Praktiline nõiakunst. Reeli Reinaus

Mark polnud ise sellist võimalust välja pakkunud.

      „Kuule, tibi, tule mõistusele! Vaata parem aknast välja. Me oleme kõhuni sees. Seda autot ei lükkaks viis meest ka praegu.”

      „Ongi nii või?”

      „Ongi nii või? Vaata välja! Keri aken alla ja vaata, kas sa rattaid näed veel.”

      Keit keris akna alla. Nad olid keset kõige suuremat mudamülgast ja talle polnud autoaknast välja vaadates maa veel eales nii lähedal tundunud. „No jah, paistab, et asi on halb,” ütles ta rohkem kohustusest olukorda kuidagi kommenteerida.

      „Asi on halb? See on täielik jama! Ja me lihtsalt istume nüüd siin ja ootame, et keegi kunagi tuleks.”

      „Sul pole siis telefoni kaasas või?” Keit oli siiralt imestunud.

      Mark naeris: „Jagaks nüüd rollid ära – see, kel telefoni kaasas pole, oled sina. Mina olen see, kel pole akulaadijat kaasas. Mul sai aku just mingi tund tagasi tühjaks. Nii et me sobime siia näidendisse küll. Ainult sina olid see, kes meid siia metsa üldse vedas. Kuule, mis kuradi taimi sa üleüldse korjad? Miks sul seda jama vaja on? Osta apteegist või poest korralikku teed, mitte ära joo mingit solki.”

      „Ma ju seletasin sulle enne, et neid tuleb õiges kuufaasis korjata, muidu ei ole neist mingit kasu. Kust ma tean, mis ravimtaimi üldse apteeki tuuakse.”

      „Tule mõistusele! Mul võtab küll igasugune pärnaõietee kurguvalu vähemaks, mis seal vahet on, millal see korjatud on!”

      „On vahe!” vaidles Keit. „Ravimtaimed, mis on täiskuu ajal korjatud, mõjuvad organismile paremini. Kahaneva kuu ajal tuleb neid aga tarbida, kui tahad mingist haigusest vabaneda. Aga apteegiasjadest ma ei hakka parem üldse rääkima. Kes garanteerib, et need taimed on puhtast loodusest korjatud? Mingi mutt kusagilt sõidutee äärest kraavipervelt korjab, et selle eest pappi saada.”

      Mark lõi käega. „Taim on taim. Sa virised küll tühja asja pärast.”

      Keit polnud kunagi püüdnudki Markile midagi selgeks teha, kuid praegu ajas mees lihtsalt õelusest sellist juttu. „Minu meelest hakkavad mehed jälle virisema, kui natukegi midagi lahti on.”

      „Mul on kõht tühi. Kuidas sa aru ei saa? Ma ei hakka virisema, ma suren kohe nälga.”

      „Mul on võileiba.” Keit oli need praeguseks juba täitsa ära unustanud.

      Mark elavnes silmanähtavalt: „Nüüd alles ütled või? Jumal küll…”

      „Ma ütlesin juba alguses, kui me üldse sõitma hakkasime, et kui tahad, siis küsi.”

      „Ütlesid sa jah!”

      Keit vaatas, kuidas Mark võileiba sõi ja millegipärast meenus talle stseen „Nukitsamehe” filmist. Just nagu midagi ette tundes oli ta teinud rohkem võileibu, kui loogiliselt võttes vaja oleks olnud. Ta oli juba nädala alguses pommitanud Marki meilidega, kus ta palus laupäeva õhtu kinni panna, sest ei viitsi üksi minna varemerohtu korjama. Mark oli küll algul natuke kahelnud, kas ta tahab ikka laupäeva õhtul ja öösel metsas mütata, aga kui Keit oli talle selgeks teinud, et mingi muu aeg ei sobi, sest see peab olema täpselt täiskuu, siis oli ta nõustunud.

      Tegelikult polnud tal isegi võimalust keelduda, sest vastasel juhul oleks Keit üksi läinud ja seda poleks Mark lubanud. Lubanud? Keit muigas. Neil oli mingi sõnatu kokkulepe, et nad ei tee mitte midagi vastu üksteise tahtmist. Tõenäoliselt tuligi Mark kaasa mitte sellepärast, et Keidil silm peal hoida, vaid vältida olukorda, kus naine ilma tema heakskiiduta midagi ette võtab. Millegipärast olid nad nähtamatu lubaduse ja selle purustamiskartusega ühte köidetud.

      See, et nad siia auku kinni jäid, ei häirinud tegelikult neist kumbagi. Keidil polnud midagi keset metsa autos ööbimise vastu ja Markil oli mingist varasemast üritusest saadik isegi kaks magamiskotti kaasas. Öösel polnud neil mõtet kuhugi abi otsima minna, pealegi oli ainuke talu, mida nad siia sõites nägid, oma kümne kilomeetri kaugusel.

