Praktiline nõiakunst. Reeli Reinaus

kuid mis läbistas ka mu hinge.

      Ta tõusis püsti ja sirutas käe. „Erik. Ja usu mind – minuga tuttavaks saamine on sulle eluliselt oluline.”

      Kui ma oleks pidanud kirjeldama seda hetke, kui ta mind puudutas, siis ainuke võrdlus oleks olnud, et mind läbis elektrilöök. Ent see tunne polnud sellest maailmast. Ning veel vähem mõistsin ma siis tema sõnade tähendust.

      Algul me kohtusime ainult juhuslikult. Või see ainult tundus mulle nii. Temaga oli huvitav vestelda. Tõesti oli. Ja ma ei uskunud seda. Ei suutnud uskuda. Ma ei uskunud ka, et meeldin talle. Arvasin, et ta teeb seda kohusetundest. Viisakusest.

      Millest iganes. Ma käisin päevad otsa ringi ja mõtlesin, et kas ma kujutan seda endale ette, sest olen temasse armunud, või ongi nii. Oligi. Uskumatu, aga oli.

      Ma hakkasin tema pärast isegi suitsetama. Ma ei teadnud, kas talle meeldivad suitsetavad naised või mitte. Ütlesin talle, et proovin maha jätta ja teen vaid paar suitsu päevas. Ta leidis, et see on hea idee. Tegelikult tegin paar suitsu nädalas. Ma ei saanud ju iga päev ka käia temaga suitsetamas. Ma arvasin, et see on kahtlane ja tüütu ning et ta ei taha tegelikult minuga rääkida. Et ma olen mingi järjekordne mõttetu tibi, kes talle keelt kõrva ajab.

      Ma ju nägin, kuidas teised tüdrukud teda vahtisid. Kuidas nad mind vahtisid. Tema ei näinud midagi. Algul arvasin, et ta teeb üksnes näo, et ei märka. Aga ta ei näinudki. Ta ei märganud, kuidas naised teda vaatasid.

      Loomulikult ütlesin ma talle hiljem, et suitsetasin vaid tema pärast. Ta tunnistas, et sai sellest kohe aru, sest mu sõrmed ei olnud kollased, mu riided ei lõhnanud suitsu järele ja kui mu tähelepanu hajus, siis ei osanud ma suitsu korralikult alla tõmmata.

      Sel õhtul, kui me esimest korda välja läksime, oli tähesadu. Me lebasime mere ääres liival ja vaatasime kümneid taevast langevaid tähti. Ta müksas mind ja küsis, et kas ma ikka soovin midagi. Jah, ma soovin, vastasin.

      Ma soovisin. Ja sõna sai lihaks.

      8

      Meri oli rahulik, vaid aeg-ajalt veeres randa mõni üksik laisk laine. Õhk oli niiske ja lämbe. Päike oli juba madalamale vajunud ja enam eriti ei kõrvetanud. Kuid liiv, millel lebasid nii suured kui väikesed merikarbid, oli astudes ikka veel pisut kuum.

      Erik polnud päris kindel, millisel maal võiks selline rand asuda. Talle tuli isegi väikese üllatusena, et Keidile selline koht nii väga meeldis.

      Ta oli kõik selle oma peas mitu korda läbi mõelnud. Aga mida lähemale ta eesmärgile jõudis, seda rohkem vaevasid teda kahtlused. Ta polnud ikka veel kindel, kas ta peaks rääkima või mitte. Sellest, milles tegelikult asi on. Vaid fakt, et tal ei olnud midagi kaotada, sundis teda edasi minema.

      Ta vaatas päikest silmapiirile laskumas ja tundis mingit sõnulseletamatut rahu. Kogu see idüll oleks teda pannud peaaegu unustama, mille jaoks ta oli tulnud. Ta oli tulnud Keiti hoiatama. Kurjuse eest, mille ta ise oli esile kutsunud. Ja mille hävitamine polnud enam tema võimuses. Ülestõusnud Kristus oli oma vaenlastest tugevam, sest ta ei kuulunud enam siia ilma. Samuti mees, kelle ta oli kord tapnud ja kes oli ellu ärganud.

      Taevas süttisid esimesed tähed, kuid külmemaks ei olnud läinud mitte karvavõrdki. Nad olid suurema osa ajast vaikinud. Erik sorkis oksaga lõkkes. „Tahad veel veini?” küsis ta.

      „Jah, vist küll,” vastas Keit, keerutades tühja klaasi sõrmede vahel.

      Erik valas naisele veini. Ta tundis, kuidas ta käsi natuke värises.

      „Aitäh.” Keit vaatas Erikule küsivalt otsa.

      Rohkem ei tohiks ma viivitada, mõtles mees. Aga ta ei tahtnud rääkida sellest, miks ta tegelikult tuli. Ta ei tahtnud seda hetke kuidagi rikkuda. Hetke, mida neil ei olnud kunagi päriselt olnudki. Nad polnud kunagi kusagil soojal maal inimtühjal rannal lõket teinud ja veini joonud.

