Mõrv šokolaadiküpsistega. Joanne Fluke

on, Hannah?” Bill võttis pastaka uuesti kätte. “Sul tuli praegu mingi mõte, eks?”

      “Jah. Kui Tracey nägi Roni kell kaheksa, siis oli ta juba kakskümmend viis minutit oma ajakavast maas.”

      “Kuidas sa seda tead?”

      “Ron pidi siia jõudma kell 7.35. Ta viib kauba kooli ja tuleb siis otse siia. Ma olen tema kaubaringil olnud sellest ajast saati, kui kohviku avasin, ja ta ei ole kunagi rohkem hilinenud kui minuti.”

      “Ja sellepärast läksidki välja, et vaadata, kus ta veok on?”

      “Mitte just päriselt. Arvasime, et ta veok oli katki läinud. Tracey ütles, et kuulis, et veoki summutist kõlas kõva pauk kohe pärast seda, kui see pööras …” Hannah jäi poole lause pealt vait ja ta silmad läksid šokist suureks. “Tracey kuulis seda, Bill. Ta arvas, et see oli summuti pauk, aga ta kuulis hoopis Roni tapnud lasku!”

      Billi suu tõmbus kriipsuks ja Hannah teadis, mida ta mõtles. Hirmuäratav oli mõelda, et Tracey oli mõrva toimepanekule nii lähedal viibinud. “Oleks parem, kui ma läheksin nüüd meiereisse ja räägiksin Max Turnerile, mis juhtus,” ütles Bill.

      “Maxi ei ole seal. Ron rääkis mulle, et ta läheb täna hommikul kolme osariigi võitootjate konverentsile. See on Wisconsinis ja ma arvan, et see pidi kestma nädala. Ma räägiks sinu asemel Betty Jacksoniga. Ta on Maxi sekretär ja teab, kuidas Maxi kätte saada.”

      “Hea mõte.” Bill võttis kohvikruusist viimase lonksu ja asetas selle lauale. “See juhtum on mulle väga oluline, Hannah. Tegin eelmisel nädalal uurijaeksami ja šerif Grant andis mulle loa seda uurimist juhtida.”

      “Sind siis edutati?” Hannah näole ilmus naeratus.

      “Mitte veel. Šerif Grant peab sellele veel oma allkirja panema, aga ma olen päris kindel, et ta teeb seda, kui ma hästi töötan. Edutamine oleks meie jaoks hea. Hakkaksin rohkem palka saama ja Andrea ei peaks enam tööl käima.”

      “See oleks suurepärane.” Hannah’l oli Billi pärast südamest hea meel.

      “Ega sa ei arva, et Roni mõrva edutamise hüppelauana kasutada oleks vale?”

      “Kindlasti mitte.” Hannah raputas pead. “Keegi peab Roni mõrvari ju kinni püüdma. Kui sina ta kinni püüad ja ametikõrgendust saad, siis oled selle ära teeninud.”

      “Sa ei ütle seda ainult minu enesetunde parandamiseks?”

      “Mina? Ma ei ütle mitte kunagi seda, mida ma ei mõtle, mitte siis, kui asi on oluline. Sa peaksid seda juba teadma!”

      Bill naeratas laialt ja lõdvestus veidi. “Sul on õigus. Nagu Andrea ütleb, taktitunne ei ole just sinu tugev külg.”

      “Tõsi.” Hannah võttis öeldu naeratusega omaks, kuid see tegi ikkagi natuke haiget. Ta arvas, et oli aastate jooksul Andrea suhtes väga taktitundeline olnud. Hannah võis tuletada meelde loendamatu hulga olukordi, mil ta oleks võinud oma õe rõõmsameelselt ära kägistada, aga ta ei olnud seda teinud.

      “Üks asi veel, Hannah.” Bill köhatas kurgu puhtaks. “Ma ei tahaks seda paluda, aga inimesed räägivad tavaliselt sinuga ja sa tunned peaaegu kõiki linnaelanikke. Kas helistad mulle, kui kuuled midagi, mida ka mina peaksin sinu arvates teadma?”

      “Muidugi helistan.”

      “Tänan. Hoia lihtsalt silmad-kõrvad lahti. Kui Roni tappis keegi kohalik, siis ütleb või teeb ta kindlasti midagi paljastavat. Peame lihtsalt olema piisavalt taibukad, et seda märgata.”

      Hannah noogutas. Siis märkas ta, et Bill piidles igatsusega ahjuplaatidel lebavaid krõbedaid rosina-kaeraküpsiseid, ja tõusis, et õemehe jaoks kott küpsistega täita. “Ära neid kõike korraga ära söö, Bill. Sul hakkab kõhule volt tekkima.”

