Vesi elevantidele. Sara Gruen

„Sul on vist õigus.“

      Camel viib mu ühe vankri juurde ja käsib väljas oodata. Toetun vastu suuri kodaraid ja veedan aega sellega, et nopin küünte alt pindu või näksin pikki kõrsi. Mingil hetkel kipub mulle uni peale ja nõksatan aeg-ajalt peaga.

      Camel ilmub tunni aja pärast uuesti välja, tuigerdades, ühes käes pudel, teises pabeross. Tema silmalaud laperdavad pooles mastis.

      „See siin on Earl,“ susistab ta, kahmates mehe käega oma embusesse. „Tema hoolitseb sinu eest.“

      Kiilaspea tuleb vankri pealt alla. Mees on hiiglane, kelle kael on paksem kui tema pea. Tema karvased käsivarred on sõrmenukkidest saadik kaetud häguste rohekate tätoveeringutega. Ta ulatab mulle käe.

      „Tervist,“ ütleb ta.

      „Tervist,“ vastan ma segadusse sattunult. Pööran end Cameli poole, kes juba läbi kahiseva rohu Lendava Eskadroni suunas siksakke teeb. Laulab lisaks kõigele. Ja kehvasti.

      Earl paneb käed suu juurde. „Pea suu, Camel! Tee, et sa rongi peale kaod, enne kui see sinuta ära läheb!“

      Camel potsatab põlvili.

      „Ah, Jeesus,“ ütleb Earl. „Ole siin. Tulen minuti pärast tagasi.“

      Ta läheb ja korjab vanema mehe maast üles nagu lapse. Camel laseb oma kätel, jalgadel ja peal vabalt üle Earli käte rippuda. Ta itsitab ja ohkab.

      Earl paneb Cameli vaguni uksele istuma, jagab kellelegi näpunäiteid ja tuleb tagasi.

      „See kraam tapab vanamehe veel ära,“ pomiseb ta, marssides minust mööda. „Kui tema sisikond enne tuksi ei lähe, veereb ta selle neetud rongi pealt alla. Ise ma seda värki ei puutu,“ räägib ta üle õla.

      Olen endiselt nagu naelutatud kohale, kuhu ta mu jättis.

      Ta näib üllatunud. „Oled tulija või ei?“

      Kui rongi viimane sektsioon väljub, olen ühes magamisvagunis ja küürutan koiku all, kiilutuna teise mehe kõrvale. Tema on selle koha õiguspärane omanik, ent nõustus mulle mu dollari eest tunniks või paariks ruumi tegema. Mees nuriseb sellele vaatamata ja mina kaisutan põlvi, et tõmmata end nii koomale kui võimalik.

      Pesemata kehade ja riiete lehk matab hinge. Narid on kolmekordsed, igaühes vähemalt üks ja kohati koguni kaks meest, ja see kehtib ka ruumi osas, mis jääb naride alla. Mu põrandal lebav kaaslane üritab tagajärjetult patja moodustada, klobides õhukest halli tekki.

      Üldise lärmi sees kostab kellegi hääl: „Ojcze nasz któryś jest w niebie, swięć sie imie Twoje, przyjdź królestwo Twoje.“

      „Oh sa jessuke küll!“ hüüatab mu võõrustaja. Ta pistab pea vahekäiku. „Räägi inglise keelt, kuradi poolakas!“ Ronib siis tagasi koiku alla ja raputab pead. „On ikka vennikesed. Värskelt kuradi laeva pealt maha saanud.“

      „.. i nie wódz nasź na pokuszenie ale nas zbaw ode złego. Amen.“

      Tõmbun seina najal kägarasse ja sulgen silmad. „Aamen,“ sosistan.

      Rong lööb vaaruma. Tuled hubisevad korraks ja pärast seda läheb pimedaks. Kuskil eespool undab vile. Hakkame veerema ja tuled süttivad jälle. Olen kirjeldamatult väsinud ja mu pea kopsib kaitsetult vastu seina.

      Mõne aja pärast ärkan üles ja satun silmitsi hiiglaslike töösaabastega.

      „Oled valmis või?“

      Raputan pead, üritades virguda.

      Kuulen, kuidas kellegi kondid ragisevad ja painduvad. Seejärel näen põlve. Siis Earli nägu. „Oled ikka seal all või?“ küsib ta, piiludes nari alla.

      „Jah. Vabandust.“

      Väänutan end vahekäiku ja ajan end jalgadele.

      „Halleluuja,“ ütleb mu naaber ja sirutab ennast välja.

