Mõrv šokolaadiküpsistega. Joanne Fluke

nädalat tagasi teisipäeval. Ta ütles, et maja meeldis talle väga, et sellel oli ajalooline hõng. Näitasin talle ka maja sisemust ja see avaldas talle veelgi enam muljet.”

      “Aga sul ei olnud võimalik veenda teda pakkumist tegema?”

      “Ei, ta ütles, et tal on vaja enne mõned pisiasjad korda ajada. Oletasin, et see oli lihtsalt ettekääne ja kandsin ta maha. Inimestele ei meeldi vahel ei öelda ja siis tulevad nad lagedale mõne lameda ettekäändega. Ma ei mõelnud tõesti, et ta võtab minuga uuesti ühendust, kuid ta helistas eelmisel nädalal ja ütles, et on ikka veel huvitatud.”

      Hannah otsustas, et on vaja pakkuda veidi õelikku lohutust. “Võib-olla tahtis ta seda tõesti osta, aga ei saanud seda lubada.”

      “Ei usu. Ta ütles mulle, et raha ei ole probleem, ent maja lihtsalt ei sobi talle. Ja siis istus ta oma üüriautosse ja sõitis minema.”

      “Ta sõitis üüriautoga?”

      “Jah, ta ütles, et ei tahtnud Jaguari kruusateedel sõitmisega kahjustada. Minu poolest ei pruukinud tal Jaguari ollagi. Kui kohtun veel mõnda šinjooni kandvat meest, siis ei usu ma ühtegi tema sõna! Kui üks mees valetab oma juuste kohta, siis valetab ta ka kõige muu kohta.”

      Hannah naeris ja tõusis, et krõbedad rosina-kaeraküpsised ahjust välja võtta. Kui ta tagasi õe poole pöördus, oli Andrea juba minekuvalmilt püsti tõusnud.

      “Ma pean jooksma,” teatas ta. “Ema ütles mulle, et proua Robbins plaanib Lakeview’ seenioride korterelamusse kolida. Mõtlesin, et käin ta juurest läbi ja proovin teda veenda, et ta lubaks mul oma maja müüa.”

      Hannah tundis end paremini. Näis, et Andrea oli enesekindluse tagasi saanud.

      “Ütlen vaid Billile tere ja uurin, kas ta saaks hiljem Tracey lasteaiast ära tuua. Ja ma peaks mõtlema, mida proua Robbinsile viia. See ei oleks just väga heanaaberlik, kui ilmuksin tühjade kätega ta ukse taha.”

      “Võta need. Need on ta lemmikud.” Hannah tõstis ühte spetsiaalsesse küpsisekotikesse pool tosinat siirupiküpsist. Kotikesed nägid välja nagu väikesed punaste sangadega kinkekotid, millele oli kuldsete tähtedega trükitud Cookie Jar.

      “See on sinust nii kena.” Andrea hääles kõlas tänulikkus. “Ma ei ütle seda piisavalt tihti, aga sa oled imeline õde. Ma ei tea, mida ma oleksin teinud, kui sa ei oleks pärast isa surma tagasi tulnud. Ema oli omadega täiesti läbi ja Michelle ei teadnud, mida temaga peale hakata. Üritasin end kodu ja ema vahel jagada, aga Tracey oli alles pisike ja ma lihtsalt ei oleks suutnud sellele kaua vastu pidanud. Minu ainus lahendus oli sulle helistada ja anuda, et sa koju tagasi tuleksid ja meid kõiki sellest olukorrast päästaksid.”

      Hannah kallistas kergelt Andread. “Sa tegid õigesti. Olen vanim ja sa olid vast abiellunud noorik. Aitamine oli minu kohus.”

      “Aga ma tunnen end vahel sinu kutsumise pärast nii süüdi. Sul oli oma elu ja sa loobusid kõigest sellest meie tõttu.”

      Hannah pööras pea kõrvale, et peita korraga märjaks tõmbunud silmi. Võib-olla oli müügi läbikukkumine Andreale hea. Ta ei olnud kunagi varem nii tänumeelne olnud. “Andrea, sa ei pea süüd tundma. Kojutulek ei olnud eneseohverdus. Mul olid tekkinud õpetamise suhtes kahtlused ja ma tõesti tahtsin midagi muud teha.”

      “Aga sa olid doktorikraadile nii lähedal. Sa oleksid võinud nüüdseks juba mõnes väga heas ülikoolis professor olla.”

      “Võib-olla.” Hannah kehitas väitega nõustudes õlgu. “Aga küpsiseid teha on palju lõbusam kui jambilisest pentameetrist loengut pidada või mõnel surmigaval teaduskonna koosolekul istuda. Ja sa tead, kui väga ma Cookie Jari armastan.”

      “Sa oled siis siin Lake Edenis õnnelik?”

      “Mu äri edeneb suurepäraselt, mul on oma korter ja ma ei pea koos emaga elama. Mis võiks veel parem olla?”

