Tšakrate äratamine: kadunud tehnikad. Acharya Shree Yogeesh

või tiku või paned tule põlema, näed sa, kust valgus alguse saab. Hing on teistsugune. Hingel ei ole algust ega lõppu.

      Kuigi iga inimene kogeb vaimsust erinevalt, on ometi kõik rääkinud oma hingest ühel või teisel moel. Me kasutame väljendit, et miski on sügavalt puudutanud meie hinge. See tähendab, et oleme olnud millestki mõjutatud ja tunnetame seda sügavuti. Kui sul veab, siis võibolla miski sinu elus mõjutab sind nii tugevalt, et paneb su vaatama sissepoole ja raputab tugevalt kogu su olemust. Sa võid hakata nägema maailma uuest vaatenurgast. Võib-olla su süda avaneb ja võib-olla hakkad sa võtma vastutust kõigi mõtete, sõnade ja tegude eest ning otsustad hakata elama vaimset elu. See on raskeim kogemus, kuid seda on võimalik teha. Igaühe elutee on erinev, kõigi elukogemused on erinevad. Sisimas on iga inimene täiesti unikaalne universum koos oma mõtete, emotsioonide ja kogemustega. Meil kõigil on erinevad kehad ja erisugused meeled, niisiis tuleb sul leida õige juhendamine, et elutee lõpetada, sul tuleb leida sadam, kust astuda laevale.

      India on tuntud vaimse kultuuri poolest. Paljud pühakud ja joogameistrid tulevad sellest kultuuriruumist. Inimesed Läänest, kellel ei ole vaimsusega palju kokkupuuteid olnud, ülistavad neid kui Jumalaid. Viimase sajandi jooksul on mõned neist läinud Ameerika Ühendriikidesse, Euroopasse ja paljudesse teistesse riikidesse, et levitada oma sõnumit. Kuigi nad kõik tulevad Indiast, on nende õpetused üksteisega vastuolus ja vähesed õpetajad järgivad ise õpetusi, mida nad teistele jagavad. Paljud saavad vaimseid õpetusi Sikh´i või Hindu pühakirjadest, mõned ülistavad Patanjali õpetusi ja loevad Jooga Sutraid oma õpilastele. Samas meelitavad teised järgijaid ligi, inspireerides neid väljamõeldud vaimsete kangelastega Himaalaja mägedest, ja räägivad lugusid nende vägitegudest. Paljud Lääne inimesed leiavad India õpetlase Gitast(Bhagavad Gita tlk.) ja aktsepteerivad teda guruna. Nad lihtsalt tsiteerivad ridu raamatust, kuid välismaalane ei oska vahet teha, kas tegu on tõelise guruga või mitte. Kes iganes otsib tõde kogu südamest, võib pääseda seesugustest lõksudest, kuid paljud lähevad siiski nende õnge. Kui sa ei tunne vaimsete süsteemide ajalugu ja nende õpetuste päritolu, siis saab see takistuseks sinu vaimsel teekonnal.

      Paljud uskumused, mis tulevad Indiast, võivad tekitada paljudes tõeotsijates segadust, olgugi et nad mingitmoodi teavad, et India on paik, kus on ajaloo vältel olnud vaimne õitseng. Paljud reisivad Indiasse gurut või vaimset õpetajat otsima, kes neid juhendaks läbi nende endi kogemuste ja aitaks jõuda valgustumiseni, kuid kuidas tõeotsija tunneb ära tõe, kui õpetajate mõistust täidavad väärõpetused? Väärõpetused täidavad nende meeli ja neist tuleks end vabastada. Nad räägivad Šivast, Krishnast, Ganeshast, ent nad ei tea, kes need õieti olidki. Nad teavad üksnes müüte, mida neist on loodud. Hindud ja jainistid on tõe suhtes samuti ignorantsed. Kui sa tõesti soovid olla vaimsel teekonnal ja äratada oma hinge, siis vajad sa õiget kontseptsiooni oma meele jaoks enne, kui saad liikuda oma teekonnal edasi. Kui tahad olla terve ja puhas ning hoida oma keha vormis, et kogeda kõrgemaid teadvuseseisundeid, siis pead sa teadma tšakrasüsteemi päritolu, mõistmaks, kust need õpetused tulevad ja millist kasu sa neist saad. Ära mine õnge. Kas see tuleb hinduismist? Hindu on vägagi uus sõna. Kes olid tõelised õpetajad? Ma võin sulle öelda, et tõde on kaugel sellest, mida sa kuulnud oled. Need asjad on unustatud.

      Inimkonna ajalugu, mida meie maailm tänapäeval teab, on väga limiteeritud – viis või kümme tuhat aastat ei ole pikk aeg. Need on ainsad kirjapandud ajajärgud, mis on meiele saadaval. Meie planeet on pidevalt muutuv ning ajaloo jooksul on siin elanud palju ühiskondi ja tsivilisatsioone, millest enam ei midagi teata, sest erinevate asjaolude tõttu on kirjalikud allikad kadunud või hävinud. Tsivilisatsioonid tulevad ja lähevad, selles ei ole midagi uut. Oletame, et sa sõidad autoga töölt koju ja teel on juhtunud autoõnnetus. Kes teab miks ja kuidas see kõik juhtus? Politsei küsitleb kedagi, kes sündmust pealt nägi ja inimene räägib talle, et toimus õnnetuskohalt põgenemine ja auto oli sinine või võib-olla punane. Teine pealtnägija räägib, et õnnetus juhtus teise autojuhi süül. Politsei peab küsitlema kõiki, kes õnnetuse toimumist nägid ning kõigil viiekümnel pealtnägijal on toimunust erinev versioon. Täpselt nii see tänapäeval toimubki. Kas sa arvad, et inimesed teavad, mis juhtus üks või kaks tuhat aastat tagasi? See pole kuigi pikk aeg meie praegusest ajast. Ajalugu on täpselt selline. Ma soovitan inimestel alati üritada ajaloost õigesti aru saada. Me ei vaja selliseid ajalooraamatuid, mida tänapäeval loetakse. Lihtsalt vaata sügavale enda sisse, et jõuda mõistmiseni, kuidas ajalugu tegelikult aset leidis.