      Esimesena katkestas vaikuse Keit: „Kauaks sa veel jääd?”

      „Tahad must juba lahti saada?” Erik püüdis selle küsimusega aega võita.

      Naine kehitas õlgu: „Ma ei tea, asjaolusid arvestades on ime, et ma sul siin üldse olla lasen.”

      „Ma ei taha õigupoolest ära minna.” Erik tundis, kuidas see paistab viisakuse, mitte tõena. Aga tegelikult polnud seda.

      „Hea küll, ärme keeruta. Räägi, miks sa tulid.” Keit vaatas talle tõsiselt otsa.

      „Aga kui ma tahtsingi ainult sind näha? Kas see on liiga ebausutav?” Erik ütles seda puhtalt kiusust. Ja ka sellepärast, et see oli tõsi. Miks Keit arvas, et tal on mingi konkreetne asi?

      „Oh, palun ära valeta.” Keidi silmad pildusid kurjakuulutavalt sädemeid. „Mind näeksid sa ka lihtsamalt.”

      „Jah, ma tean.”

      „Aga ütle see siis välja. Ütle see välja ja sa saad endale näilise südamerahu, sest siis oled sa kõik teinud.”

      „Mida ma pean ütlema?”

      „Miks sa ära läksid?” Naise silmades oli üksainus suur küsimus.

      Erik polnud kunagi Keidi hääles kuulnud niipalju kibedust. Ta ei teadnud ikka veel, mida öelda ja mida mitte. „Ma ei läinud omal vabal tahtel. Ma ei tahtnud minna, aga ma olin sunnitud,” lausus ta viimaks. Ta vaatas tumedat merd, millel helkisid tähtede peegeldused. Tema jutt kõlas siin imekaunis kohas uskumatu ja kaugena.

      Keit naeris. „Kelle tahtel sa siis läksid? Las ma arvan, mina ajasin su tegelikult ära, jah? Või veel parem – need olid kindlasti mingid kurjad vaimud, kes su peas elasid ja sulle seda sisendasid? Ma ei saa aru, mis mõttega sa tuled siia, kui sul ei ole tegelikult midagi öelda?” Keit oli ühteaegu irooniline ja tige.

      „Ma olin nõrk, Keit. Ma pidin minema, muidu sa oleksid mu peaaegu tapnud.” Erik teadis, et see ei kõla usutavalt.

      „Kuidas ma oleksin su tapnud?” Keidi silmis oli siiras üllatus segamini pimeda vihaga. „Sa ei pea otsima õigustust, ma ei ole seda palunud. Aga kui sa juba midagi põhjendad, siis tee seda, palun, usutavalt.”

      Erik vaatas üksisilmi lõkkesse. Ta nägi, kuidas tulekeeled puid limpsasid, ta nägi, kuidas tulekeeled tekkisid, kadusid, üksteist sõid ja siis uuesti tekkisid. Tal ei olnud enda kaitseks mitte midagi öelda peale tõe, aga see oli liiga uskumatu. Erik tõmbas hinge. Ta ei saanud jätta naist teadmatusse. Keit pidi teadma, mis tegelikult juhtus.

      Ta avas suu, et kogu tõde välja paisata, ent just sel hetkel läbistas Keidi selja taga taevast välgunool. Mõni sekund hiljem käis kõva kärgatus. Eikusagilt tõusnud tuul kattis taeva kiiresti süsimustade pilvedega. Järgmisel hetkel olid kohal ka esimesed rasked vihmapiisad, mis jahutasid Eriku kuumavat nägu. Ta vaatas Keidi poole.

      Naine jälgis teda samasuguse pingsa huviga, oodates vastust, silmis põlemas varjamatu põlgus.

      „Ma olen nõid, Keit.” Erik pani kogu oma hingejõu sellesse ühte lausesse.

      Keit hakkas naerma. „Oo jaa, vabandust. No tõesti, kuidas ma sellest kohe aru ei saanud.”

      „Ei, Keit, see pole nali. Ma olen nõid, kuid sel hetkel oli mu energiatase nii nõrk, et ma oleksin peaaegu surnud.” Erik püüdis läbi suitsu näha naise nägu. Järsku metsikult sadama hakanud vihm oli lõkke kustutanud ja voolas ojadena üle ta näo. „Äkki me läheks sisse?”

      „Ei,” karjus Keit üle vihma. „Räägi kogu see muinasjutt nüüd ära ja kao minema. Ja kui sa nõid oled, siis lase käia ja lõpeta see äike ära. Aga, las ma arvan, see käib sul üle jõu!”

      „Käib küll, jah, sul on õigus!” karjus Erik vastu, kuid tema sõnad kadusid järgmisse kõuekärgatusse. „Ja sina oled selles süüdi. Sina hakkasid Rafaeliga flirtima.”

      Mööda Keidi nägu jooksid vihmapiisad võidu pisaratega. „Mis flirtima? Kellega?” karjus ta. „Sa oled hulluks läinud! Ma isegi ei tunne sellist inimest. Ära tule mulle rääkima sellist juttu, et ma olen sind petnud ja sa lahkusid, sest sa ei