Praktiline nõiakunst. Reeli Reinaus

ei pea teile meelde tuletama, kui oluline see ülesanne on. Ja et me kõik usaldame teid.”

      Ta võttis laualt kaardid ja andis need poistele. „Siin on nii maja sise- kui välisplaan. Rohelise noolega on märgitud kõige kergemini läbipääsetav ala. Punaste ristidega on märgitud videokaamerad ja kolmnurkadega liikumisandurid.”

      Erik ja Andre vaatasid tuimade nägudega kaarti.

      „Kui teil küsimusi pole, siis jääb üle veel viimane asi.” Davis avas sahtlilaeka ja võttis sealt välja riidesse mähitud eseme. Ta vaatas poisse uuesti ja ulatas siis otsekui kõheldes selle Erikule.

      „Teil on aega kuus tundi. See pole pikk aeg, kuid te peate sellega toime tulema. Ja kui see on tehtud, siis tulge sealt viivitamatult tulema. Teil on aega vaevalt kolmkümmend sekundit. Siin on võtmed,” lisas ta hetke pärast. „Selle autoga te sõidate siit minema. See on hõbedane Ford Taurus, mis on pargitud selle maja ette, mille juurde te salakäiku pidi jõuate.” Ta ulatas võtmed Andrele, kes need masinlikult tasku pistis.

      „Aga nüüd pole teil kahjuks rohkem aega.”

      Erik tundis, kuidas miski kurku soonis, nii et tal oli raske hingata. Nad pidid minema. Kohe. Praegu. Ta müksas Andret, kes ikka veel polnud sõnakestki öelnud.

      „Õnn kaasa.” Davise hääl ei kõlanud eriti julgustavalt. Ta vaatas neid pisut murelikult. „Ja te ju mõistate, et peate nüüd paar päeva igaks juhuks siit eemale hoidma.”

      Nad noogutasid.

      „Ja veel…” President lausus neid sõnu erilise rõhuga. „Te ju mõistate, mis järgneb, kui te ei saa asjaga hakkama?”

      Nad noogutasid jälle.

      Siis vajutas president laual olevat nuppu ja hetke pärast astus sisse Thomas Reed. „Thomas juhatab teid välja,” ütles Davis. Ta patsutas poistele õlale ja lükkas nad oma kabinetist välja.

      Nad teadsid, et hoones oli veel hulgaliselt salauksi ja väljapääse, kuid et kogu maa-alune süsteem nii keeruline on, poleks nad osanud arvata. Nad läbisid koridoride labürindi vaikides. Viimaks hakkas maapind tõusma ja nad jõudsid trepini, mis kulges käänakuid tehes ülespoole. Trepp lõppes massiivse tammepuust uksega, mis oli suletud tugeva tabalukuga. Thomas ragistas lukusüdamikus võtit. Tundus, nagu poleks seda terve igaviku kasutatud. Viimaks see avanes, kuid nende ees oli veel rauduks. Selles keeras võti paremini ning hetke pärast avanes see peaaegu käratult. Korraga tundsid nad rõsket hallitusesegust keldrilõhna. Kusagil ei paistnud ühtki valguskiirt.

      Thomas lükkas nad pimedusse. „Siit te peate ise edasi minema,” lausus ta. Ta ulatas neile taskulambi. „Maja number nelikümmend kaheksa taha on pargitud auto, mille võtmed teil on.”

      Nad seisid hetkeks vastakuti ja siis surus Thomas salajase käepigistusega nende käsi ja pöördus sõnagi lausumata ümber.

      Poisid seisid hetke nõutult pimeduses, kui Thomas ukse sulges ja oli kuulda vaid võtme keeramise heli.

      Andre ärkas esimesena tardumusest. „Lamp,” ütles ta ja müksas Eriku kätt.

      Erik andis selle automaatselt Andrele. Mitte ei süüdanud.

      Andre pani lambi põlema. Kui silmad harjuma hakkasid, leidsid nad end keset maa-alust võlvitud ruumi. Kuspool on väljapääs, sellest polnud neil aimugi. Valgust ei paistnud kuskilt.

      Nad läksid vaikides käigu poole, mis avanes paremat kätt seinaorvas.

      Kui nad olid umbes kümme minutit käinud, kustutas Andre tule. Nad kohanesid hetke pimedusega ja siis märkasid, et käigu käänaku tagant paistab nõrka valgust. Poisid kiirendasid sammu, järk-järgult hakkas ka õhk nende ümber värskemaks minema. Käik lõppes järsku püstloodis oleva trepiga. Nad kiirustasid üles ja leidsid end suurest ruumist, mille aknad olid laudadega kinni löödud, kuid pragude vahelt immitses sisse valgust.