Must vares. Reeli Reinaus

Angeelika ja Marju laua kõrval. Seega oli see suure tõenäosusega siis üks neist poistest.

      „Aga kuidas sa saad siis kindel olla, et see polnud Seth?” küsis Puistur veelgi suurema irooniaga hääles.

      „Saan,” sõnas Liis vastu, ta hääl kõlas isegi natuke vihaselt. Kuidas võis see vana mõrd nii loll olla? Või mis loll, nii hoolimatu? Nii väiklane… „Ma vaatasin sel hetkel just Sethi poole, kui Jürgeni vihik põlema läks. See ei saanud Seth olla.”

      „Nii-nii,” korrutas Puistur hetkeks mõtteid kogudes. Liisile tundus, et ta tajus Puisturi hääles nördimusnooti.

      „Kas keegi teist tegi veel mingeid tähelepanekuid?” küsis õpetaja klassi tähelepanelikult silmitsedes.

      Keegi ei vastanud.

      „Nii-nii, tundub, et õpilane Laansalu nägi seda ainsana. Huvitav, mis järelduse me peame sellest tegema?”

      „Sa kukud see veerand läbi,” sosistas Elina Liisile. „See tüüp pole seda väärt.”

      „Kust sina tead?” sosistas Liis vastu. Teda hakkas juba tõsiselt huvitama, mis nende klassis tegelikult toimub.

      „Okei, seekord ma aitan sind,” sosistas Elina. Ta tõusis püsti. „Mina nägin ka, et see polnud Seth,” ütles ta kindlal häälel.

      Kogu klass jõllitas nüüd omakorda Elinat ja Puistur võpatas.

      „Ja miks te teda siis koos Liisiga vaatasite, kui tohib küsida?” uuris õpetaja varjamatu halvakspanuga.

      „I love nigger,” pomises Matt. „Jee-jee-jee…”

      “He’s the masta, raggamasta…” ümises Alger.

      „Ee, me…” pomises Elina. „Kuulge, vahet pole,” pahvatas ta viimaks. „Seth ei teinud seda ja mul pole samuti aimu, milline meie klassi jobu seda teha võis. Aga tundub, et meil siiski on nii haigeid tüüpe.”

      „Hea küll, istuge,” sõnas Puistur viimaks läbi hammaste. „Me selgitame selle igal juhul välja. Võtke nüüd kõik oma õpikud lahti leheküljelt nelikümmend kuus.”

      „Kas sa oled peast segi või?” sisistas Elina Liisile, kui klass ja ka Puistur olid enam-vähem rahunenud.

      Liis kehitas närviliselt õlgu. „Ta ju ei teinud seda,” sosistas ta vastu. „Tore, et sa minu kaitseks välja astusid, kuigi seda poleks vaja olnud. Kui sul nüüd mingi jama kaelas on, siis…”

      „Meil mõlemal on jama kaelas,” jätkas Elina. „Puistur vihkab Sethi kogu hingest. Esiteks võib ta meile veerandihindega keerata, teiseks ei jäta Steni kamp meid nüüd oma ilkumisega eales rahule.”

      Liis kuulas seda kõike üha kasvava hämmeldusega, kuid samas ei jõudnud talle jutu mõte kohale. Kuhu ta oli sattunud?

      „Mis teil siin koolis õigupoolest toimub?” küsis ta.

      Elina kehitas õlgu. „Ma ei tea. See on lihtsalt kogu aeg niimoodi olnud, kõik vihkavad Sethi ja keegi ei kaitse teda kunagi. Kuule, kui nüüd kell heliseb, tõmbame võimalikult kiiresti uttu, muidu tuleb sellest suurem jama. Puistur on ikka veel tige nagu herilane.”

      Liis noogutas hajameelselt. Tal polnud tahtmist kellelegi midagi seletama hakata, kuigi tobe tundus niimoodi põgeneda. Nagu ta oleks midagi valesti teinud. „Kas õpetaja ei taha meiega enam pärast rääkida?” küsis ta kahtlevalt.

      „Muidugi tahab, aga saab ta, jee,” irvitas Elina rõõmsalt.

      „No aga…” alustas Liis, ta ei teadnudki, mida tegelikult öelda.

      „Äh, ära põe, sellest ei juhtu midagi,” julgustus Elina.

      Liis noogutas. Tal ei jäänud rohkem aega juhtunu peale mõelda, sest ta pidi nüüd süvenema uude osasse, mida õpetaja võttis läbi nii kiiresti, et Liisile jäi tahes tahtmata mulje, nagu ei tahaks Puistur meelega, et keegi sellest aru saaks.

      Kui kell helises, tormasid nad üldist segadust kasutades Elinaga ahvikiirusel uksest välja.

      Kuus tundi hiljem, tuli Liis koos Kerdiga kinost. Film oli just lõppenud. Tüdruk oli seda minekut päev otsa oodanud ja üldsegi mitte nii väga poisi pärast, kuivõrd seetõttu, et ta lootis kinos päevased sündmused unustada.

