamas.“

***

      „D-a-a-a-a-m-i-d ja h-ä-r-r-r-r-a-d! Kaksküm-m-m-m-m-end viis minutit suure etenduseni! Kaksküm-m-m-m-m-end viis minutit! Aega on enam kui küllalt, et kosutada hinge ja meelt hämmastavate, uskumatute, s-u-u-u-u-u-u-repäraste imedega kõigist maailma nurkadest, ja pealekauba leida endale hea istekoht tsirkusetelgis! Küllalt aega, et näha veidrusi, looduse nurisünnitisi, näitemänge! Meie kollektsioon on silmipimestavaim kogu maailmas, mu daamid ja härrad! Kogu maailmas, kinnitan ma teile!“

      Cecil seisab platvormil atraktsioonide sissepääsu kõrval. Ta kõnnib toretsevalt edasi ja tagasi ning joonistab õhku suurejoonelisi žeste. Viiekümnepealine rahvahulk passib niisama. Silmis osavõtmatu pilk, näib nende kohalolek pigem juhuslik kui sihipärane.

      „Astuge siiapoole, et näha täiuslikku, hiiglaslikku, Võrratut Lucindat – kõige kaunimat paksu daami maailmas! Kaheksasada ja kaheksakümmend viis