Tšakrate äratamine: kadunud tehnikad. Acharya Shree Yogeesh

sõnumit, kui ta piisavalt sügavalt järele mõtleb. Me vajame tänapäeval tema õpetusi väga. Me tapame loomi. Loomade tapmine tähendab, et me kutsume palju häda siia planeedile. Me peaksime täitma end armastusega ning looma siin planeedil tasakaalu, kuid selle asemel oleme me nende tapmiste tõttu kinni kannatustes.

      Ganesha teine õpetus on samuti väga oluline. Kui me seda järgime, muutub meie planeet uskumatult rahumeelseks. Kord aastas on Indias suur pidustus, mis on saanud traditsiooniks. Ülistatakse kõiki kujusid ja kõik majapidajad laulavad bhajan´eid ehk ülistuslaule Ganeshale. Õhtul enne päikeseloojangut teevad nad visergen´i – viskavad kõik kujud ookeani või jõkke. Kogu päeva kummardavad nad kuju kui Jumalat ja seejärel viskavad ta vette. Põhiliselt on kujud valmistatud savist, niisiis ei saasta need vett. Indias ei tea inimesed isegi, miks nad seda traditsiooni järgivad. Nad on niivõrd pimedad, et mul on raske seda uskuda. Nad kaotasid tema tõelise õpetuse: unusta kiindumus. Seda Gommatesha õpetas. Unusta oma kiindumus inimestesse, loomadesse või asjadesse. Isegi kui sul on kiindumus Jumalasse, ei suuda sa iialgi Jumalat mõista. Niisiis, loobu sellest pärast ülistamist. See on oluline õpetus Gommateshalt. Sul tuleb minna kiindumusest kõrgemale. See on suurim blokeering inimese elus. Kui me ei suuda lahti lasta, siis oleme siin maailmas sügaval kinni, ekseldes siia ja sinna, iialgi mõtlemata vaimsele kasvamisele.

      Esmalt loo ja hoia harmooniat inimeste, loomade ja looduse vahel. Teiseks ära kiindu isegi mitte Jumalasse, vastasel juhul ei jõua sa Jumalani. Sellepärast Ganeshat ülistataksegi üle kogu maailma.

      TIRTHANKARA SHRI PARSHVANATH

      Sa tead, et tšakrasüsteem on iidsete õpetuste süsteem, kuid kas sa tead, kust see pärineb? Suurem osa inimesi arvab, et see pärineb hinduismist või joogidelt või Hiina meditsiinist. Jah, nad olid joogid, kuid mitte seesugused, keda me tänapäeval tunneme. Jooga on muutunud väga reostatuks ja kui sa lähed Indiasse otsima tõelist joogit, ei pruugi sa teda leida. Tõde on unustatud, kuid ma avaldan siin raamatus tõelise tšakrasüsteemi, mis tuleneb Tirthankarade õpetustest Samanistlikust süsteemist. Esimene kundalini meister oli Parshvanath ning ta juhtus olema jainistlikus süsteemis ligikaudu 2900 aastat tagasi. Märka, et ma ütlesin jainistlik süsteem, mitte jainismi religioon, need on kaks eri asja. Jainistlik süsteem koosneb praktilistest tehnikatest nagu tšakrasüsteem, mis aitab sul vaimselt kasvada, jainism kui religioon on aga keskendunud pigem uskumustele ja rituaalidele, mis on jaotatud paljude sektide vahel. Parshvanath´ina mäletame me teda tänapäeval, kuid tema eluajal tunti teda kui Paasnaha, sest keel oli teistsugune. Ta oli 23-s Tirthankara, sündinud Varanasi linnas Indias – ajalooline tegelaskuju, kelle palee varemed, kus ta enne harjumuspärasest elust eemaldumist elas, on tänaseni säilinud.

      Tänapäevaks on tema õpetused kadunud. Kuidas nad ära kadusid? Juhtus see, et neil päevil puudus kirjutamise süsteem ja paraku ei rääkinud Parshvanath ka luuleliselt. Kui midagi räägitakse riimuvalt, siis on seda kergem meelde jätta ja sellest on lihtne aru saada. See on oluline, sest inimesed olid tol ajal aeglasemad ja neil olid vähem arenenud meeled kui meil tänapäeval. Nad ei suutnud õppida nii kiiresti ega haarata asjade sügavamat tähendust. Neil tuli mõelda kuuldu üle uuesti ja uuesti. Luuleliste sõnadeta oli raske tema õpetusi meeles pidada ning säilitada. Neid on ainult mõned üksikud jainismi sutras – Isibhasiyam Sutra –, kuid need ei ole tema täielik süsteem.

      Isibhasiyam Sutras kutsuti teda kui Arhat Paasnahaks. “Arhat” tähendab valgustunut. Ta õpetas chaturyam´i – nelja vannet. Parshvanathi järgselt kasutati alati viit vannet ja sa saad teada, miks. Esimene chaturyam´i vanne on ahimsa – vägivallatus. Teine on satya – tõemeelsus. Kolmas on asteya – varastamisest hoidumine. Ning neljas on aparigraha – omandist loobumine. Neid vandeid on oluline mõista, kuid sul tuleb minna väga sügavale nende sisse. Mahavira ajast alates, umbes 300 aastat pärast Parshvanathi, on olnud mahavrata – viis suurt vannet. Näib, et Parshvanathi chaturyam´ist on üks vanne puudu. Noil päevil peeti naisi omandiks, niisiis puudus vajadus viiendaks vandeks brahmacharya´ks, mis vabas tlkes tähendab tsölibaati. See põhimõte sisaldus aparigraha´s – omandist loobumises, kuid tekitas hiljem mõningast segadust Parhvanath´i viimaste järelejäänud järgijate ja Mahavira munkade vahel. Brahmacharya´t peetakse tänapäeval tsölibaadiks, kuid see ei ole selle jaoks õige sõna. Tõeline brahmacharya tähendus on see, et mungaks hakates võetakse vanne mitte kunagi loobuda keskendumast Jumalale ja hinge äratamisele. Nad ei lase millelgi oma tähelepanu kõrvale juhtida, eksitada end nende teekonnalt ega raisata oma energiat. Niisiis ei tähenda see vaid seksist hoidumist, vaid hõlmab kõike, mis takistab inimesel minna sügavale oma teadvusse ning jõuda valgustumiseni. See on tõeline brahmacharya tähendus, kuid nagu suurem osa Tirthankarade õpetustest, on seegi unustatud või moonutatud.