      Ja siin ta nüüd siis lõpuks oli. Film oli olnud päris hea, kuid Liisi mõtted ei lasknud tal sellele sajaprotsendiliselt keskenduda. Ikka meenus talle täna koolis juhtunu.

      Ta ei mõistnud ikka veel, miks see kõik nende klassis toimub. Nad pole ju enam lapsed. Mis siis oli selle põhjuseks? Kas kadedus, nagu oli Kert paar päeva tagasi ütelnud? Või hoopis hirm? Liisi isa oli ükskord rääkinud, et inimestel on kalduvus karta seda, mida nad ei mõista. Mis või kes on neist erinev. Mis tundub nende jaoks salapärane ja võõras. Isegi vanal ajal toimunud nõiaprotsessid allusid sellele skeemile – kui keegi oli kogukonnas teistest erinev, siis hakati teda kartma ja põlgama. Kõik halb, mis juhtus, aeti tema kaela. Sest lihtsam on vihata, kui püüda mõista.

      Kas selline käitumismudel oli siis tõesti nii kõvasti inimeste alateadvuses kinni, et nad ise seda ei tajunud? Ei tajunud, kui nõme see oli? Liis ei tahtnud uskuda, et nende klassis oleks tulihingelisi rassiste, kes arvaksid tõsimeeli, et üks rass on kuidagi väärtuslikum või kõrgemal kui teine. Et nad on puhtalt oma naha värvi pärast paremad inimesed kui Seth. Aga äkki olen mina ka naiivne, mõtles tüdruk korraga. Äkki ma lihtsalt olen sama piiratud kui nemad, sest ma ei suuda mõista, et nad ei suuda mõista? Ei, see ei saanud võimalik olla. See kõik pidi olema lihtsalt ülepaisutatud nali. Sellised loosungid nagu näiteks „Juudid ahju” või „Tiblad Venemaale” olid ju tänapäeval Eestis ikkagi kasutusel pigem selleks, et kaaskodanikke šokeerida. Liis oli kindel, et enamik, kes selliseid mõtteid kuskil anonüümsetes foorumites avaldasid, seda siiski tõsimeeli ei mõelnud. Isegi kui nende kasutamine tõi vaenuõhutamise süüdistuse, oli see ilmselt lihtsalt põnevus, mis inimesi seda tegema sundis.

      Liis leidis, et talle ka ei meeldiks, kui Eestisse tuleks hulk Aafrika immigrante, kes loodaksid siit leida head elu ja sotsiaaltoetusi ning ilmselt kasvataksid veel ka kuritegevuse hulka. Aga no Seth oli ju ometi midagi muud – ta oli ju pooleldi eestlane. Ta polnud kuskilt tulnud, ta oli siin sündinud. Tal oli siin samasugune õigus elada, kui kõigil teistel.

      Mida nad siis kartsid?

      Või oli see siis tõesti kadedus, mida Kert oli maininud. Mille peale nad kadedad võisid olla? Selle peale, et Seth oli kooli parim sportlane? Kedagi nende klassist ju sport väga ei huvitanudki. Mida siin siis kadetseda oli? Või olid nad võistlemisest loobunud, kuna ei suutnud kaotada? Liis muigas oma mõtte üle. Poiss ei hiilanud ju ka eriti tarkusega, kui ta hindeid vaadata. Ka see polnud seega ilmselt kadeduse põhjus. Välimus? Seth oli kindla peale nende klassis üks kenamaid poisse. No jah, võimalik, et see on ainult minu arvates nii, mõistis Liis seejärel. Või ei julge teised tüdrukud seda teistele ja võib-olla ka endale lihtsalt tunnistada. Aga no vaevalt Sten või Timo sellepärast õhtuti nutsid, et neil liiga valge nahk oli.

      Liis vaatas Kerti. Poiss oli terve see aeg midagi rääkinud ja ta polnud isegi kuulanud. Tüdrukul oli korraga hirmus piinlik.

      Kert naeratas, kui ta tabas tüdruku pilgu.

      „Mõtle, mõtle,” sõnas ta. „Ma siin mõtisklen ka rohkem nii omaette. Kas sa mõtled filmist?” küsis ta seejärel.

      Liis raputas pead. „Vabandust, et ma selline ignorant olin, aga tegelikult ma mõtlesin just sinu sõnadele, et meie klassi poisid on Sethi peale kadedad. Ma ei suutnud välja mõelda, mis see põhjus ikkagi olla võiks.” Liis tundis, et oma mõtete tunnistamine oli vist ikka viga.

      Kert muutus kuidagi sõnaahtraks.

      „Ma ei tea,” sõnas ta. „Mina ei ole ta peale kade,” lisas ta seejärel hooletul toonil.

      Sel hetkel polnud Liis selles enam nii väga kindel. Talle tundus, et Kert oli tegelikult nördinud, et Liis koos temaga jalutades kellelegi teisele mõtles.

      Ah, oma viga, arvas tüdruk seepeale. Mulle teeb see