Vesi elevantidele. Sara Gruen

mis asub kohe võrevoodi kõrval. Sellel lebab kõhuli üks kääbus, paks raamat lahtiselt ees. Ta on umbes minu vanune ja, nagu minagi, punaste juustega. Aga erinevalt minu omadest turritavad tema omad sõnakuulmatu tihnikuna tikksirgelt püsti. Tema nägu, kael, käsivarred ja käed on tihedalt tedretäppe täis.

      „Kinko,“ sõnab August vastikusega.

      „August,“ vastab kääbus samasuguse tooniga.

      „Tema siin on Jacob,“ räägib August ja teeb ruumis väikese jalutuskäigu. Aeg-ajalt ta kummardub ja näpitseb möödaminnes asju. „Ta jagab sinuga mõnda aega öömaja.“

      Astun ette ja ulatan käe. „Tere,“ ütlen.

      Kinko silmitseb külmalt mu kätt ja vaatab siis tagasi Augusti poole. „Mis ta on?“

      „Tema nimi on Jacob.“

      „Ma küsisin, mis, mitte kes.“

      „Ta hakkab meid menažeriis abistama.“

      Kinko kargab jalule. „Menažeriimees? Unusta ära! Mina olen artist. Ma ei kavatse mingil tingimusel tuba töölisega jagada.“

      Tema selja tagant kostab urinat ja märkan esimest korda toda jack russelli terjerit. Ta seisab voodi peatsis, kuklakarvad turris.

      „Mina vastutan ratsahobuste eest ja olen loomade peaülevaataja,“ kõneleb August aeglaselt „ja asjaolule, et sul üldse siin magada lubatakse, võlgned sa tänu ainuüksi minu suuremeelsusele. Ja tänu minu suuremeelsusele ei ole see tuba siin töölisi täis tuubitud. Muidugi saan ma seda alati muuta. Muide, see härrasmees siin on trupi uus veterinaar – ei rohkem ega vähem kui Cornellist – mis asetab ta minu hinnangu kohaselt sinust tükk maad kõrgemale. Soovitaksin kaaluda, kas ei oleks võib-olla parem voodi temale loovutada.“ Augusti silmis hubiseb tuluke. Selle tontlikus kumas on näha, et ta huul väriseb.

      Hetke pärast pöördub ta minu poole, teeb sügava kummarduse ja lööb kannad kokku. „Head ööd, Jacob. Olen kindel, et Kinko teeb kõik, et tunneksid end mugavalt. Kas pole nii, Kinko?“

      Kinko põrnitseb teda altkulmu.

      August libistab kummagi käega üle oma juuste. Seejärel ta lahkub, lüües ukse enda järel kinni. Vahin rohmakaid laudu enda ees, kuni kuulen, kuidas ta kõbinal üle meie peade minema jalutab. Siis keeran end ümber.

      Kinko ja koer puurivad mind oma pilkudega. Koer näitab hambaid ja uriseb.

      Öö saadan mööda seina vastas, kortsus hobuseteki peal, voodist nii kaugel kui võimalik. Tekk on niiske. Kes iganes laeliiste kattis, kui nad seda tuba ehitasid, tegi närust tööd, sest teki peale on vihma sadanud ja see haiseb hallituse järele.

      Ärkan võpatades. Olen enda käed ja kaela veriseks hõõrunud. Ma ei tea, kas see tuleneb hobusekarvadest või söövad mind parasiidid, ega tahagi teada. Taevas, mis paistab lapitud laeliistude vahelt, on must, ja rong liigub endiselt edasi.

      Ärkasin unenäo tõttu, kuid ei suuda selle üksikasju meenutada. Sulgen silmad, püüdes ajusoppidesse talletunud muljeid taastada.

      See on mu ema. Ta seisab õuel, seljas rukkilillesinine kleit, ja riputab pesu nöörile. Suus hoiab ta puust pesupulki ja lisaks peotäit põlles, mis on seotud tema piha ümber. Ema laulab hiljukesi poola keeles.

      Sähvatus.

      Leban põrandal ja vaatan üles strippari rippuvate rindade peale. Tema nibud, pruunid ja suured nagu hõbedollarid, teevad ringe – ringi ja tagasi, ringi ja tagasi, LAKS. Ringi ja tagasi, LAKS. Tunnen erutavat kihvatust, siis kahetsust ja seejärel iiveldust.

      Ja siis..

      Siis.

      Viis

      Siis töinan nagu too vana tola, kes ma juba kord olen, vaat mis.

      Jäin vist tukastama. Võiksin vanduda, et olin mõni sekund tagasi kahekümne kolme aastane, ent siin ma nüüd istun, selles haletsusväärses, kuivetanud ihus.

