Surnud hinged. Nikolai Gogol

nii et tal pruukis vaid paigutada kuhugi oma voodi, kas või elamiseks seni kasutamata tuppa, ning tassida sinna oma sinel ja asjad, ja kohe tundus, nagu oleksid selles toas juba kümmekond aastat elanud inimesed. Tšitšikov, kes oli õige tundlik ja mõningail juhtudel koguni ülearu nõudlik inimene, kortsutas hommikul endale õhku värskesse ninna tõmmates ainult kulmu ja raputas pead, lausudes seejuures: «Sina, vennas, kurat sind teab, higistad või? Läheksid ometi saunagi.» Petruška ei vastanud selle peale midagi ja püüdis kohe mingi töö kallale asuda: kas astus riideharjaga härra rippuva sabakuue juurde või lihtsalt kohendas midagi. Mida ta sel ajal mõtles, kui ta vaikis – võib-olla lausus endamisi: «Oled aga sina mul kena mees küll, ei tüdine sada korda üht ja sedasama kordamast,» – jumal seda teab, raske on arvata, mida mõtleb pärisorjast teener sel ajal, kui härra talle õpetust jagab. Niisiis ongi kõik, mida esihakatuseks võib öelda Petruškast. Kutsar Selifan oli hoopis teistsugune mees… Kuid autoril on üsna piinlik lugejaid nii kaua alama klassi inimeste juures kinni pidada, teades juba kogemuste põhjal, kui vastumeelselt nad alamate seisustega tutvust teevad. Säärane on juba vene inimene: kange tahtmine tuttavaks saada sellega, kes on temast kas või ühegi auastme võrra kõrgemal, ja teretutvust krahvi või vürstiga peab ta kõigist tihedatest sõprussuhetest paremaks. Autor kardab isegi oma kangelase pärast, kes on ainult kolleegiuminõunik. Õuenõunikud vahest veel tutvuvad temaga, kuid need, kes juba kindrali kraadideni välja on jõudnud, need – jumal seda teab – heidavad talle võib-olla koguni ühe neist põlglikest pilkudest, mida inimene uhkelt heidab kõigele, mis roomab tema jalgade ees, või – mis veelgi halvem – lähevad temast mööda autorisse hävitavalt mõjuva tähelepanematusega. Aga nii kurvastav kui ongi nii üks kui teine, on siiski vaja kangelase juurde tagasi pöörduda. Niisiis, andnud juba õhtul tarvilikud käsud, ärganud hommikul väga vara, pesnud silmi, hõõrunud end pealaest jalatallani märja käsnaga, mida tehti ainult pühapäeviti – ja sel päeval juhtuski pühapäev olema – , ajanud habeme nii hoolikalt ära, et põsed sileduse ja läike poolest tõeliseks atlassiks muutusid, ning tõmmanud selga sädeleva palukavärvi sabakuue ja siis karusnahkse kasuka, läks ta trepist alla, kusjuures trahteriteener teda kord ühelt, kord teiselt poolt käe alt toetas, ja istus kalessi. Mürinal sõitis kaless võõrastemaja väravast tänavale. Möödaminev popp võttis kübara peast ja mõned määrdunud särkidega poisiklutid sirutasid käe välja, öeldes: «Härra, anna vaeselelapsele!» Märgates, et ühel neist on kange himu tagapukki ronida, äigas kutsar talle piitsaga, ja kaless veeres kividel hüpeldes edasi. Päris rõõmuga silmati eemal triibulist tõkkepuud, mis teatas, et sillutisel, nagu igal muulgi piinal, on varsti lõpp; ja löönud pea veel mitu korda üsna kõvasti vastu sõiduki kummi, kihutas Tšitšikov viimaks mööda pehmet maad. Vaevalt oli linn selja taha jäänud, kui mõlemal pool teed, nagu meil ikka, algas juba metsikus ja korratus: mättad, kuusik, noorte mändide madal hõre võsa, vanade mändide põlenud tüved, metsik kanarbik ja muu säärane rämps. Tuli vastu otsekui nööri järgi ritta seatud majadega külasid, mis ehituselt sarnanesid vanade riita laotud puudega ja olid kaetud hallide katustega, mille räästaaluseid ehtisid puust nikerdatud ilustused nagu rippuvad mustritega väljaõmmeldud käterätikud. Väravate ees pinkidel istusid mõned talumehed, lambanahksed kasukad seljas, ja vahtisid ammuli sui nagu ikka. ülemistest akendest vahtisid paksu näo ja mähitud rindadega külanaised; alumistest jõllitas vasikas või oli oma kissis silmadega pea välja pistnud siga. Ühesõnaga, tuttavad pildid. Viieteistkümnendast verstapostist mööda jõudes meenus Tšitšikovile, et siin peab Manilovi sõnade järgi olema tema mõis, kuid ka kuueteistkümnes verstapost lendas mööda, aga mõisat ei olnud ikka veel näha, ja kui neile kahte talumeest vastu poleks tulnud, siis vaevalt nad õigele otsale oleksid saanudki. Küsimuse peale, kas Zamanilovka mõis on kaugel, võtsid talumehed mütsi peast, ning üks neist, kes oli arukam ja kandis panthabet, vastas: «Võib-olla ehk Manilovka, aga mitte Zamanilovka?»

      «Nojah, Manilovka.»

      «Manilovka! Kui sõidad veel ühe versta, siis ongi, see tähendab, siis keerad õkva paremat kätt.»

      «Paremat kätt?» küsis kutsar.