      Andrea suu tõmbus naerule. “Sedand küll, eriti see emast lahus elamine. Aga armastus?”

      “Ära mängi õnnega, Andrea.” Hannah heitis õele hoiatava pilgu. “Kui see õige mees kord tuleb, siis väga tore. Ja kui ei tule, siis pole ka hullu. Üksi elamine rahuldab mind ka täiesti.”

      “Olgu, kui sa nii arvad.” Andrea näis ukse poole liikudes kergendust tundvat.

      “Arvan küll. Õnn kaasa proua Robbinsiga.”

      “Seda läheb mul vaja.” Andrea pööras ringi, nägu naerul. “Kui ta hakkab oma pojaga – selle arstiga – kiitlema, siis hakkan ma tõenäoliselt oksele.”

      Hannah teadis täpselt, mida õde mõtles. Proua Robbins oli tulnud eelmisel nädalal tema küpsisekohvikusse, tulvil oma poega – seda arsti – ülistavaid kiidusõnu. Oma ema sõnul pidi doktor Jerry Robbins töötama kohe ja korraga välja ravi nii polüskleroosi, vähi kui ka külmetushaiguste vastu.

      “Hannah, ma pean sulle mõned küsimused esitama.” Bill pistis pea kohvikusse ja viipas Hannah’t.

      “Loomulikult, Bill.” Hannah ulatas oma põlle Lisale, haaras kaks kruusi kange musta kohviga ja järgnes Billile pagaritöökotta. Billi järel kõndides imetles Hannah, kui kenasti beež vormisärk mehe laiade õlgade ümber passis. Bill oli keskkoolis Ameerika jalgpalli mänginud, ta polnud küll saanud kunagi nii kuulsaks kui Ron LaSalle, aga oli aidanud meeskonnal nii mõnegi mängu võita. Ta keskkoht oli nüüd jämedam – šokolaadikattega sõõrikute tagajärg, mida ta ostis töö- ja koduteele jäävast Quick Stopist –, ent ta oli ikka veel nägus mees.

      “Tänan kohvi eest, Hannah.” Bill istus raskelt pukile ja hoidis käsi kuuma kohvikruusi ümber. “Väljas hakkab külmaks minema.”

      “Seda on näha. Sa oled näost täiesti sinine. Said sa midagi teada?”

      “Mitte eriti. Juhipoolne aken oli lahti. Ju pidas Ron veoki kinni ja keeras akna alla, et oma tapjaga rääkida.”

      Hannah mõtles hetkeks selle peale. “Ta ei oleks akent alla keeranud, kui oleks arvanud, et on ohus.”

      “Tõenäoliselt mitte,” nõustus Bill. “Tapja ründas Roni täiesti ootamatult, kes ta ka polnud.”

      “On sul kahtlusaluseid?”

      “Veel mitte. Ja kui me ei leia juhtunule ühtegi tunnistajat, siis on meie ainsaks asitõendiks kuul. See läheb kohe pärast lahkamist ballistikaekspertiisi.”

      Hannah krimpsutas lahkamise peale nägu ja küsis järgmise küsimuse, et peletada mõtteist tõsiasi, et doktor Knight peab Roni lahti lõikama. “Sa ei pea ju kellelegi ütlema, et ta sõi enne surma minu küpsiseid, ega ju? See võib inimestes vastumeelsust tekitada, kui mõistad, mida ma öelda tahan.”

      “Pole probleemi.” Billi ilme muutus esimest korda sel hommikul lõbusaks. “Sinu küpsistel ei olnud Roni surmaga mingit pistmist. Ron lasti maha.”

      “Soovin, et oleksin ta varem leidnud, Bill. Oleksin võinud kiirabi kutsuda.”

      “Sellest poleks kasu olnud. Paistab, et kuul tabas ta südant. Ma ei tea seda muidugi kindlalt, enne kui doktor temaga lõpetab, aga arvan, et ta suri silmapilkselt.”

      “See on hea.” Hannah noogutas ja mõistis alles siis, mida oli öelnud. “See tähendab, see ei ole hea, aga mul on hea meel, et see oli kiire.”

      Bill avas oma märkmiku. “Tahan, et räägiksid mulle ära kõik, mis hommikul juhtus, Hannah, isegi kui sa arvad millegi kohta, et see ei ole tähtis.”

      “Selge.” Hannah ootas, kuni Bill pastaka kätte võttis, ja rääkis talle kõigest, alates hetkest, mil oli Roni meierei juures näinud, kuni tema surnukeha avastamiseni. Ta ütles Billile täpse kellaaja, millal oli pagaritöökoja tagumisest uksest välja astunud ja millal tagasi sisse tulnud, et šerifijaoskonda helistada.

      “Sa oled hea tunnistaja,” kiitis Bill Hannah’t. “Kas see on kõik?”

      “Arvan, et Tracey nägi viimasena