Mõrv šokolaadiküpsistega. Joanne Fluke

naeratas jakki selga tõmmates laialt, kui kuulas Lisa selgitust. Tracey küsis kõige kohta kõike ja Andread ajas see hulluks. Hannah oli püüdnud õele öelda, et uudishimulik meel näitab intelligentsust, kuid Andreal ei olnud seda kannatlikkust, et oma taibuka nelja-aastasega tegeleda.

      Kui Hannah tagaukse lahti tõmbas ja välja astus, tervitas teda tugev tuuleiil, mis ta peaaegu jalust niitis. Ta tõmbas ukse enda järel kinni ja kõndis puhuva tuule eest silmi varjates edasi, et kõrvaltänavale pilk peale heita. Roni kaubaveok oli pargitud põiki kõrvaltänava algusesse ja see blokeeris mõlemat sõidurada. Juhipoolne uks oli osaliselt lahti ja Roni jalad rippusid sealt välja.

      Hannah kõndis edasi, oletades, et Ron oli eesistmel pikali ja töötas armatuurlaua all jooksvate juhtmete kallal. Hannah ei tahtnud meest ehmatada – et ta ei lööks võpatades pead kuskile ära – ja seega jäi naine veokist paari meetri kaugusele ja hõikas. “Tere, Ron. Kas tahad, et ma helistaks ja kutsuks puksiirauto?”

      Ron ei vastanud. Tuul vihises kõrvaltänaval ja pani prügikastide metallkaaned kolisema – võib-olla ei kuulnud mees teda. Hannah läks lähemale, hõikas uuesti ja astus ümber autoukse, et kabiini sisse vaadata.

      Hannah silmadele avanev vaatepilt sundis teda kohkunult tagasi hüppama ja raskelt neelatama. Ron LaSalle, kohalik Lake Edeni jalgpallikangelane, lamas selili oma kaubaveoki eesistmel. Roni valge kaabu lebas autopõrandal, tema kirjutusalusele kinnitatud tellimuslehed laperdasid tuules ja istmel lebas üks Hannah’ lahtine küpsisepakk. Krõpsud šokolaadiküpsised olid pudenenud igale poole ning Hannah’ silmad läksid suureks, kui ta mõistis, et mees hoidis ühte küpsist ikka veel käes.

      Hannah’ pilk tõusis ning klammerdus siis sellele: koledale püssirohujälgedega ümbritsetud augule keset Roni Cozy Cow’ vormisärki. Ron LaSalle oli maha lastud.

      Teine peatükk

      Hannah ei oleks soovinud niimoodi uusi kliente kohvikusse meelitada, kuid ta pidi tunnistama, et Roni surnukeha avastamine oli ärile kasuks tulnud. Cookie Jar oli kliente pungil täis. Mõned neist mugisid oma küpsiseid isegi seistes ja nad kõik tahtsid teada, mida Hannah Ron LaSalle’iga juhtunust arvas.

      Hannah tõstis pilgu, kui uksekelluke helises ja Andrea kohvikusse astus. Näoilme järgi otsustades oli ta tige ja Hannah ohkas.

      “Meil on vaja rääkida!” Andrea libistas end leti taha ja haaras Hannah’l käsivarrest kinni. “Kohe, Hannah!”

      “Ma ei saa praegu sinuga rääkida. Mul on kliendid.”

      “Pigem on nad hauaröövlid!” Andrea kõneles summutatult, takseerides end ja Hannah’t huvitatult piidlevat rahvahulka. Ta naeratas neile korraks pingutatult, kergitades vaevu suunurkasid – see ei veennud kedagi – ning tema haare Hannah’ käsivarre ümber tugevnes. “Kutsu Lisa leti taha ja tee paus. Asi on tähtis, Hannah!”

      Hannah noogutas. Andrea oli kohutavalt endast väljas. “Olgu. Mine ütle Lisale, et ta tuleks siia, ja ma tulen kohe sulle pagaritöökotta järele.”

      Vahetus toimus kiiresti ja kui Hannah kohviku taga asuvasse pagaritöökotta lipsas, leidis ta eest Andrea, kes istus keset kööki töösaare ääres pukil. Andrea jõllitas ahjusid sellisel pilgul, nagu oleks enda eest avastanud talveunes grislikaru, ja Hannah tundis kohe ärevust. “Kas ahjudega on midagi lahti?”

      “Mitte just päriselt. Lisa ütles, et taimer hakkab kohe tööle ja et küpsised tuleb ahjust välja võtta. Sa ju tead, Hannah, et ma ei küpseta.”

      “Teen seda ise.” Hannah naeratas laialt, kui ulatas õele väikese apelsinijoogipaki. Andrea tunneks end kodusemalt võõras riigis kui köögis. Tema kulinaariapingutused lõppesid alati katastroofiga. Enne kui Andrea oli läinud tagasi tööle ja palganud ühe inimese enda eest kodus süüa valmistama, oli Toddi perekond söönud õhtusöögiks ainult mikrolaineahjus soojendatud valmiseineid.

