Pool kuningat. Joe Abercrombie

aph>

      Grace’ile

      Ei paremat panna saaks teeline pauna kui mehist mõistust.

– Haavamaal (Õilsa ütlemised)

      I

      MUST TROON

      SUUREM HEA

      Kõle tuul puhus sellel õhtul, kui Yarvi sai teada, et ta on kuningas. Või vähemalt pool kuningat.

      Göötimaalased nimetasid seda otsituuleks, sest see leidis üles iga prao ja lukuaugu ja puhus mereema surmakõledust igasse majja, ükskõik kui kõrgelt loitsid leegid või kui tihedasti inimesed end ligistikku surusid.

      See raputas ema Gundringi kambri kitsaste akende luuke ja kolistas piitade vahel isegi rauaga üle löödud ust. See narris kaminas leeke, kuni need raevus sülitasid ja praksusid, heites rippuvate ürtide küüsjaid varje ning kallates värelevat valgust juurikale, mida ema Gundring oma mõhnaliste sõrmede vahel hoidis.

      „Ja see?”

      Peamiselt nägi see välja nagu mudakänkar, aga Yarvi juba teadis. „Mustkeelejuur.”

      „Ja miks peaks üks minister käe selle järele sirutama, mu prints?”

      „Minister loodab, et ta ei pea seda tegema. Kui seda vees keeta, ei ole seda ei näha ega maitsest tunda, kuid see on kõige võimsam mürk.”

      Ema Gundring viskas juurika kõrvale. „Ministrid peavad vahel käe tumedate asjade poole sirutama.”

      „Ministrid peavad leidma väiksema kurja,” vastas Yarvi.

      „Ja kaaluma suuremat head. Viis viiest õiged.” Ema Gundring noogutas heakskiitvalt peaga ja Yarvi lõi heameelest õhetama. Göötimaa ministri heakskiitu oli raske pälvida. „Ning läbikatsumisel on mõistatused lihtsamad.”

      „Läbikatsumine.” Yarvi hõõrus terve käe pöidlaga närviliselt oma kärbunud käe krõnksus peopesa.

      „Sa saad läbi.”

      „See pole kindel.”

      „Ministri asi on alati kahelda …”

      „Kuid alati kindlat nägu teha,” lõpetas Yarvi tema eest.

      „Näed nüüd? Ma tunnen sind.” See oli tõsi. Keegi ei tundnud teda paremini, isegi mitte ta oma perekond. Iseäranis mitte ta oma perekond. „Mul pole kunagi olnud ärksamat õpilast. Sa saad esimesel katsel läbi.”

      „Ja siis ei ole ma enam prints Yarvi.” Selle mõtte juures tundis ta üksnes kergendust. „Mul pole enam ei perekonda ega sünniõigust.”

      „Sinust saab vend Yarvi ja sinu perekond on ministeerium.” Ema Gundring naeratas ja tulekuma valgustas kortse ta silmade ümber. „Sinu sünniõiguseks on taimed ja raamatud ja leebe sõna. Sa pead meeles ja annad nõu, ravitsed ja räägid tõtt, tunned salajasi teid ja silud igas keeles teed rahuisale. Nagu minagi olen püüdnud teha. Pole olemas üllamat ametit, rääkigu need lihaselised lollpead harjutusväljakul mida tahes.”

      „Neist lihaselistest lollpeadest on raske mööda vaadata, kui nendega koos väljakul oled.”

      „Häh.” Naine torutas keelt ja sülitas tulle. „Kui sa läbikatsumisel ära käid, pead sinna minema vaid selleks, et nende katkisi päid siduda, kui nad on liiga kõvasti hullanud. Ühel päeval kannad sa minu saua.” Ta osutas peaga seina najale toetuva, otsast kitseneva ogalise ja õnarusi täis haldjametallist saua poole. „Ühel päeval istud sa musta trooni kõrval ja oled isa Yarvi.”

      „Isa Yarvi.” See mõte pani ta tooli peal nihelema. „Mul ei jagu selleks tarkust.” Ta tahtis öelda, et tal ei jagu julgust, kuid ta polnud piisavalt vapper, et seda tunnistada.

      „Tarkust saab koguda, mu prints.”

      Yarvi tõstis vasaku käe, sellise nagu see oli, tulevalgele. „Ja käed? Kas neid saab ka õppida?”

      „Sul ei pruugi jaguda kätt, kuid jumalad on sulle andnud haruldasemaid ande.”

      Yarvi turtsatas. „Kas sa pead silmas mu kaunist lauluhäält?”

