Surnud hinged. Nikolai Gogol

hinna kohta …»

      «Kuidas hinna kohta?» küsis Manilov taas ja peatus. «Kas te tõesti arvate, et ma hakkan raha võtma hingede eest, kes on oma olemasolu teatavas mõttes lõpetanud? Kui teil kord juba on tekkinud säärane nii-öelda fantastiline soov, siis mina omalt poolt annan nad teile omakasupüüdmatult ja võtan ka ostu-müügilepingu kulud enese kanda.»

      Esitatavate sündmuste kirjapanijale oleks suureks etteheiteks, kui ta jätaks ütlemata, et pärast neid Manilovi sõnu valdas külalist heameel. Nii soliidne ja arukas, kui ta oligi, aga nüüd oleks ta siku kombel äärepealt õhku hüpanud, mida teatavasti tehakse ainult kõige tugevamate rõõmupuhangute puhul. Ta pööras end tugitoolis nii jõuliselt, et padja ümber tõmmatud villane riie lõhki kärises; isegi Manilov vaatas talle mõningases arusaamatuses otsa. Tänutundest aetuna ütles külaline sedamaid nii palju tänusõnu, et teine sattus segadusse, läks näost üleni punaseks, tegi peaga tõrjuva liigutuse ja sai viimaks suust, et see on täiesti tühine asi, et ta oleks tõesti tahtnud millegagi oma südame tungi, hinge magnetismi näidata, aga surnud hinged on teatavas mõttes täielik rämps.

      «Kaugeltki. mitte rämps,» vastas Tšitšikov tema kätt surudes. Siinkohal ohkas ta väga sügavalt. Ta näis olevat südamepuistamise meeleolus; tundeküllaselt ja väljendusrikkalt lausus ta viimaks järgmised sõnad: «Kui te teaksite, millise teene te selle näilise rämpsuga tundmata päritolu ja ilma sugulaste ning omasteta inimesele osutasite! Ja tõepoolest, mida kõike olen ma pidanud kannatama? Nagu mingi paat keset mässavaid laineid… Millise tagakiusamise, millise jälitamise osaliseks olen ma saanud, millises hädas olnud! Ja mispärast? Sellepärast, et nõudsin õigust taga, et mu südametunnistus oli puhas, et ulatasin käe niihästi abitule lesknaisele kui ka vaesele orvule! …» Siinkohal pühkis ta taskurätikuga ära isegi põsele veerenud pisara.

      Manilov oli tälesti liigutatud. Mõlemad sõbrad surusid kaua teineteise kätt ja vaatasid kaua vaikides teineteisele silma, kus läikisid pisarad. Manilov ei tahtnud kuidagi meie kangelase kätt vabaks lasta ja pigistas seda kogu aeg nii palavalt, et Tšitšikov ei teadnud enam, kuidas seda kätte saada. Viimaks tõmbas ta käe tasapisi ära ja ütles, et ei oleks halb, kui sõlmiks ostu-müügilepingu võimalikult pea, ja oleks hea, kui Manilov ise selleks linna tuleks. Siis võttis ta kübara ja hakkas jumalaga jätma.

      «Kuidas? Te tahate juba ära sõita?» hüüdis Manilov äkki justkui ärgates ja peaaegu kohkudes.

      Samal ajal astus kabinetti proua Manilova. «Lizanka,» ütles Manilov pisut haleda näoga, «Pavel Ivanovitš lahkub meilt!»

      «Sellepärast, et Pavel Ivanovitš on meist juba tüdinud,» vastas proua Manilova.

      «Armuline proua! Siia,» ütles Tšitšikov, «siia, näete, kuhu,» – ta pani käe südamele – «jah, siia jääb igaveseks mälestus teiega veedetud meeldivast ajast! Ja uskuge, mul ei oleks suuremat õnne, kui elada teiega kui mitte ühes majas, siis vähemalt kõige lähemas naabruses.»

      «Aga teate, Pavel Ivanovitš,» sõnas Manilov, kellele niisugune mõte väga meeldima hakkas, «kui mõnus oleks tõepoolest elada niimoodi üheskoos ühise katuse all või mõne künnapuu vilus filosofeerida millegi üle, süveneda! …»

      «Oo! See oleks alles paradiislik elu!» lausus Tšitšikov õhates. «Jumalaga, armuline proua!» jätkas ta, lähendades oma huuled proua Manilova käele. «Jumalaga, väga austatud sõber! Ärge unustage mu palvet!»

      «Oh, olge mureta!» vastas Manilov. «Meie lahusolek ei kesta rohkem kui kaks päeva.»

      Kõik siirdusid söögituppa.

      «Jumalaga, armsad lapsukesed!» ütles Tšitšikov, silmates Alkidi ja Themistoklust, kes olid ametis mingi puust husaariga, kel ei olnud enam ei kätt ega nina. «Jumalaga, mu maimukesed. Andke mulle andeks, et ma ei toonud teile kingitust, sest õigust öelda ma ei teadnudki, kas teid on ilmas olemas, nüüd aga, kui tulen, toon tingimata. Sulle toon mõõga. Kas tahad mõõka?»

      «Tahan,» vastas Themistoklus.

      «Ja sulle trummi. Eks ju, sulle trummi?» jätkas ta, alla Alkidi poole kummardudes.

