Tšakrate äratamine: kadunud tehnikad. Acharya Shree Yogeesh

kohta sõnagi!” vastasid mungad.

      Mungad ei mõistnud, et õpetaja oli keelanud vaatamast mistahes soost tantsijaid. Taaskord mungad vabandasid ja tundsid kahetsust. Samasugused olid inimesed ka Adinath´iga – väga lihtsameelsed. Kui inimesed on lihtsameelsed, saavad nad siiski olla väga vaimsed, kui nad saavad õiget juhatust. Mida iganes Adinath neile ka õpetas, nad aktsepteerisid seda. Mitte keegi ei osutanud talle vastupanu, sest teda austati sügavalt ja temalt taheti õppida.

      Põllumajanduse võimalusi tundma õppides sai ajapikku kogu elanikkond taimetoitlasteks. Pea meeles, et Tirthankarad sünnivad kolme tüüpi teadmistega – mati jnana, shruti jnana ja avadhi jnana. Kui inimene elab läbi palju elukogemusi ja miski puudutab teda sügavuti, siis jõuab ta arusaamisele, et kõik, mida ta oma elus pidas tavapäraseks, muutub ühtäkki takistuseks tõelise eesmärgi poole jõudmisel. Inimene hakkab vaatama enda sisse ja tegelema vaimsete praktikatega ning õppima, kuidas lahustada karmat selleks, et mõista oma hinge ja jõuda valgustumiseni. Tirthankaradel on juba sündides teadmine, et ühel päeval eemalduvad nad ühiskonnast. Nad ei vaja teadmisi ühiskonnast, nad teevad lihtsalt seda, mida parasjagu on tarvis teha, oodates õiget hetke, mil ühiskonnast lahkuda, et hakata uuesti tegelema sadhana´ga. Adinath õpetas inimestele, kuidas elada kogukonnana ja jagas neile uusi oskusi, et ühiskonnaelu edeneks. Ta oli kuningas ja kehtestas seadusi. Tol ajal ei olnud vaimseid õpetusi, sest Adinath ei olnud veel ühiskonnast eemaldunud. Kui keegi tegi midagi, mis polnud lubatud, siis inimesed pöörasid oma pilgud eksija poole, kes selle peale koheselt oma teo ka lõpetas. Inimesed ei suutnud taluda häbitunnet või teha midagi halba teiste inimeste vastu. Või oleksid nad öelnud “dhikka” või “dhikkaar”, mis tähendab “häbi sul olgu” ning seda peeti kõige karmimaks karistuseks. Sellest piisas, sest mitte keegi ei tahtnud seda kuulda. Seadusi ei läinud palju vaja, kuid mõned seadused olid olemas. Inimesed lõid seadusi ja tundsid end ühiskonna silmis alaväärsena, kui nad ei olnud seadustest midagi kuulnud.

      Kui inimkond muutus organiseeritud hõimukesksest eluviisist ühiskonnaks, hakkas Adinath valitsema kuningana. Valgustunud inimestel on suurepärane nägemine, nad suudavad näha sündmuste laiemat pilti ja mõistavad selgelt olukordi. Enne, kui Adinath abiellus, puudus organiseeritud perekonna süsteem. Paar sai nendest, kes olid koos sündinud. Kõik sündisid tol ajal kaksikutena, see oli geneetiliselt nõnda määratud ning seotud lihasöömisega. Paljudel loomadel sünnib korraga rohkem kui üks järglane. Kassidel võib sündida korraga viis või kuus poega, samuti koertel. Tavaliselt on need loomad pigem lihasööjad. Kui liiguti taimetoitluse poole, siis see geneetiline soodumus katkes ning mitmikke ei sünni enam väga sageli. Tänapäeval sünnib samuti kaksikuid, kuid see on haruldasem kui tollal. Adinath´i ajal sündisid kõik kaksikutena. Kaksikud kasvasid koos üles ning neist said ema ja isa, sest venna ja õe mõistet ei eksisteerinud. Inimestel oli iha ühineda üksnes üks kord elus. Taaskord sündisid kaksikud, kellest hiljem said ema ja isa. Adinath katkestas sellesüsteemi. Põllumajandussaaduste kasvatamine muutis inimeste toitumisharjumusi ja inimesed lõpetasid lihasöömise täielikult. Ajapikku vanad tavad unustati, sest inimeste kehad ja meeled muutusid puhtamateks vabanedes toksiinidest, mida lihasöömine tekitab. Kui Adinath abiellus, sai ühiskonda juurutatud uus perekonna struktuur. Ajapikku inimesed mõistsid, et nad ei pea elama koos oma kaksiksündinuga.

      Adinath´i perre sündis kaks tütart ja kaks poega: Brahmi, Sundari, Bharata ja Gommatesha. Kui ühiskond oli piisavalt arenenud, eemaldus Adinath oma kuningriigist ning usaldas selle juhtimise Gommatesha hooleks. Mõni aeg hiljem järgnes Gommatesha isale ja andis trooni oma vend Bharata´le. Nimest Bharata tuleneb sõna Bhaart, tähendusega “särav”. See on India teine ametlik nimi tänapäeval.