      Maal oli ajajärk, mil vaimsust ei eksisteerinud. Mitte keegi ei mõelnud hingele või Jumalale. Selliseid mõisteid ei olnud siis olemas. Kõigepealt tuleb sul mõista, et miljoneid aastaid tagasi, kui esimene Tirthankara – Adinath – sündis, ei eksisteerinud ühiskonda. Inimesed elasid paljudes erinevates hõimudes. Nad elasid üksnes ellujäämise nimel, elamiseks ei olnud mingit kindlat süsteemi – elu koosnes jahilkäimisest ja peavarju otsimisest. Hõimupealikuid kutsuti Kulkar´iteks. Tol ajal oli neliteist peamist Kulkar´it. Nabhiraja oli viimase Kulkari nimi, enne tema poega Adinath´i.

      Hõimudes elati kiviaja inimeste kombel ja nende eluviis ei olnud tsiviliseeritud. Adinath tegi midagi, mida Maal polnud veel kunagi juhtunud. Ta kutsus kõik hõimud kokku ning temast sai kõigi hõimudes elavate inimeste juht. Ta pani sellega aluse ühiskonna ajastule.

      Tegelikult on Adinath sama isik, keda hindud kutsuvad Šivaks, kuid nende vaatenurk on täiesti vale. “Adi” tähendab “esimene” – kõige esimene, kes alustab ajajärku, et ühendada tsivilisatsioonid omavahel. Ta tõi need inimesed välja teadmatusest ja karmist eluviisist, näidates neile teed ilusasse ühiskonda, mida täitsid visioonid, mõistmine ja kaastunne. Kristluses arvatakse, et Adam oli esimene inimene. Mõistad, kuidas see juhtus? Adi ja Adam on sarnased nimed. Araabia keeles saab sellest nimest Aadam või Adem, esimene prohvet või esimene inimene meie tsivilisatsioonis. Adinath tähendab “Esimene Isand”. Iga suurem religioon tunneb seda nime, sest tema oli esimene, kes lõi tsivilisatsiooni Maal. Kõik sai temast alguse ja tema nime mäletati kõigis traditsioonides.

      Selleks, et hõimud kokku tuua, õpetas ta neile kolme mõistet: asi, masi ja krisi. Need olid kolm süsteemi, mida vajati selleks, et luua õitsvat tsivilisatsiooni. Adinath õpetas neile mõistet asi – kuidas kaitsta ennast ja oma perekonda käepäraste vahenditega. Võib-olla olid need lihtsalt lihvitud kivid või pika teraga odad. Kui neil oleks puudunud mõistmine enesekaitsest, siis poleks nad grupina kauaks ellu jäänud. Masi tähendab tinti –maalingute või joonistuste loomiseks ning krisi tähendab põllumajandust. Enne seda ei tegeldud põllumajandusega ega teatud, kuidas kasvatada põllumajandussaadusi või kuidas kasutada maad ja kliimat enda hüvanguks. Inimestel ei olnud luksust mõelda nendele asjadele, sest nad olid hõivatud ellujäämisega. See on meie ajajärgu esimese tsivilisatsiooni algus.

      Inimesed olid süütud nagu lapsed. Nad ei teadnud palju ega mõistnud asju, niisiis tuli neid korduvalt õpetada, mida teha ja mida mitte teha. Laps mõistab üht asja, kuid teist mitte. Suurema osa ajast need inimesed Adinath´i juhina ei näinud, kuid teda austati väga ja temalt õpiti innukalt.

      On lugu kahest mungast, kes olid samasuguse süütu olemusega. Mungad kogusid almuseid üks kord päevas. See oligi ainus kord, mil nad sõid, mõned mungad praktiseerivad sama veel tänapäevalgi. Nad alustasid kõndimist, kuhu iganes nende jalad neid ka ei viinud, mõnikord juba varajastel hommikutundidel, et jõuda linna ajaks, mil inimesed sõid lõunasööki ja neil oli toitu ka munkadele jagamiseks. Nad pidid kõndima mitmeid miile, et süüa saada. Kord ütles õpetaja kahele mungale, et nad peaksid peale almuste kogumist enne pimedat tagasi jõudma. Tagasiteel nägid mungad esinemas akrobaati, kes tantsis köiel, ning nad ei suutnud vaatamist lõpetada. Sel õhtul munkade õpetaja tõreles nendega hilinemise pärast ning uuris, mis juhtunud oli. Mungad vastasid ausalt, et vaatasid akrobaadi esinemist ja tunnistasid, et ei märganud, kuidas aeg lendas, kuni oli läinud pimedaks. Õpetaja manitses neid enam mitte selliseid asju vaatama jääda, sest see juhib tähelepanu kõrvale nende kohustustest. Mungad vabandasid, nad tundsid end väga halvasti. Nad ütlesid, et mõistsid oma viga ja et juhtunu enam ei kordu, kuid järgmisel päeval juhtus täpselt samamoodi. Tulid tagasi pimeduses kaks tundi hiljem ja kui nende tulekut märgati, küsis õpetaja taas, miks nad hilinesid. Nad vastasid, et tagasiteel nägid nad naissoost akrobaati köiel tantsimas