Praktiline nõiakunst. Reeli Reinaus

seega pidi ta kas rabalaukasse kukkuma või oli siin Musta Maadami käsi mängus. Ja isegi lauka puhul polnud viimase needus välistatud.

      Nende vahel lahvatanud tülist teadsid kõik. Õigupoolest oligi Elviira ainus, kes julges Lisettele vastu astuda. Tol sügisel, kui Elviira oli kuulnud jutte sellest, kuidas Lisette olevat teinud ümber Kõrgemäe Olavi lauda puupulkadest mingeid kujundeid, mille peale Olavi kümnest lehmast kaheksa olid hinge heitnud, oli ta avalikult poolte külanaiste nähes keeldunud Lisettele mett müümast ja teatanud, et tema Lisettet ei karda. Tema nõidust ei usu ja on ennegi näinud Lisette-taolisi kibestunud vanamoore. Kui järgmisel hommikul lebas Elviira suur kaukaasia lambakoer keset õue siruli ja ei liigutanud kõrvagi, kahtlustas Elviira, et Lisette on koera mürgitanud. Loomaarst aga kehitas õlgu ja ütles, et ta ei leidnud mürgist jälgegi. Ent koera salapärast surma ta ka seletada ei osanud. Keegi ei kahelnud, et see oli nõidus. Ilmselt mitte ka Elviira ise. „Kelle sa järgmisena tapad, vana nõid?” oli ta ühel päeval Lisettelt küsinud. Kaks päeva hiljem ta aga õhtul seenelt tagasi ei tulnudki.

      Naisi paelub eriti tõsiasi, et peaaegu mitte keegi ei teadvat Lisette kohta mitte midagi. Ei seda, kus ta varem elanud on, mida õppinud või kus töötanud. Tundub, nagu oleks ta sinna külla sattunud nagu välk selgest taevast. Selleks et külvata oma ilmumisega hirmu ja õudust. Osa inimesi teadis rääkida, et tal olevat kari lapsi, kes on kõik mööda lastekodusid laiali. Osa jälle väitis, et ta ei saavat üldse lapsi ning ta olevat tegelikult hoopis Saatana endaga abielus ja talle oma hinge maha müünud. Igal täiskuuajal hiilivat ta salamisi maja lähedal asuvasse metsa, kus ta siis metsa keskel väikesel lagendikul kuradiga armatsevat. Kord olevat sellele isegi üks jahil olev mees peale sattunud, ja seetõttu kõnevõime kaotanud. Selle kohta ei tea keegi öelda, et see tõde on, aga räägitakse, et siit paar küla edasi tõesti elavat mees – Kasearu Viktor –, kes pärast üht jahilkäiku tummaks jäi.

      Pärast iga kohtumist Saatanaga olevat aga Lisette eluenergiast nii tühjaks imetud, et lamavat kolm päeva haigena voodis. Kodakondsetele põhjendavat ta seda migreenihooga ning sel ajal saavat Anna ennast koguda ja ka küla peal liikuda, sest Lisette valvsa pilgu all olevat see pea võimatu.

      Kui ma millalgi kuuendas või seitsmendas klassis kõigest sellest koolikirjandis kirjutasin, kutsus õpetaja mind pärast enda juurde. Ta ei riielnud minuga ega lasknud vanemaid kooli kutsuda. Ta lihtsalt vaatas mulle tungivalt otsa ja sõnas, et mul on hea fantaasia. Aga et ma olen liiga palju muinasjutte lugenud. „Sa ju mõistad, et kellelgi ei saa olla võimeid, millega kedagi teist saaks mõjutada,” manitses ta. See oli ühteaegu käsk ja palve. Lõpetagu ma selline jama ära, mõtles ta ilmselt. Ja samas nägin ma tema silmis siirast küsimust. Ma taipasin, et minu kirjand oli parem kui kõik eelmised kokku. Ja õpetaja teadis seda. Ta adus, et ma polnud seda välja mõelnud. Aga et see võiks tõsi olla, keeldus tema mõistus ilmselt samuti uskumast.

      Ma ei teadnud, mis õigupoolest oli saanud Annast ja Lisettest. Vanaema müüs peale vanaisa surma talu maha ja tuli linna elama. Ta ei rääkinud külas toimunust mitte kunagi. Ma ei julgenud ka küsida.

      Nõidu ei ole olemas, kajasid mul kõrvus õpetaja sõnad. Loomulikult ei olnud Tiina libahunt, kirjutasin ma kaheksanda klassi kirjandis ja sain viie. Hiljem olen ma sageli mõelnud Anna ja Lisette peale. Ka sel hetkel, kui ma Viljandimaa nõia ja ravitseja Kassitamme Taali juures üle läve astusin.

      10

      Tõrvikute valgel liikuvad mustades ürpides ja punastes maskides kogud heitsid seintele groteskseid varje. Ta poleks midagi sellist isegi kõige irreaalsemas unenäos võinud ette kujutada. Tundus, nagu oleks ta äkki sattunud mingi keskaegse riituse tunnistajaks. Kuid pilk oma kaaslaste riietusele andis tunnistust, et see, mis siin sünnib, on ikkagi praegu ja päriselt.

      Hetk tagasi olid nad andnud vande. Vande, et jäävad ühingule ja üksteisele igavesti truuks. Vande, et nad pigem surevad, kui oma tõotust murravad. Ja nüüd pidid nad kõik järgemööda ette astuma, sest jäi üle veel viimane riitus – neile põletati tulise rauaga õla peale märk. Märk, mis näitab, et nad on vastu võetud. Märk, mis laseb neil üksteist igal pool ära tunda. Märk, mis seob neid ühinguga igaveseks. Täiuslik ring maost, kes hoiab oma saba suus.

