Surnud hinged. Nikolai Gogol

tumedate, keerdu tõmbunud lehtede kujuliste raamidega; iga peegli taha oli pistetud kas kiri, partii vanu kaarte või sukk; seinakell numbrilauale maalitud lilledega… tal käis üle jõu midagi rohkem tähele panna. Ta tundis, et silmad kleepuvad, nagu oleks keegi neid meega määrinud. Hetk hiljem astus sisse perenaine, elatanud naisterahvas mingi kiiruga pähe pandud öötanuga, flanellrätik ümber kaela, üks neist emandaist, väikeste mõisate omanikest, kes hädaldavad viljaikalduse ja kahjumite üle ning hoiavad pead pisut viltu, samal ajal aga koguvad vähehaaval raha kummutisahtlitesse paigutatud kirjust riidest kotikestesse. Ühte kotikesse korjavad nad aina rublalisi, teise poolerublalisi ja kolmandasse veerandrublalisi, olgugi et pealtnäha paistab, nagu ei oleks kummutis midagi peale pesu, ööjakikeste, lõngavihtide ja lahtiharutatud salopi, mis hiljem peab muutuma kleidiks, kui vana pühadekaraskite ja kõiksugu pannkookide küpsetamisel kuidagiviisi läbi põleb või aja jooksul iseenesest ära kulub. Kuid ei põle kleit ära ega kulu ka iseenesest; eideke on kokkuhoidlik, ning salopil tuleb kaua seista lahtiharutatuna ja lõpuks ühes igasuguse muu vana koliga testamendi järgi õetütre tütrele üle minna.

      Tšitšikov palus vabandust, et ta oma ootamatu tulekuga tüli teeb. «Pole viga, pole viga,» ütles perenaine. «Mihukese ilmaga teid jumal siia saatis! Sajab ja tormab mis hirmus… Teelt tulles kuluks midagi süüagi, aga öine aeg, ei saa midagi valmistada.»

      Perenaise sõnad katkestas imelik sisin, nii et külaline peaaegu kohkus; sisin oli sedamoodi, nagu oleks kogu tuba täitunud madudega; kuid ülespoole vaadates ta rahunes, sest taipas, et seinakellal oli tulnud himu lööma hakata. Sisinale järgnes sedamaid kähin ning viimaks lõi kell kogu jõudu kokku võttes kaks pauku säärase kõlaga, nagu oleks keegi kaikaga vastu lõhkist potti tagunud, misjärel pendel jälle rahulikult paremale ja vasakule lõksuma hakkas.

      Tšitšikov tänas perenaist, öeldes, et tal ei ole midagi vaja, et see ärgu endale millegagi tüli tehku, et peale magamisaseme ei vaja ta midagi, ning tahtis vaid teada saada, kuhu ta on sattunud ja kas siit on palju maad mõisnik Sobakevitši juurde, mispeale vanaeit vastas, et ta pole säärast nime kuulnudki ja et sihukest mõisnikku üldse ei ole.

      «Siis tunnete vähemalt Manilovit?» küsis Tšitšikov.

      «Aga kes see Manilov on?»

      «Mõisnik, emake.»

      «Ei, ei ole kuulnud, sihukest mõisnikku ei ole.»

      «Missugused siis on?»

      «Bobrov, Svinjin, Kanapatjev, Harpakin, Trepakin, Plešakov.»

      «On nad rikkad või ei ole?»

      «Ei, isand, liiga rikkaid ei ole. Mõnel on kakskümmend, mõnel kolmkümmend hinge, aga sihukesi, kel oleks sada, sihukesi ei ole.»

      Tšitšikov taipas, et ta on päris kolkasse sattunud.

      «Kui palju maad on vähemalt linnagi?»

      «Oma kuuskümmend versta tuleb ikka ära. Küll on kahju, et ei ole teile midagi süüa anda. Kas te, isand, ei tahaks veidi teed?»

      «Tänan, emake. Peale magamisaseme ei ole vaja midagi.»

      «Tõsi, sihukese teekonna järel kulub puhkus väga ära. Siiasamasse heitkegi, isand, selle diivani peale. Hei, Fetinja, too sulgkott, padjad ja lina. Mihukese ilma küll jumal on saatnud: sihuke müristamine – mul põles öö läbi pühakuju ees küünal. Eh, kulla isand, sul on ju kogu selg ja külg poriga koos nagu orikal! Kus sa oled suvatsenud ennast nii ära määrida?»

      «Tänu taevale, et ainult poriga koos olen, peab õnne tänama, et küljekondid terveks jäid.»

      «Pühad apostlid, kui hirmus lugu! Kas ei oleks tarvis selga millegagi võida?»

      «Tänan, tänan. Ärge tehke endale tüli, käskige ainult oma tüdrukul mu riideid pisut kuivatada ja puhastada.»

      «Kuuled sa, Fetinja!» ütles perenaine, pöördudes küünlaga välistrepil käinud naisterahva poole, kes oli jõudnud sulgkoti juba sisse tassida ja seda kahelt poolt kätega üles kloppides terve pilve sulgi üle toa lendu laskis. «Võta nende kaftan ühes aluspükstega ja kuivata neid enne tule paistel, nagu me tegime kadunud härrale, siis aga hõõru ja klopi hästi.»

      «Kuulen, proua!» vastas Fetinja sulgkotile lina laotades ja patju kohale paigutades.