      Mahavira rääkis enamjaolt ilusate ja riimuvate sõnadega. Seetõttu ongi paljud tema õpetused tänapäevani säilinud, need jäid kergesti meelde ja said inimeste mällu talletatud. Ühtlasi elas ta meie ajale veidi lähemal ning selleks ajaks oli loodud juba algeline kirjasüsteem. Parshvanath´i ajal seda veel ei olnud. Kõik Tirthankarade õpetused on enamasti kaotsi läinud, sest tollel ajal puudus kirjaoskus ning ajaloo dokumenteerimise süsteem, samal ajal oli planeedil nii palju juhtumas. Meister suudab neid õpetusi edasi anda, kuna teab neid nagunii. Teadmine pole ajas muutunud, kuid keegi peab neilt selle üle küsima või muidu ei ütle nad selle kohta midagi. Tšakrad on lihtsalt viis, kuidas energia kehas liigub. Kui keegi valgustub, siis hakkab ta seda energiat mõistma, kuid keegi ei küsinud varem üheltki Tirthankaralt selle kohta peale Parshvanath´i. Mahavira õpetused olid täielikult teistsugune süsteem ning need köitsid paljusid inimesi. Tal oli erinevaid karmasid, mida põletada, niisiis tuli tal õpetustele läheneda teisiti kui Parshvanath. Ta õpetas rohkem maistest väärtustest lahtilaskmist ning kõigest loobumist, et olla vaimsel teekonnal. Isegi oma riietest. Kui suudad istuda alasti talvel ja suvel, siis suudad taluda kõike siin maailmas. Inimesed üritavad seda nüüdki, kuid tänapäeval me ei suuda seda taluda, sest meie kehad on nõrgemad kui tollal elanud inimestel. Inimesed huvitusid rohkem raskest sadhana´st. Nad elasid suurtel avatud väljadel, kus olid hiiglaslikud moskiitod. Nad istusid meditatsioonis ega muretsenud putukate hammustuste pärast, mis võis olla väga valus. Mahavira ajal oli veel viis teist õpetajat ja nad kõik üritasid näidata, et on temast paremad. See oli nagu võistlus, milles Mahavira ei osalenud, sest tema oli Tirthankara ja teda ei huvitanud selline eputamine. Oli üks munk nimega Goshalak, kes polnud õigel rajal ja kelle juuksed olid täisid täis. Kui täid tema juustest ära läksid, korjas ta nad uuesti üles ja pani oma pähe tagasi öeldes, et seal on nende kodu. Inimesed olid hämmingus arvates, et ta pole klammerdunud isegi mitte oma füüsilisse kehasse. Sedasorti inimesi nagu tookord, elab tänapäevalgi, kes üritavad millegagi silma paista. Võib-olla nad ei ela just samal viisil, kuid nad üritavad demonstreerida oma populaarsust. Kõik need viis inimest, kes konkureerisid üksteisega, omasid jõulist iseloomu ning üritasid kõigile näidata, et nad on head mungad. Neid ei huvitanud tšakrate kohta õppimine või kuidas nende kehad töötavad. Nad tahtsid rohkem esile tuua nähtavaid asju, nagu maistest hüvedest loobumine ja kasinus, ning selle läbi silma paista. Gautama Siddhartha, tänapäeval laiemalt tuntud kui Buddha, oli üks neist viiest, kes ei suutnud mõista, miks Mahavira juures käis niivõrd palju inimesi pühitsust saamas või lihtsalt tema lähedust otsimas. Ta saatis ta oma järgijad teda kuulama. Hiljem kasutas ta oma loengutes Mahavira sõnu üritades rohkem inimesi ligi tõmmata. Ta ei olnud selline nagu budistid tänapäeval arvavad teda olnud olevat, ta ihkas saada palju lugupidamist.

      Tavalised inimesed, kes õpetusi mäletasid, surid ajapikku. Shramanad, mungad ja nunnad, elasid kesksetest asulatest eemal ning kogesid palju karme asju nende praktikate käigus. Nad surid põudade tagajärjel, sest oli aegu, mil toitu polnud saadaval.

      Niisiis, kõik luulelised asjad jäävad küll hästi meelde, kuid arvan endiselt, et jainistlikes suutrates, mis enamasti koosnevad Mahavira õpetustest, puudub 100 %-line kindlus, et seal kirjutatu on tõde. Paljud asjad on neis tõesed, kuid kui võtta ükskõik milline pühakiri või püha raamat, öeldes, et kõik seal sisalduv algusest lõpuni on õige, siis oled dilemma ees. Paljud asjad on kadunud. Kirjutamine suuremas ulatuses sai alguse umbes 150 aastat pärast Mahavira lahkumist. Kuigi paljud tema õpetused