      Kui Bill oli lahkunud, hakkas Hannah oma sõnade üle mõtlema. Andreal oli õigus. Tal ei olnud taktitunnet. Taktitundeline inimene ei oleks maininud Billi kõhuvolti. Tal ei olnud õigust Andrea meest kritiseerida.

      Kui Hannah pendeluksest tagasi kohvikusse astus ja leti taga oma kohale asus, mõistis ta, et oli rikkunud hoopis tõsisemat õdedevahelist reeglit. Ta oli lubanud Billile, et aitab tal mõrvajuhtumit lahendada, kuid selle tulemusena võis aga Andrea nagu naksti oma töökohast ilma jääda.

Krõpsud šokolaadiküpsised

      Kuumuta ahi 190 kraadini, küpseta ahju keskosas.

      225 g võid

      200 g suhkrut

      220 g fariinsuhkrut

      2 tl küpsetuspulbrit

      1 tl soola

      2 tl vanilliekstrakti

      2 muna

      310 g jahu

      470 ml purustatud maisihelbeid

      170–340 g šokolaaditükke

      Sulata või, lisa mõlemad suhkrud ja sega. Lisa küpsetuspulber, vanilliekstrakt ja kahvliga lahti löödud munad. Sega hästi läbi. Lisa jahu (sõeluda pole vaja) ja sega ka see tainasse. Viimasena lisa käte vahel purustatud maisihelbed ja šokolaaditükid ning sega tainas veel kord korralikult läbi.

      Vormi tainast sõrmede vahel väikesed pallid ja tõsta need ahjuplaadile asetatud küpsetuspaberile, tavalisele plaadile peaks mahtuma 12 küpsist. Vajuta tainapallid kergelt jahuse või õlise pannilabidaga veidi laiaks.

      Küpseta küpsiseid ahju keskosas 190 kraadi juures 8–10 minutit. Jahuta ahjuplaadil 2 minutit ja tõsta siis küpsised ahjurestile täielikult jahtuma. (Rest on oluline – küpsised tulevad siis krõpsud.)

      Kogus: 72–96 küpsist, olenevalt küpsiste suurusest.

      (Need küpsised on Andrea lemmikud juba keskkoolist alates.)

      Hannah’ märkus: kui küpsised valguvad ahjus liiga laiali, siis vähenda kuumust 175 kraadini ja ära vajuta küpsiseid enne ahjupanekut laiaks.

      Kolmas peatükk

      “Ongi kõik, Lisa. Olen valmis minema.” Hannah sulges oma Suburbani pagasiruumi ukse ja kõndis ümber auto, et juhiistmele ronida. “Peaksin hiljemalt kella neljaks tagasi olema.”

      Lisa noogutas ja ulatas talle anuma sidrunitega, mis olid nii põhjalikult pestud, et isegi kõige vapramad koorel elutsevad pisikud olid sealt paaniliselt põgenenud. “Kas tahad veel suhkrut kaasa võtta, juhuks kui limonaadile tormi joostakse?”

      “Kui vaja, siis laenan seda lihtsalt kooli sööklast. Edna on poole neljani seal.”

      Kui Lisa oli tagasi pagaritöökotta läinud, pööras Hannah auto kõrvaltänaval ringi ja suundus Jordani keskkooli poole. Kool oli saanud nime Lake Edeni esimese linnapea Ezekiel Jordani järgi, kuid Hannah kahtlustas, et enamik õpilasi uskus, et nende kooli nimekaim oli mänginud hoopis korvpalli profiliigas. Jordani keskkool ja Washingtoni põhikool asusid kõrvuti hoonetes, mida ühendas vaipkattega koridor ja mille akendest avanes vaade kooli territooriumile. Kulude kokkuhoiuks jagasid koolid ühist aulat ja sööklat ning koole juhtis ka sama direktor. Kooli korrashoiu eest vastutav meeskond koosnes vaid neljast inimesest, kaks neist tegeles koristamisega ja teised kaks nii mänguväljaku kui ka keskkooli kergejõustikustaadioni korrashoiuga.

      Lake Edeni koolikompleks töötas hästi. Kuna põhi- ja keskkool olid ühendatud, olid vanemad õed-vennad alati olemas ja võisid nooremaid õdesid-vendi koju sõidutada, kui nood juhtusid haigeks jääma, või lihtsalt hirmunud ja emast-isast puudust tundvaid algkooliõpilasi maha rahustada. Taoline õppekorraldus pakkus Jordani keskkooli õpilastele veel üht võimalust. Õpetajaks õppida soovivaid abituriente julgustati, et nad käiksid vabade tundide ajal teistes tundides abiõpetajateks. Varajase praktilise kutseõppe tulemusena olid mitmed vilistlased naasnud pärast kolledžit Lake Edenisse ja otsustanud just siin õpetajaametit pidada.

      Kui Hannah keeras Third Streetile ja sõitis mööda kvartalist,