      Nuusatan ja pühin palgelt need rumalad pisarad, püüdes end kokku võtta, sest too tüdruk on jälle tagasi, too priske tüdruk roosas. Ta on kas kogu öö tööposti otsas istunud või mul on üks päev vahele jäänud. Ma ei tea, milline neist, ja see teeb mulle tuska.

      Samuti sooviksin ma, et mäletaksin neiu nime, aga ei mäleta. Nii on lood, kui oled üheksakümnene. Või üheksakümmend kolm.

      „Tere hommikust, härra Jankowski,“ ütleb õde ja lülitab tule põlema. Ta läheb akna juurde ja kohendab horisontaalseid kardinaid, et päikest tuppa lasta. „Aeg tõusta ja särada.“

      „Milleks?“ torisen ma.

      „Sest vanajumal on pidanud sobilikuks teid veel ühe päevaga õnnistada,“ vastab ta minu kõrvale tulles. Ta vajutab nupule voodiraami küljes. Mu voodi hakkab surisema. Mõne sekundi pärast olen istukile tõusnud. „Ja pealegi lähete te homme tsirkusesse.“

      Tsirkus! Järelikult pole ma päeva maha maganud.

      Ta lükkab koonuse termomeetri otsa ja pistab selle mulle kõrva. Nõnda torgitakse ja susitakse mind igal hommikul. Olen nagu külmkapi põhjast avastatud lihatükk – kahtlane, kuni pole tõestatud vastupidist.

      Kui termomeeter piiksuma hakkab, viskab õde koonuse prügikasti ja kirjutab midagi minu kohta tabelisse. Siis võtab ta seinalt manseti vererõhu mõõtmiseks.

      „Nõndaks, kas soovite täna söögisaalis hommikust süüa või tahate, et tooksin midagi siia?“ pärib ta mu õlavarrele mansetti mähkides ja seda siis täis pumbates.

      „Ma ei taha hommikusööki.“

      „Mis te nüüd, härra Jankowski,“ räägib ta, pressides stetoskoobi vastu mu küünarnuki sisekülge ja samal ajal näidikut silmas pidades. „Teil tuleb ju jõudu säilitada.“

      Püüan tema nimesilti näha. „Milleks? Et saaksin maratoni joosta?“

      „Et te haigeks ei jääks ja et te saaksite tsirkusesse minna,“ vastab ta. Mansett on õhust tühjaks jooksnud, ta eemaldab aparaadi mu õlavarrelt ja riputab selle tagasi seinale.

      Lõpuks ometi! Näen, mis ta nimi on.

      „Hea küll, ma söön siis siin, Rosemary,“ ütlen ma, tõendades sellega, et mul on ta nimi meelde jäänud. Ei ole kerge jätta muljet, et teil on mõistusega kõik korras, ent see on ometi oluline. Niikuinii pole ma tegelikult peast segi. Mul tuleb lihtsalt rohkem fakte meeles pidada kui teistel inimestel.

      „Kinnitan, et olete tugev nagu hobune,“ sõnab ta, tehes viimase sissekande minu lehele ning lüües siis märkmiku kinni. „Kui te oma kehakaalu säilitate, siis võin kihla vedada, et jätkate samamoodi veel kümme aastat.“

      „Vahva,“ vastan mina.

      Kui Rosemary tuleb, et mind koridori viia, palun tal mind akna juurde sõidutada, et saaksin jälgida, mis pargis sünnib.

      Ilm on ilus ja kohevate pilvede vahelt paistab päike. Ongi parem – mäletan liigagi hästi, kuidas tsirkuses töötada oli, kui ilm juhtus olema kehv. Ma ei väida, et praegune töö oleks kuidagi sarnane sellega, mis ta meie ajal oli. Huvitav, kas neid ka praegu kvalifitseerimata tsirkusetöölisteks kutsutakse? Ja ööbimiskohad on kindlasti edasi arenenud – vaata kas või neid haagismaju. Mõnel on koguni satelliiditaldrikud küljes.

      Kohe pärast lõunat märkan esimest hooldekodu elanikku, keda tema sugulased mööda tänavat kärutavad. Kümne minuti pärast on tekkinud tõeline rongkäik. Näen Ruthie’t – ohoo, ja seal on ka Nellie Compton, aga mida tema sealt otsib? Ta on ju nagu kaalikas, kindlasti ei jää talle midagi meelde. Ja seal on Doris – ning too peaks olema tema Randall, kellest ta kogu aeg räägib. Ja see on too lurjus McGuinty. Just nii, olen-olukorra-peremees, perekond ümber ja pleed põlvede peal. Räägib elevandilugusid ja pritsib tatti.

      Tsirkusetelgi taga on näha rida suurepäraseid peršeroni hobuseid, iga viimane kui üks lumivalge. Võib-olla kasutatakse neid hüpete juures? Hüppenumbrite hobused on alati valged, et ei torkaks silma kampolipulber, millega