Põlenu katsed. James Dashner

siis korraga läks midagi temast kaduma. Ühel hetkel siin, teisel läinud. Ta tundis, justkui oleks mõni suurem siseelund tema kehast välja kistud.

      See oli olnud Teresa. Teda polnud enam.

      Teresa! hüüdis Thomas mõttes. Teresa! Kas sa oled seal?

      Ent vastust ei tulnud ja ta ei tundnud enam tüdruku lohutavat lähedust. Ta hüüdis uuesti Teresa nime ja veel korra, võideldes samal ajal vägisi peale vajuva unega.

      Viimaks jõudis reaalsus kohale ja pühkis pimeduse eemale. Hirmust kange, avas Thomas silmad ja tõusis voodis istukile, ronis välja, sai viimaks jalad alla ja kargas püsti. Vaatas ringi.

      Ümberringi valitses hullumeelsus.

      Ülejäänud välujad tormasid ruumis ringi ja karjusid. Hirmsad, kohutavad, õõvastavad helid kaikusid õhus, justkui piinatud loomade armetu kisa. Frypan näitas näpuga aknast välja, näost kaame. Newt ja Minho tormasid ukse suunas. Winstoni hirmunud, aknest söövitatud näol oli ilme, nagu oleks ta just näinud liha söövat zombit. Teised koperdasid üksteisel jalus, et akendest välja vaadata, kuid hoidsid klaasidest eemale. Thomas tõdes kurvastusega, et ei tea suurema osa nende kahekümne labürindis ellu jäänud poisi nimesidki; kummaline mõte kogu selle kaose keskel.

      Miski silmanurgas pani teda seina poole vaatama. Nähtu pühkis sedamaid minema kogu rahu ja turvatunde, mida ta oli Teresaga öösel jutustades tundnud, ja pani kahtlema, kas seesugused tunded üldse eksisteerivadki maailmas, milles ta end nüüd leidis.

      Meetri jagu tema voodist eemal avanes eredasse, pimestavasse valgusesse värviliste kardinatega ääristatud aken. Klaas oli katki, purunenud tükid olid langenud metalltrellidele. Teisel pool seisis mees, verised käed trellidel. Tema silmad olid pärani ja verd täis valgunud, pilgus hullumeelsus. Haavad ja armid katsid tema kõhna päikesest põlenud nägu. Mehe peas ei olnud juukseid, vaid mädased plekid, mis näisid nagu rohekas sammal. Hirmuäratav haav jooksis üle mehe parema põse; Thomas nägi läbi karmi mädaneva haava tema hambaid. Roosa ila voolas mööda mehe lõuga.

      „Olen tölp!” hüüdis hirmuäratav mees. „Ma olen paganama tölp!”

      Ja seejärel karjus ta üha uuesti ja uuesti kaht sõna, iga hüüatusega sülge pritsides.

      „Tapke mind! Tapke mind! Tapke mind! …”

      3. PEATÜKK

      Selja tagant lajatas vastu Thomase õlga kellegi käsi. Ta hüüatas, pööras end ringi ja nägi Minhot, kes põrnitses akna taga kisendavat maniakki.

      „Nad on kõikjal,” ütles Minho. Tema hääles oli süngus, mis iseloomustas täielikult Thomase enesetunnet. Näis, et iga vähimgi eelmisel ööl hellitatud lootus oli purunenud eimillekski. „Ja nendest känkidest, kes meid ära päästsid, pole märkigi,” lisas ta.

      Thomas oli elanud viimased nädalad hirmus ja õuduses, ent see oli ühtäkki liig. Tunda end turvaliselt ja järgmisel hetkel on see kui pühitud. Kuid eneselegi üllatuseks tõrjus ta kiiresti kõrvale selle osa endast, mis tahtis tagasi voodisse hüpata ja silmad peast nutta. Ta lükkas kõrvale lakkamatu valu, mida tekitas mälestus emast ning tema jutt isast ja inimeste hullumisest. Thomas teadis, et keegi peab ohjad haarama – neil oli vaja plaani, kui nad tahtsid ka sellest eluga välja tulla.

      „Kas keegi neist on juba sisse pääsenud?” küsis ta, tundes eneses kummalist rahu maad võtmas. „Kas kõigil akendel on sellised trellid?”

      Minho noogutas ühe pikka ristkülikukujulist ruumi ääristava seina suunas. „Jep. Eile oli liiga pime, et neid märgata, eriti nende nõmedate satsiliste kardinate pärast. Aga ma olen vägagi õnnelik, et need olemas on.”

      Thomas silmitses ümbritsevaid välujaid. Mõned jooksid aknalt aknale, et näha välja, teised kössitasid pisikestes kampades. Kõigi nägudel oli pooleldi uskmatust, pooleldi õudust väljendav ilme. „Kus Newt on?”

      „Siinsamas.”