      „Pierdol się, “ vastan.

      Mõni samm eemal kostab koikust naeruturtsatus.

      „Tule,“ ütleb Earl. „Al on juba piisavalt võtnud, et end lõdvemalt tunda, aga õelaks pole ta veel jõudnud minna. Paistab, et nüüd on sinu võimalus.“

      Ta juhatab mu läbi kahest järjekordsest magamisvagunist. Kui me kõige lõpuks platvormile jõuame, on meie ees teistsugune vagun. Läbi akna näen poleeritud puitpindasid ja keerukate kaunistustega valgustusarmatuuri.

      Earl pöördub minu poole. „Valmis?“

      „Muidugi,“ vastan.

      Tegelikult ei ole. Ta haarab mul turjast kinni ja virutab näoli vastu uksepiita. Teise käega tõmbab ta lükandukse lahti ja lükkab mu sisse. Lendan, käed laiali, ettepoole. Põrkan vastu messingist käsipuud ja ajan end sirgu, vaadates ehmunult tagasi Earli poole. Alles siis märkan ülejäänud seltskonda.

      „Mis see siis olgu?“ küsib Onu Al tugitooli sügavusest.

      Ta istub kolme mehega laua taga, keerutades nimetissõrme ja pöidlaga paksu sigarit ühes käes ning hoides teise käega enda ees viit kaarti. Laual seisab viskiklaas brändiga. Selle taga kõrgub virn žetoone.

      „Hüppas rongile, sir. Leidsin ta magalas ringi hiilimas.“

      „Kas tõesti?“ ütleb Onu Al. Ta tõmbab oma sigarist sundimatult ühe mahvi ja asetab selle siis põrandal seisva tuhatoosi servale. Laskunud toolikorjule, uurib ta kaarte ning puhub suunurkade kaudu välja ühtlase suitsujoa. „Jagan sulle kolm ja tõstan panust viie võrra,“ ütleb ta end ette kallutades ja viskab panka hunniku žetoone.

      „Tahate, et ma ta välja viskaksin?“ küsib Earl. Ta astub lähemale ja tõstab mu kuuerevääre pidi õhku. Tõmbun pingule ja haaran kinni tema käerandmetest, kavatsusega mitte lahti lasta, kui talle peaks pähe tulema mind teist korda pilduma hakata. Pööran pilgu Onu Ali pealt Earli näo alapoolele – see on kõik, mida ma näen – ja jälle tagasi.

      Onu Al lükkab kaardid kokku ja paneb nad hoolikalt laua peale. „Veel mitte, Earl.“ Ta sirutab käe sigari järele ja tõmbab teise mahvi. „Pane ta maha.“

      Earl asetab mu põrandale, seljaga Onu Ali poole. Ta teeb mitte eriti innuka katse mu kuube siluda.

      „Astu siiapoole,“ ütleb Onu Al.

      Teen nii nagu öeldud, olles rahul, et pääsen Earli käeulatusest.

      „Mul pole vist au olnud,“ sõnab ta, puhudes õhku ühe suitsurõnga. „Mis su nimi on?“

      „Jacob Jankowski, sir.“

      „Ja ütle mulle, ole nii lahke, mida teeb Jacob Jankowski enda arvates minu rongis?“

      „Tööd otsin,“ vastan.

      Onu Al jätkab põrnitsemist, puhudes loiult suitsurõngaid. Ta toetab oma käsi kõhule, lüües vesti peal aeglaselt sõrmega takti.

      „Oled sa kunagi mõnda truppi kuulunud, Jacob?“

      „Ei, sir.“

      „Oled sa kunagi mõnda etendust näinud, Jacob?“

      „Jah, sir. Aga muidugi.“

      „Millist?“

      „Vennad Ringlingid,“ vastan. Äge hingetõmme sunnib mind pead pöörama. Earl punnitab hoiatavalt silmi.

      „Aga see oli kohutav. Lihtsalt kohutav,“ lisan kähku juurde, pöördudes jälle Onu Ali poole.

      „Kas tõesti?“ küsib Onu Al.

      „Jah, sir.“

      „Ja kas sa meie etendust oled näinud, Jacob?“

      „Jah, sir,“ vastan ma, tajudes, kuidas mu põsed punaseks lähevad.

      „Ja kuidas see sulle tundus?“ pärib ta.

      „See oli.. Imetlusväärne.“

      „Milline vaatemäng sulle kõige rohkem meeldis?“

      Pingutan