      «Noh, su ase ongi valmis,» lausus perenaine. «Head ööd, isand, soovin sulle rahulikku und. Või on ehk veel midagi tarvis? Vahest oled harjunud, kulla isand, et keegi ööseks su tallaaluseid sügaks? Mu kadunud mehel ei tulnud ilma selleta kuidagi und.»

      Kuid külaline ütles ära ka tallaaluste sügamisest. Perenaine läks ära ja Tšitšikov ruttas otsemaid lahti riietuma, andes Fetinjale kõik seljast võetud rakmed, niihästi pealmised kui ka alumised, ning Fetinja, soovides ka omalt poolt head ööd, viis need märjad kehakatted minema. Jäänud üksi, vaatas Tšitšikov mõnuga oma magamisaset, mis ulatus peaaegu laeni. Fetinja näis olevat suur meister sulgkottide kohevile kloppimises. Kui Tšitšikov tooli diivani äärde asetas ja sellelt asemele ronis, vajus see tema all peaaegu maani ja sulgkotist väljapressitud suled lendasid toa igasse nurka laiali. Ta kustutas küünla, tõmbas endale sitsiteki peale, keeras end selle all kringlina kõverasse ja uinus sedamaid. Ärkas ta järgmisel päeval alles üsna hilja hommikul. Päike paistis talle läbi akna otse silma, ja kärbsed, kes eile seintel ja lae all rahulikult magasid, olid kõik tema kallale tulnud: üks oli laskunud ta huulele, teine kõrva peale, kolmas püüdis visalt otse silmale istuda, selle aga, kes oli ettevaatamatult ninasõõrme lähedale asunud, tõmbas ta unisest peast otse ninna, mis pani ta kõvasti aevastama – see asjaolu oligi tema ärkamise põhjus. Heites pilgu üle toa, märkas ta nüüd, et mitte kõikidel piltidel ei ole linnud: nende hulgas rippus Kutuzovi portree ja keegi õlivärvidega maalitud vanamees punaste mundrikäänistega, nagu neid kasutati Pavel Petrovitši ajal. Kell tõi taas kuuldavale sisina ja lõi kümme; uksest vaatas sisse naisterahva nägu ja kadus otsekohe, sest tahtes paremini magama jääda, oli Tšitšikov heitnud endalt viimse kui hilbu. Uksest sissevaadanud nägu tundus talle nagu pisut tuttav. Ta hakkas endale meelde tuletama, kes see küll oli, ja viimaks meenus talle, et see oli perenaine. Ta tõmbas särgi selga; riided, juba kuivatatud ja puhastatud, lebasid tema lähedal. Kui ta oli riietunud, astus ta peegli ette ja aevastas jälle nii kõvasti, et samal ajal akna alla tulnud kalkun – aken aga oli väga maa ligidal – kulistas talle järsult ja väga kiiresti midagi oma imelikus keeles, vist «terviseks», mispeale Tšitšikov nimetas teda tolaks. Ta astus akna alla ja hakkas silmitsema enda ees avanevat vaadet: aken oli peaaegu vastu kanalat; igatahes oli väike kitsas õu selle ees linde ja kõiksugu koduloomi tulvil täis. Kalkuneid ja kanu oli äraarvamata palju; nende seas jalutas mõõdetud sammudega ringi kukk, raputades harja ja kallutades pead, nagu midagi kuulatades; siinsamas oli siga oma perega; prügihunnikut tustides pistis ta möödaminnes kinni kanapoja ja seda märkamata õgis omasoodu edasi arbuusikoori. Seda väheldast õue või kanalat ümbritses plank, mille taga laius avar köögiviljaaed kapsaste, sibulate, kartulite, peetide ja muu majapidamises tarviliku juurviljaga. Siin-seal oli mööda aeda laialipillatuna õuna- ja muid viljapuid, mis kaitseks harakate ja varblaste vastu, kellest viimaseid lendles tervete längus pilvedena ühest kohast teise, olid võrkudega kaetud. Samal otstarbel oli pikkadele ritvadele üles seatud mitu laialiaetud kätega hernehirmutist; ühele neist oli perenaise enese öötanu pähe pandud. Juurviljaaia tagant algasid talutared, mis olid ehitatud küll hajali ega olnud paigutatud korrapäraste ridadena, kuid Tšitšikovi tähelepaneku järgi andsid tunnistust elanike jõukusest, sest olid kõigiti korras hoitud: kõdunenud sindlid katustel olid kõikjal asendatud uutega, väravad ei olnud kusagil ripakil ja talupoegade kuurialustes, mis olid tema poole lahti, silmas ta kus üht, kus koguni kaht peaaegu uut tagavaravankrit. «Jah, tal on üsna suur küla,» lausus ta ja otsustas sedamaid perenaisega kõnelda ning temaga lähemat tutvust teha. Ta piilus läbi ukseprao, mille vahelt perenaine oma pea hiljuti sisse oli pistnud, ning nähes teda teelauas istuvat, astus rõõmsa ja lahke näoga tema juurde sisse.

      «Tere hommikust, isand. Kuidas te magasite?» küsis perenaine end istmelt kergitades. Ta oli paremini riides kui eile – tumedas kleidis ja mitte enam öötanuga, aga endiselt oli tal midagi kaela ümber seotud.

      «Hästi,