      Hannah haaras pajakindad ja tõstis plaadid ahjust välja. Nende asemel lükkas ta ahju Lisa valmis pandud ja veel küpsetamata krõbedad rosina-kaeraküpsised ning võttis alles siis teise puki ja ühines töösaare ääres istuva õega. “Mis lahti, Andrea?”

      “Tracey. Janice Cox Kiddie Kornerist saatis just mu piiparile sõnumi. Ta kirjutas, et Tracey räägib kõigile oma rühmakaaslastele, et nägi Roni surnukeha.”

      “See on tõsi – ta nägi seda.”

      “Kuidas sa võisid, Hannah?” Andrea ilme väljendas täielikku reetmist. “Tracey on nii tundlik, täpselt nagu minagi. See võib tema psüühikat kogu ülejäänud elu mõjutada!”

      Hannah sirutas käe, avas apelsinimahla ja lükkas plastkõrre paki sisse. “Võta üks lonks, Andrea. Sa oled kahvatu. Ja proovi rahuneda.”

      “Kuidas ma saan rahuneda, kui sa lasid mu tütrel mõrvaohvrit näha.”

      “Ma ei lasknud tal seda näha. Bill lasi. Ja Tracey nägi ainult surnukotti. Nad tõstsid seda parasjagu koroneri autosse, kui Bill Traceyt lasteaeda viis.”

      “Ta ei näinud siis päriselt Roni?”

      “Kui tal röntgennägemist pole, siis mitte. Võid Billilt üle küsida. Ta on ikka veel kõrvaltänavas ja märgistab kuritööpaika.”

      “Räägin temaga hiljem.” Andrea võttis lonksu apelsinimahla ja ta põskedele naasis kerge puna. “Anna andeks, Hannah. Oleksin pidanud teadma, et sa ei teeks midagi, mis võiks Traceyle haiget teha. Ma mõtlen vahel, et sa oleksid talle parem ema kui mina.”

      Hannah hoidis keele hammaste taga. Praegu ei olnud õige aeg Andread manitseda, kuidas oma tütart kasvatada. “Tracey armastab sind, Andrea.”

      “Ma tean, aga emadus ei tule minu jaoks loomulikult. Seepärast palkasingi kõige paremad lapsehoidjad, keda suutsin leida, ja läksin ise tööle. Mõtlesin, et kui mul on päris karjäär, siis saavad Bill ja Tracey minu üle uhkust tunda, aga see lihtsalt ei toimi sugugi nii, nagu ma lootsin.”

      Hannah noogutas, mõistes, mis oli õe ebatavalise avameelsuse tegelik põhjus. “Müük ei õnnestunud?”

      “Ei. Ostja otsustas, et see kinnistu ei sobi talle. Ja kui pakkusin, et võin talle mõnda teist kinnistut näidata, siis ei tahtnud ta neid isegi näha. Ma tõesti tahtsin seda vaipa, Hannah. See oli imeilus ja oleks mu magamistoale täiesti uue ilme andnud.”

      “Järgmine kord, Andrea.” Hannah naeratas õele julgustavalt. “Sa oled hea müügiagent.”

      “Mitte piisavalt hea, et härra Harrist veenda. Suudan ostuhuvita inimesed tavaliselt kergesti ära tunda, kuid hakkan nüüd mõtlema, et ta ei mõelnud vist kunagi tõsiselt Petersoni maja ära osta.”

      Hannah tõusis püsti, et ulatada Andreale üks krõps šokolaadiküpsis, mis oli ikka veel ahjusoe. Andrea oli alati krõpse šokolaadiküpsiseid armastanud ja Hannah märkis mõtteis Billile meelde tuletada, et mees ei mainiks Andreale, et Ron oli enne surma just neid küpsiseid söönud. “Söö, Andrea. Tunned end paremini, kui saad natuke šokolaadi.”

      “Võib-olla.” Andrea hammustas küpsisest tüki ja naeratas veidi. “Ma lihtsalt armastan neid küpsiseid, Hannah. Kas mäletad esimest korda, kui sa neid mulle tegid?”

      “Mäletan,” vastas Hannah naeratusega. Oli olnud vihmane septembripäev ja Andrea oli läinud pärast koolipäeva lõppu kisakoori proovikatsetele. Kuna kisakoori esindusmeeskonda ei oldud kunagi ühtegi esimest aastat keskkoolis käivat õpilast vastu võetud, siis ei olnud Hannah’l erilisi lootusi, et Andrea võiks sellega hakkama saada. Seetõttu oli Hannah pärast kooli koju kiirustanud, et õele šokolaaditükkidega kaeraküpsiseid küpsetada, lootes, et see leevendab Andrea pettumust, kuid ta ei olnud enne taina segamist kontrollinud, kas neil ikka on kodus kõik koostisained olemas. Kaerahelbepurk oli aga tühi ja Hannah oli need asendanud purustatud maisihelvestega. Valminud küpsised olid olnud imelised, Andrea oli valitud kisakoori liikmeks ning ta oli sellest ajast saati Hannah’ krõpse šokolaadiküpsiseid ülistanud.

      “Mul