      Läbi Adinath´i asi, masi ja krisi õpetuste oli ühiskond lõpuks loodud ning Adinathil taaskord võimalus eemalduda ja jätkata oma sadhana´ga. Pärast tema lahkumist kuningriigist lahkusid teisedki printsid ning hakkasid munkadeks. Nad järgnesid Adinath´ile, kuhu iganes ta ka ei läinud. Adinath korrutas “Siddhanam Namo Kiccha” ja pühitses end vaimsele teekonnale. Kui Tirthankara eemaldub ühiskonnast, siis ei lausu ta sõnakestki, enne kui saavutab valgustatuse. Ta saab aru, et pole jõudnud hinge täieliku mõistmiseni ning et tal on endiselt palju karmat, millest vabaneda. Tänapäeva inimestel on väärarusaam valgustunud inimestest. See ei ole tingimata nii, et kui keegi jõuab valgustatuseni, siis tõmbab ta ühtäkki enda ümber palju inimesi, keda ta õpetama hakkab. Kui minna tõeliselt sügavale enda sisse, siis võib näha, et sellel ei ole mingit mõtet. Tirthankarad panevad kogu oma jõu sellele, et põletada viimnegi karma, pärast mida nad räägivad üksnes siis, kui keegi neilt midagi küsib ja nad vastavad üksnes seda, mida inimesel on vaja kuulda. Adinath´iga ühines tuhandeid munki ning üheskoos käidi mööda kuningriiki ukselt uksele almuseid kogumas. Mis sa arvad, kas neile anti? See oli esimene tsivilisatsioon, ideed munkadest tol ajal veel ei eksisteerinud. Nad teadsid, kes oli Adinath ning talle pakuti kalliskive ja kõike hinnalist, kuid ta keeldus seda kõike vastu võtmast. Keegi ei tulnud selle pealegi, et talle toitu või vett pakkuda. Ta kõndis päev päeva järel ning keegi ei mõelnud sellele. Kõik mungad koos temaga hakkasid mõtlema, et mis elu see selline on, kui ta isegi ei räägi sõnakestki ega küsi toitu või vett. Nad eemaldusid temast ajapikku, sest kartsid nälga.

      Adinath õpetas sadhana süsteemi. Kui sa oled söömata või joomata, siis seda kutsutakse tapa´ks ehk paastuks. Kui pihid tõeliselt kogu oma südamest, mediteerid ja teed kõiki neid asju, mida ta õpetas, saad ka sina jõuda valgustatuseni ja kogeda kõrgeimat teadvuseseisundit. Ta õpetas karmast vabanema ja hinge äratama. Alguses oli seesuguse inimese nimetuseks Tapasa – kasinuses elav inimene – või ka Samana. Tuletatuna prakriti keelest tähendab Samana jõupingutust. Kes on see, kes pingutab kogu hingest ja kuhu ta suunab oma pingutused? See on Samanistlik-traditsioon, vaimne rada. Sa võid seda ka kutsuda Shramanistlikuks-süsteemiks, hiljem tunti seda süsteemi kui Shramana, mis tuleneb sanskriti keelest ja omab sama tähendust. See süsteem on jõupingutuste rakendamiseks, et äratada hing. Samanad ei elanud kunagi ühiskonnas koos teiste inimestega. Nad elasid linnadest eemal metsades või mägedes. Inimesed käisid nende juures õppimas. Tol ajal see toimis, kuid tänapäeval on munga elu teistsugune. Sadhana ja vaimsed printsiibid ei muutu, kuid elustiil muutub. Järele on jäänud kolm traditsiooni ja nad kõik on saanud alguse Samanic süsteemist: jainism, buddhism ja samkhya. Mungad ja nunnad olid tuntud kui samanad ja tapasad. Shramanad said hiljem tuntuks kui jainistid ning nüüd tuntakse neid kui sadhvi ja sadhu. Sadhvi on jainistlik nunn, sadhu on munk. Hiljem hakati meessoost Samanasid kutsuma nimetusega muni. Kõik need asjad tulenevad Adinathi õpetatud süsteemist. Kui tema lahkus oma füüsilisest kehast, siis olid need Samanad, mungad ja nunnad, kes praktiseerisid ja andsid tema õpetusi edasi.

      Samanic traditsioon on puhtaim süsteem, sest mungad ja nunnad töötavad ainuüksi selle nimel, et äratada hing ja põletada kogu karma, jõudmaks valgustatuseni. Nad mõistavad midagi sügavamat elu kohta ja nad soovivad kannatustest välja astuda, niisiis jätavad nad maised väärtused seljataha ja valivad vaimse tee, aktsepteerides asjaolu, et neil tuleb võtta vastutus kõigi karmade eest, millest nad läbi käivad. Algusest peale on Samanic süsteem alati olnud suunatud üksnes valgustumise poole. Brahmanistlik traditsioon oli samuti olemas Adinath´i ajal, kuid juba alguses olid nad keskendunud pigem rituaalidele, et saada raha. Brahmanid arvasid, et rituaale läbi viies koguvad nad head karmat ja küllust, kuid see idee on täiesti vale. Tänapäeva brahmanid ei taha isegi rituaale läbi viia, suurem osa neist on kõrgelt haritud ja töötavad ärivaldkonnas. Nad tunnevad, et rituaalide läbiviimine alandab neid, nad peavad end sellest kõrgemaks. Enamjaolt viivad rituaale läbi preestrid madalamast Brahman´i klassist. Olla preester tähendab lihtsalt seda, et sa hoolitsed templi eest või tegeled kiriku korrashoidmisega ja viid läbi tseremooniaid, mis on vaid rituaalid, millel pole mingit pistmist vaimsusega. Samanad ei elanud kunagi ühiskonnas ega viinud läbi rituaale.

      Samanad ei lahkunud rajalt ja kannavad tänapäevani mungarõivaid. Need, kes lahkusid Adinath´i juurest, hakkasid oma riideid värvima. Nad hakkasid kandma punaseid ja oranže rõivaid. Tol ajal sümboliseeris sellist värvi riiete kandmine nõrkust. Mungad, kes lahkusid, teadsid, et nad on nõrgad, sest ei suuda kinni pidada distsipliinist, mida Adinath´i juures järgiti. Seda värvi tuntakse kui garewa – seda värvi