Must vares. Reeli Reinaus

taga võttis ta tableti suust ja uuris seda lähemalt. See polnud tegelikult midagi erilist – umbes aspiriinisuurune, mingi hieroglüüfi graveeringuga tablett. Liisil polnud aimugi, mis see oli. Ecstacy? Amfetamiin?

      Jällegi võitlesid tema peas kaks häält. Üks neist käskis tablett minema visata, teine alla neelata. Miks sa ei võiks lõbutseda nagu teised, veenis teda hääl. Miks sa pead kogu aeg nii neetult korralik olema? Mis kasu sa sellest saad? Mõtle, sul avaneb võimalus oma klassikaaslastega sõbraks saada, kasuta ometi seda juhust. Sel mõttel oli muidugi jumet, aga samas tundis Liis, et ta ikkagi ei taha siin olla. Vastutahtmist purju jäämine ajas teda tigedaks ja samal ajal muutis liiga nõrgaks, et sellele teisele häälele vastu astuda.

      Ah, põrgut, mõtles ta. Miks kõigil teistel võib lõbus olla, aga mina pean sellise asja pärast põdema? Ta heitis veel korra pilgu tabletile ja…

      Järgmisel hetkel paisati tablett õhku ja keegi haaras tal käest. Liis ei märganud kohe, kes see oli, sest ta kaotas tasakaalu ja koperdas paar sammu taha poole, püüdes seinalt tuge otsida. Kui ta pilgu tõstis, nägi ta enda ees Sethi. Poisi silmist paistis raev. Ta haaras Liisil küünarnukist ja hakkas tüdrukut praktiliselt järele lohistades endaga kaasa vedama.

      „Kuhu sa mu viid? Lase lahti!” piiksus Liis.

      Seth ei lausunud ainsatki sõna. Tüdruk ei osutanud ka erilist vastupanu, kuigi hetkeks valdas teda hirm. Seth ilme oli karm ja otsustav.

      Nad jõudsid õue. Liis tundis, kuidas külm õhk talle vastu nägu lõi ja et tal hakkas veel halvem. Seth lohistas ta kooli siseõue ning toetas siis vastu seina. Seejärel vaatas ta vaid korra tüdruku poole ja pöördus siis eemale.

      „Mis sul viga on?” suutis Liis vaid küsida. Ta tundis, kui veidralt see tema pehme keele tõttu kõlas.

      „Mis sul endal viga on?” küsis Seth vastu. Nende pilgud kohtusid.

      Korraga oli Liisil kummaliselt häbi. Kuidas sai ta ometi nii loll olla? Mida ta oli mõtelnud, kui tahtis enda jaoks tundmatut tabletti alla neelata. Ja miks? Selleks, et karjale lollidele meeldida? Ta vihkas suuremat osa oma klassikaaslastest. No okei, ei vihanud, aga nad ei meeldinud talle oma ülbuse ja end teistest paremaks pidava suhtumise poolest.

      Liis vajus mööda seina maha istuma. Vabandama hakata tundus tobe, kuid see oli tegelikult ainus asi, mida ta teha sai. Iseasi, kas Seth teda usub.

      „Nad vist segasid mulle midagi joogi sisse,” sõnas ta mõne aja pärast. „Ma võtsin ainult ühe klaasi veini ja pole loogiline, et terve maailm käiks sellest ringi. Isegi tantsimine ei aidanud ning siis vedas Elina mu klassi ja Sten andis seal seda narkotsi. Ma tean, et sa ilmselt ei usu mind, aga ma tõesti ei joonud rohkem kui see üks klaas.”