      Thomas pöördus vanemat poissi vaatama, mõistes, kui väga oli teda igatsenud. „Mis toimub?”

      „Kas sa arvad, et mul on, paganama päralt, aimugi? Näib, et hunnik segaseid tahavad meid hommikusöögiks nahka pista. Peame leidma mõne muu ruumi, tegema kogunemise. Kogu see lärm kraabib end küüntega mu neetud pealuu sisse.”

      Thomas noogutas hajameelselt; ta nõustus plaaniga, kuid lootis, et Newt ja Minho hoolitsevad selle eest. Ta tahtis üle kõige Teresaga suhelda – ta lootis, et tüdruku hoiatus oli olnud vaid osa unenäost, sügava ja kurnava une hallutsinatsoon. Ja nägemus emast …

      Tema kaks sõpra liikusid eemale, hüüdes ja lehvitades kätega, et välujaid kokku koguda. Thomas heitis äreva pilgu lõhkisele mehele akna ääres ja vaatas sedamaid mujale, soovides, et pilt verest ja rebitud nahast, need pöörased silmad ja hüsteeriline kisa talle mällu ei sööbiks.

      Tapke mind! Tapke mind! Tapke mind!

      Thomas koperdas kaugeima seina äärde, toetades selja tugevasti selle vastu.

      Teresa, hüüdis ta uuesti mõttes. Teresa. Kas sa kuuled mind?

      Ta ootas ja sulges keskendumiseks silmad. Ta sirutas nähtamatud käed välja, üritamaks tabada tüdrukust jäljepoegagi. Ei midagi. Ei isegi mööduvat varju või tundeviivu, rääkimata siis vastusest.

      Teresa, ütles ta juba ärevamalt, pigistades hambaid pingutusest kokku. Kus sa oled? Mis juhtus?

      Ei midagi. Thomase süda tundus aeglustuvat, kuni jäi peaaegu seisma ja ta tundis, nagu oleks neelanud alla suure karvase villapalli. Teresaga oli midagi juhtunud.

      Ta avas silmad ja nägi välujaid, kes olid kogunenud roheliseks värvitud ukse juurde, mis viis ühisruumi, kus nad eelmisel õhtul pitsat sõid. Minho lõgistas ümmargust vaskkäepidet, ent sellest polnud tolku. Uks oli lukus.

      Ainus avatud uks viis pesuruumidesse ja kappide juurde, kust ei pääsenud kuhugi. Oli vaid see ja aknad. Kõik metalltrellidega. Jumal tänatud. Iga akna taga karjusid ja kisendasid pöörased hullud.

      Kuigi mure näris teda nagu hape veenides, jättis Thomas katsed Teresaga kontakteeruda ja ühines teiste välujatega. Nüüd oli ukse kallal Newt, ent sama edutult.

      „See on lukus,” pomises ta viimaks alla andes, käed jõuetult külgedele rippu vajunud.

      „Kas tõesti, geenius?” nähvas Minho, tugevad käed rinnal risti ja pinges, veenid naha alt välja punnitamas. Thomas arvas hetkeks isegi, et nägi neis vere liikumist. „Mõni ime, et sulle Isaac Newtoni järgi nimi pandi – sul on täiesti imetabane oskus mõtelda.”

      Newtil polnud tuju. Või ehk oli ta juba ammu õppinud Minho nipsakatest märkustest mitte välja tegema. „Murrame selle paganama lingi maha.” Ta vaatas enese ümber ringi, justkui ootaks, et keegi annaks talle vasara.

      „Ma tahaks, et need suhkama … tölbid jääksid vait!” hüüdis Minho, pöördudes silmitsema lähimat, üht naist, kes oli veel inetum kui mees, keda Thomas oli näinud. Verine haav jooksis tal üle näo, lõppedes pea küljel.

      „Tölbid?” kordas Frypan. Karvane kokk oli senini vaikinud, olnud vaevu märgatav. Thomase arvates paistis poiss tundvat veelgi suuremat hirmu kui hetkel, mil nad valmistusid painajatega võitluseks, et labürindist pääseda. Võib-olla oli see hullem. Kui nad eelmisel õhtul magama läksid, oli kõik hea ja turvaline. Jah, võib-olla see oligi hullem, sest võeti neilt ühtäkki ära.

      Minho näitas karjuva, verise naise peale. „Sedasi nad ennast nimetavad. Kas sa ei kuulnud?”

      „Mul ükskõik, kutsuge neid või pajuurbadeks,” nähvas Newt. „Otsi mulle midagi, millega see nõme uks maha murda!”

      „Siin,” ütles üks lühem poiss, kandes väikest, kuid kõva tulekustutit, mille ta oli seinalt maha tõstnud – Thomasele meenus, et ta oli seda varem märganud. Taas tundis ta süüd, et ei tea poisi nime.

      Newt haaras punasest silindrist ja lajatas sellega ümara käepideme pihta. Valjule raginale