      „Havkame’nd uuma.” Mark pistis viimase leivatüki suhu ja seetõttu sai Keit ta sõnadest vaevaliselt aru.

      „Mida?”

      „Joo-ma! Mul on kuskil üks viin.”

      „Päriselt või?” Keidil hakkasid käed värisema nagu alkohoolikul. Tegelikult polnud tal mingit tahtmist viina juua, aga sellesse situatsiooni sobis viin ta meelest oivaliselt. „Nalja teed?”

      „Ei tee. Vist kuskil pagasnikus. See peaks Riho sünnipäevast seal olema. Ma lähen vaatan kohe.”

      „Ära muda sisse ära upu!”

      „Jah, tegelikult peaksid küll sina minema, sest sina oled kõiges süüdi. Aga sa võid seal kaose tekitada, seega ma lähen parem ise.” Marki tuju oli pärast söömist tunduvalt paranenud.

      „Miks sa kõik leivad ära sõid, kui sa teadsid, et sul viina on,” ei saanud Keit küsimata jätta.

      „Mis sa ise arvad? Sest ma olin näljane, loomulikult. Vaata, mul on seal kindalaekas vist veel mõned soolapähklid.”

      „Ma ei saa aru, miks mehed ostavad soolapähkleid.”

      „Ma ei saa aru, miks naistele iial midagi ei kõlba? On siis või?”

      „On, on. Aga mina neid ei taha.”

      „Lahe, ära siis söö ja nälgi surnuks. Ma lähen vaatan seda viina asja.”

      Mark nööris jalanõud lahti ja astus otsustavalt autost välja.

      Siis kuulis Keit, kuidas Mark paljajalu mutta vajudes omaette vandus. Ta pistis paar pähklit suhu. Miks ei võiks need tavalised metsapähklid olla, ei saanud ta jätta mõttes küsimust esitamata. Või arahhised, mis oleks ka väga edukalt asja ära ajanud. Või siis need ülejäänud kümned pähklid, mis olemas olid. Kusagil mujal, aga mitte Marki autos. Äkki mulle ei kõlbagi midagi, arutles ta järgmiseks. Võib-olla oli Markil õigus? Keit muigas – Markil oli enamikul kordadel õigus. Teda võis oraaklina pidada.

      Paar minutit hiljem istus Mark tagasi autosse. „Näe, ära tõin!” Ta keeras pudelilt korgi maha ja võttis lonksu.

      „No, mis maitse on?”

      „Maasika maitsega, ausalt. Proovi!” Mark ulatas pudeli Keidile.

      „Maasika maitsega? Kuidas see võimalik on? See on ju tavaline Saaremaa viin?”

      Mark irvitas: „Ei olegi võimalik. Ma ainult püüan sinu kulul nalja teha. Mingi rõõm võiks mul ka olla. Sina said ju kotitäie heina ja oled nüüd hirmus rõõmus. Kuule, ma hakkan sind nüüd Kunksmooriks hüüdma.”

      Keit naeris. „Kunksmooriks? Mis see nüüd on, kompliment või? Aga eks sa ise tea, kui sul talvel mingi tõbi kallal on, siis tuled sa ju ikka minu ukse taha kraapima.”

      „Unista edasi! Oota, mis sa ei joogi või?” Mark vaatas Keiti imestunult. „Kellele ma selle viina nüüd siis tõin?”

      „Ma ju jõin! Kas ma pean pool pudelit korraga ära jooma või? Pealegi on nõme seda paljalt juua.”

      „Anna siis siia. Aga arvesta, et sa loobud meie viimsest õhtusöömaajast.” Mark keeras muusika vaiksemaks. „Me saaks diskot ka teha, kui tahaksime,” märkis ta.

      Keit tabas endalt Marki uuriva pilgu. Ta teadis, et tavaliselt ei tähenda see midagi head. „Mis on?” küsis ta veidi häiritult.

      Mark ei lausunud sõnagi.

      „Mis lahti on? Sa tahad midagi rääkida või?” uuris Keit edasi. Ebamugavuse leevendamiseks tegi ta juba ka nalja: „No ära karda. Puista julgelt oma südant. Ma olen nagu üks suur kõrv. See jutt ei lähe siit autost kaugemale.”

      Mark vaatas teda jälle oma tavalisel pilgul ja naeris: „Võib juhtuda, et isegi meie ei lähe siit autost enam kaugemale. Aga mul tuleb nimelt järgmine nädalavahetus üks vana klassivend külla, tahad, ma kutsun sinu ka?”

      „Ma võin ju iga kell sulle külla tulla, miks sa mind just siis