      «Tlummi,» vastas Alkid sosinal ja pead langetades. «Hüva, toon sulle trummi. Niisuguse toreda trummi! Siis põrutad aina: turr… ruu… tra-ta-taa,ta-ta-taa… Jumalaga, kallike!» – Ta suudles last pähe ning pöördus Manilovi ja selle abikaasa poole naeratusega, millisega harilikult pöördutakse vanemate poole, kui neile nende laste süütusest mõista antakse.

      «Tõesti, jääge veel, Pavel Ivanovitš!» ütles Manilov, kui kõik juba välistrepile olid tulnud. «Vaadake, missugused pilved.»

      «Need on ainult väikesed pilvekesed,» vastas Tšitšikov.

      «Aga kas te tunnete teed Sobakevitši juurde?»

      «Selle kohta tahaksin teilt juhatust paluda.»

      «Lubage, ma seletan kohe teie kutsarile.» Seejärel seletas Manilov asja kutsarile samasuguse armastusväärsusega ära ja ütles talle korra isegi «teie».

      Kuuldes, et kaks teeharu on tarvis mööda lasta ja keerata siis kolmandale, ütles kutsar: «Küllap leiame, teie kõrgeausus,» ning Tšitšikov sõitis minema, veel kaua saadetuna kikivarvule tõusnud pererahva kummardustest ja taskurätikuga lehvitamisest.

      Manilov seisis kaua aega trepil, silmadega saates kaugenevat kalessi, ja kui seda enam sugugi näha ei olnud, seisis ta ikka veel, suitsetades piipu. Viimaks läks ta tuppa, istus toolile ja vajus mõtisklusse, südamest rõõmustades, et ta oma külalisele pisut head meelt oli valmistanud. Siis kandusid tema mõtted märkamatult teistele asjadele ja valgusid lõpuks jumal teab kuhu. Ta mõtles sõpruses veedetava elu hüvedest, sellest, kui hea oleks koos sõbraga elada mingi jõe kaldal, siis hakkas tal üle selle jõe tekkima sild, seejärel hiiglasuur maja nii kõrge vaatetorniga, et sealt võib näha isegi Moskvat, kui mõnus oleks seal õhtuti vabas õhus teed juua ja vestelda meeldivatest asjadest. Seejärel olid nad koos Tšitšikoviga toredates tõldades saabunud mingisse seltskonda, kus nad võluvad kõiki oma meeldiva käitumisega; ja keiser on nende nii suurest sõprusest teada saades ülendanud nad kindraliks, ja edasi kujutles ta viimaks jumal teab mida, millest ta enam isegi aru ei suutnud saada. Tšitšikovi kummaline soov katkestas äkki kõik tema unistused. Mõte sellest ei tahtnud talle kuidagi pähe mahtuda: kuidas ta seda ka ei keeranud, kuidagi ei saanud ta selget otsa kätte, ning ta muudkui istus ja tõmbas piipu, mis kestis kuni õhtusöögini.

      Kolmas peatükk

      Tšitšikov aga istus rahulolevas meeleolus oma kalessis, mis juba ammu mööda postmaanteed veeres. Eelmisest peatükist oli juba näha, mis tema peamiseks huvialaks ja harrastuseks oli, ning seepärast pole ime, et ta süvenes sellesse varsti kogu ihu ja hingega. Oletused, kavatsused ja kaalutlused, mis tema näoilmes peegeldusid, olid nähtavasti väga meeldivad, sest ühtepuhku jätsid nad enese järel rahuloleva muheluse jälgi. Nendega ametis olles ei pööranud ta mingit tähelepanu sellele, kuidas tema kutsar, kes oli rahul Manilovi teenrite vastuvõtuga, paremale poole priipassi rakendatud tiigerkimlile üsna asjalikke märkusi tegi. See kimmel oli õige kaval hobune ja tegi ainult näo, nagu veaks ta, sel ajal kui kõrb aisahobune ja võik priipass, keda kutsuti Assessoriks, sest ta oli omandatud kelleltki assessorilt, püüdsid kõigest väest, nii et nende silmistki võis märgata mõnu, mida nad sellest tundsid. «Vigurda, vigurda! Küll ma su üle trumpan!» rääkis Selifan, tõustes pukis püsti ja äiates laiskvorstile piitsaga. «Sina tee oma tööd, va saksa pitspüks! Kõrb on tubli hobune, tema täidab oma kohust, annan talle hea meelega mõõdu kaeru rohkem, sellepärast et ta on tubli hobune, ja Assessor on kah hea hobune… Nonoh! Mis sa lingutad kõrvu? Sina, tobu, kuula, kui sulle räägitakse! Ega ma hakka sulle, tõprale, halba õpetama. Näh, kuhu ronib!» Ta virutas hobusele jälle piitsaga, sõnades: «Uh, metsaline! Neetud Punapart sihuke!» Siis hõikas ta kõigile: «Hei, kullakesed!» ja sähvas kõigile kolmele mitte enam karistuseks, vaid et näidata, et ta on nendega rahul. Teinud neile seda heameelt, pöördus ta oma jutuga jälle kimli poole: «Sina arvad, et saad oma elukombeid varjata. Ei, veli, ela parem tões ja õiguses, kui tahad, et sinust lugu peetaks. Näe, mõisnikul, kelle juures me käisime,