      Siis kaikus koopas tema uus nimi. Ta seisis hetke tardunult ja vaatas kõhklevalt ringi. Saatusekaaslased seisid ärevate nägudega ja ootasid oma järjekorda. Ainult need, kes olid juba käinud endale märki saamas, tammusid tuimalt jalalt jalale ja püüdsid peita valugrimasse. Siiani polnud keegi piuksugi teinud. Kuigi ilmselgelt oli see valus, kui hõõguv raud vajutati vastu õlalihast. Mis siis saab, kui ta karjatab? Kas teda ei võetagi siis vastu?

      Ta liikus mõõdukal sammul ringi keskele ja pomises rituaali läbiviija järgi oma tõotuse. Siis tõmbas musta riietatud kogu ta T-särgi varruka üles. Andre pööras pilgu ära ja püüdis mõelda millelegi külmale. Jäätisele, eskimotele ja jäälõhkuja poolt hunnikusse aetud jääkamakatele Läänemeres. Ta hammustas keelde, kui kõrvetav valu ta õlga põletas ning ta iseenda kärssava liha imalat lõhna tundis. Ta ei mäletanud enam, kuidas ta oma kohale sai ja kuidas viimased kuus poissi sama protseduuri läbisid – kõrvetav, näriv valu oli ta keha haaranud. Valu, mis ei lasknud mõistusel töötada. Koos valuga tuli esialgne väsimus tagasi ja mattis ta endasse.

      Järgmisena oli tal meeles hetk, mil eelmistega äravahetamiseni sarnane maskis kogu käis kõigi uute poiste vahel ringi, käes kuldne karikas, millel särasid tõrvikute valguses vastu kaunistuseks peale tipitud rohelised smaragdid. Ta tegi pika kitsa teraga noaga igaühe randmele väikese sälgu ja tilgutas sealt kolm tilka verd karikasse.

      Kolm tilka verd – Andrele tuli tahtmatult muie suule. Kas nad annavad nüüd siis tõesti oma hinge korporatsiooni meelevalda? Igaveseks. Kas nad annavad siin praegu kolm tilka verd kuradile? Või kas Ameerikas üldse teatakse midagi sellest uskumusest?

      Jah, ta teadis, et nii see oli. Ent kas nad pidid sellest karikast ka lõpuks jooma? Ta ei tundnud neid inimesi. Ta ei teadnud, mis haigusi võis neil olla. See ei saanud võimalik olla!

      See ei olnudki. Kui ring täis sai, võttis rituaali läbiviija karikast näpuga verd ja tegi neile kõigile kriipsud põsele ja ninale. Kolm kriipsu, mis sümboliseerisid lojaalsust, julgust ja tarkust.

      Tere tulemast, öeldi neile lõpuks. Ja loeti ette reeglid. Reeglid, mida oli terve raamatutäis. Kõige tähtsamaid neist tutvustati kohe. Ülejäänuid pidid nad õppima omal käel. Seltsis võisid nad üksteist kutsuda ainult uute nimedega. Kontaktid väljaspool seltsi ruume ei olnud küll keelatud, kuid neid ei soositud. Selleks pidi olema piisavalt põhjust. Omavaheline kontakteerumine elektronposti või mobiiltelefoni teel oli keelatud. Kui see ometi osutus hädavajalikuks, siis tuli kasutada kodeeritud sõnumeid. Peakorteris toimusid koosolekud kaks korda nädalas. Aega veeta võisid nad siin piiramatult. Neile jagati ukse läbipääsukaardid, mis reageerisid nende silmaiirisele. Uustulnukatele pidi algama väljaõpe juba järgmisel päeval. Kõnepidaja rõhutas, et kuulumine sesse ühingusse pole mingi puhkus ega privileeg, vaid tõsine töö ja kohustus. Kas ta kuulis valesti, kui pani tähele sõna „eneseohverdus”?

      Ta ei tundnud selle hetke erilisust, kuigi oleks vist pidanud. Uus elu, mis praegusel hetkel algas, ei sarnanenud eelmisega. Ta oli astunud välja oma tavaelust, et siseneda uude, lõplikult. See oli hirmutav ja ahvatlev ühteaegu.

      Ja siis langesid maskid. Üllatunult libises ta pilk ühelt näolt teisele. Siin olid paar vanema kursuse tudengit, keda ta tundis – ülikooli korvpallivõistkonna kapten Tim Parker, temaga umbes ühepikkune tagamängija, kes viskas kolmeseid igast asendist ja keda võistlustel katsid tavaliselt kaks meest. Veel teadis ta Ian McGrave’i, tedretäpilist ja punase peaga iiri päritolu noormeest, kellega nad olid käinud koos religiooniõpetuse loengutel. Ja veel üht tugeva kehaehituse ja tumedate krussis juustega poissi oli ta kusagil kohanud. Kõik teised tundusid talle võõrad.

      Lühem habemega keskealine mees oli nende oma teaduskonna dekaan, kes vaatas heatahtliku muigega, kuidas uustulnukad neid kõiki uudistavad. Ta ei suutnud oma silmi uskuda. Veel märkas ta antropoloogia professorit, päris kindlasti indiaani verd keskmist kasvu kogukamat terava nina ja süsimustade juustega meest. Järgmisena silmas ta nende kirjanduse lektorit – nooremapoolset kergelt kiilanevat