      „Miks ka mitte? Ja vahedat mõistust, empaatiat ja tugevust. Ainult et seda tugevust, millest on tehtud head ministrid, mitte sellist, mida vajavad suured kuningad. Rahuisa on sind puudutanud, Yarvi. Pea alati meeles: tugevaid mehi on palju, tarku mehi on vähe.”

      „Sellepärast ongi naised paremad ministrid.”

      „Ja ka teed keedavad nad üldiselt paremini.” Gundring rüüpas kruusist, mille Yarvi talle igal õhtul tõi, ja noogutas taas heakskiitvalt. „Kuid tee keetmine on veel üks sinu tugev külg.”

      „Tõeline kangelase amet. Kas sa siis meelitad mind vähem, kui ma printsist ministriks saan?”

      „Sa pälvid täpselt selliseid meelitusi, millised sa oled ära teeninud, ja ülejäänud aja saad minult jalaga tagumikku.”

      Yarvi ohkas. „Mõni asi ei muutu kunagi.”

      „Võtame nüüd ajaloo ette.” Ema Gundring libistas riiulilt alla ühe raamatu, mille selja külge kinnitatud kivid sädelesid punaselt ja roheliselt.

      „Praegu? Ma pean tõusma koos päikeseemaga, et su tuvisid toita. Ma lootsin enne natuke magada saada …”

      „Ma lasen sul magada siis, kui sind on läbi katsutud.”

      „Ei sa lase.”

      „Õige, ei lase.” Ta tõmbas keelega üle sõrme ja iidne paber krabises, kui ta lehti keeras. „Ütle mulle, mu prints, kui mitmeks tükiks lõid haldjad jumala?”

      „Neljasaja üheksaks. Nelisada väikest jumalat, kuus suurt jumalat, esimene mees ja naine ning surm, kes valvab viimset ust. Aga kas see pole pigem palvepunuja kui ministri asi?”

      Ema Gundring naksutas keelt. „Kõik teadmised on ministri asi, sest juhtida saab vaid seda, mida tuntakse. Nimeta kuus suurt jumalat.”

      „Mereema ja maaisa, päikeseema ja kuuisa, sõjaema ja …”

      Korraga paiskus uks valla ja otsituul tormas tuppa. Leegid kaminas võpatasid nagu Yarvigi ning lõik häiritult riiulite sadadel purgikestel ja pudelitel tantsisklema. Trepist komberdas üles üks inimkuju, kes pani taimekimbud enda selja taga kiikuma nagu poodud inimesed.

      See oli Yarvi onu Odem, kelle vihmamärjad juuksed kleepusid kahvatule näole ja rind kerkis kiirelt. Ta põrnitses päranisilmi Yarvit, avas suu, kuid ei teinud häält. Polnud vaja mingit empaatiavõimet, et saada aru: teda vaevavad rängad uudised.

      „Mis on?” kraaksatas Yarvi, hirm kurku nöörimas.

      Ta onu langes põlvili, käed räpastel õlgedel. Ta langetas pea ja ütles kaks sõna, vaikselt ja kähinal.

      „Mu kuningas.”

      Yarvi mõistis, et tema isa ja vend on surnud.

      KOHUSTUS

      Nad ei näinud üldse surnud välja.

      Ainult väga valged, ja asetatud külmadele kiviplaatidele jäises ruumis, surilinad kaenlaauguni ja haljad mõõgad rinnal helkimas. Yarvi ootas muudkui, et ta venna suu unes värahtaks. Et isa silmad avaneksid ja pöörduksid tuttavlikus põlguses tema poole. Aga ei avanenud. Ega avanegi enam kunagi.

      Surm oli lükanud valla nende ees viimse ukse ja sellest väravast ei tulnud enam keegi tagasi.

      „Kuidas see juhtus?” kuulis Yarvi oma ema ukseavast küsimas. Tema hääl oli kindel nagu alati.

      „Reetmine, mu kuninganna,” pomises onu Odem.

      „Ma ei ole enam kuninganna.”

      „Jah, muidugi … Vabandust, Laithlin.”

      Yarvi sirutas käe ja puudutas kergelt isa õlga. Nii külm. Ta püüdis meenutada, millal ta viimati oli oma isa puudutanud. Oli ta seda üldse kunagi teinud? Ta mäletas küll hästi viimast korda, kui nad vahetasid tähenduslikke sõnu. See oli mitu kuud tagasi.

      „Mees hoiab käes vikatit ja kirvest,” oli ta isa öelnud. „Mees tõmbab aeru ja seob sõlme. Eeskätt hoiab mees kilpi. Mees hoiab köiest. Mees seisab õlg õla kõrval teiste sõdalastega. Milline mees ei tee selliseid asju?”

      „Mina ju ei palunud, et mul ainult pool