      «Paremat neh,» kostis talumees. «See tee lähebki siis Manilovkasse; aga mingisugust Zamanilovkat ei ole. Sedasi teda ikka kutsutakse, tähendab, tema nimi on Manilovka, aga Zamanilovkat siin kandis ülepea ei ole. Seal päris mäe otsas näed sa kahekordset kivimaja – see on häärber ja seal, tähendab, elabki härra ise. Seal ta siis ongi, see Manilovka, aga mingisugust Zamanilovkat siin kandis ülepea ei ole ega ole olnud.»

      Sõideti otsima Manilovkat. Sõitnud kaks versta, jõuti sinna, kust külavahetee kõrvale keeras, kuid juba olid nad kaks, kolm, küllap oma neligi versta seda mööda maha sõitnud, aga kahekorruselist kivimaja polnud ikka veel näha. Nüüd meenus Tšitšikovile, et kui sõber sind enda juurde maale viieteistkümne versta taha külla kutsub, siis tähendab see seda, et sinna on kindlasti oma kolmkümmend versta. Manilovka mõis võis oma asukohaga ainult väheseid ahvatleda. Härrastemaja asetses üksikuna lahtisel kohal, s.o. kõrgendikul, mis oli avatud kõigile tuultele, millel ainult pähe tuleb puhuma hakata; mäenõlvakut, millel ta seisis, kattis niidetud muru. Sinna oli inglise stiilis laiali pillatud kaks-kolm klumpi sireli- ja kollase akaatsia põõsastega; viis-kuus kaske tõstis väikeste salkadena siin-seal oma tillukeste lehtedega kiduraid latvu taeva poole. Kahe kase alt paistis aiamajake lameda rohelise kupli, helesiniste puust sammaste ja kirjaga «Üksinduses mõtisklemise tempel»; allpool oli rohelusega kaetud tiik, mis muide on üsna tavaline nähtus vene mõisnike inglise stiilis aedades. Selle kõrgendiku jalamil ja osalt otse nõlvalgi mustendasid risti-rästi hallikad palkidest tared, mida meie kangelane teadmata mis põhjusel otsekohe lugema hakkas ja üle kahesaja sai; mitte kusagil nende vahel kasvavat puukest või mingit rohelust; kõikjalt vahtisid vastu ainult palgid. Pilti elustasid kaks külanaist, kes, olles oma seelikud maaliliselt üles koorinud ja igast küljest värvli vahele toppinud, sumpasid põlvini tiigis, vedades kahe puust ridva abil enda järel väikest räbaldunud noota, kus oli näha kaks kinnijäänud vähki ja läikis püünisesse sattunud särg; naised olid nähtavasti omavahel tülis ja millegipärast sõimlesid vastastikku. Taamal mustendas mingis igavsinakas värvis männimets. Isegi ilm oli kõigele sellele täiesti vastav: päev ei olnud ei täiesti selge ega ka päris pilves, vaid mingit helehalli värvi, mida tuleb ette ainult garnisonisoldatite, selle muidu rahuliku, aga pühapäeviti osaliselt ebakaine sõjaväe vanadel mundritel. Pildi täienduseks ei puudunud ka kukk, muutliku ilma ettekuulutaja, kes, sellest hoolimata, et ta pea oli teatavate sohielu asjade pärast teiste kukkede nokkadest otse ajudeni puruks taotud, kires väga valjusti ja saputas koguni tiibugi, mis olid paljaks kitkutud nagu vanad roguskitükid. Mõisahoonele lähenedes märkas Tšitšikov välistrepil peremeest ennast, kes seisis seal rohelises kalevist saterkuues, hoides kätt päevavarjuna otsa ees silmade kohal, et lähenevat tõlda paremini seletada. Sedamööda, kuidas kaless trepile lähenes, muutus tema nägu rõõmsamaks ning naeratus ikka laiemaks ja laiemaks.

      «Pavel Ivanovitš» hüüdis ta viimaks, kui Tšitšikov kalessist välja ronis. «Viimaks ometi tuletasite meidki meelde!»

      Mõlemad sõbrad suudlesid teineteist väga tugevasti ja Manilov viis oma külalise tuppa. Olgugi et aeg, mille kestel nad läbivad vööruse, esiku ja söögitoa, on pisut lühikesevõitu, katsume siiski, kas jõuame selle kuidagi ära kasutada ja maja peremehe kohta midagi ütelda. Kuid siin peab autor tunnistama, et säärane ettevõte on väga raske. Hoopis kergem on kujutada suurekaliibrilisi karaktereid: seal lihtsalt viska kamaluga värve lõuendile – mustad põlevad silmad, allarippuvad kulmud, kortsudest küntud laup, üle õla visatud must või tulipunane mantel – ja portree ongi valmis; kuid kõigist neist härrastest, keda maailmas on palju, kes on pealtnäha omavahel väga sarnased, aga kelles ometi, kui vaatad lähemalt, näed palju kõige tabamatumaid eriomadusi – neist härrastest on hirmus raske portreed luua. Siin tuleb kõvasti tähelepanu pingutada, kuni su silma ette kerkivad kõik need peened, peaaegu nähtamatud jooned, ja üldse tuleb tublisti süvendada uurimiskunstis juba niigi teritatud pilku.

      Jumal üksi võis ehk öelda, missugune oli Manilovi iseloom. On olemas liik inimesi, kes on tuntud tavalise inimese nime all, ei see ega teine, ei linnas Bogdan ega maal Selifan, nagu ütleb vanasõna. Võib-olla tuleb nende hulka arvata ka Manilov. Pealtnäha oli ta imponeeriv mees; tema näojoontel oli üsna