      Seth astus lähemale ja istus tüdruku kõrvale maha. „Tead, ma tegelikult täitsa usun sind,” sõnas ta mõne aja pärast. Päris tavalise häälega. „See võib olla mingi aine, mida joogi sisse pannakse. Neid on mitmeid ja need kõik tekitavad uimasuse, hallukaid või mäluka. Poisid panevad neid pidudel tüdrukutele joogi sisse, et siis…”

      Liis võpatas. Midagi sellist oligi ta arvanud, kuid see tundus ikkagi uskumatu. Ta oli sellest küll ajalehtedest lugenud ja filmidest näinud, aga et nende klassi poisid… „See on võimatu,” sosistas ta siis.

      Seth naeris. „Ära ole nii naiivne. See siin on linnadžungel, siin on kõik võimalik.”

      „Ja sina tead? Las ma arvan, sa oled tegelikult Harlemist või Bronxist. Või hoopiski, oot üks oli veel, mida ma tean! Ah, jaa – South Central – see on üks LA geto. Mu vend oleks seal eelmisel aastal surma saanud. Või noh, seal lähedal. Nad päris sinna ei julgenudki minna.”

      „Miks sa nii vihane oled?”

      „Mida?” Liis jõllitas Sethi. Ta oli tõesti vihane. Aga ta ei tahtnud meenutada kõiki asju, mille peale ta vihane oli. „Ma ei tea,” sõnas ta väsinult. „Vabandust. Ausalt. See polnud hea nali. Ma ei tunne end kohati ära. Ilmselt ma olen seda silmini täis. Kuule, see on ju kuritegu, mida nad teevad!” röögatas ta siis.

      „Kuidas võtta,” kehitas Seth õlgu. „Ega nad seda ju päris vägisi ka ei tee. Tüdrukud on lihtsalt kergemini äraräägitavad. Päris koomas nad ju pole, nii et kedagi peale iseenda nad süüdistada ei saa. Selle peale poisid välja lähevadki.”

      „Kuidas sina seda nii hästi tead?” Liis vaatas kahtlevalt poisile otsa.

      „Ma olen kuulnud, kuidas meil trennis poisid vahel sellest räägivad.”

      Liis ei suutnud oma kõrvu uskuda. Kas Sandra oligi sellepärast niimoodi Steni ümber keerelnud? „Aga nad ei paista ju koolis üldse nii hästi läbi saavat, et…” alustas Liis.

      Seth muigas. „Ega ei saagi. See on lihtsalt selline peo diil, seal muud polegi kui puhas seks. Või noh, ilmselt ei ole, ma ei tea, mis nad tegelikult mõtlevad. Aga ma arvan, et enamusele piisab puhtast alkostki.”

      Liis vaatas Sethi poole. Tüdrukul oli ikka veel tunne, et ta on kohutavalt purjus. Ta pea käis ringi ja ta suutis hädavaevu sõnu korralikult välja artikuleerida. Selle vaatamata oli ta tõsiselt üllatunud, et poiss temaga rääkis. Tegelikult polnud ta Sethi peaaegu üldse rääkimas kuulnud. Mitte rohkem kui vaid paari lauset järjest. Ja siis, kui Liis oli teinud proovi, et temaga sõprust sobitada, oli ta tüdruku lihtsalt pikalt saatnud.

      „Kuidas sa üldse siia said?” küsis ta. Tegelikult on see kahtlane, kuulis ta jällegi häälekest oma peas ütlemas. Seda häälekest, mis oli enne teda hoiatanud.

      „Ma nägin, et Elina tiris sind endaga kaasa,” sõnas poiss, „ja ma mõistsin, et head see ei tähenda.”

      „Kuidas sa seda teadsid?”

      Seth kehitas õlgu. „Ma ju tean, mis pidude ajal toimub. Ma oletasin. Ja eriti seepärast, et sa oled meie klassis uus. Ilmselt tahtsid nad…” ta takerdus.

      „Kätt valgeks saada, nagu korvpallurid ütleksid?” aitas tüdruk poissi.

      Seth muigas. „Just seda ma mõtlesin. Igal juhul ma arvasin, et peaks sul silma peal hoidma.”

      „Miks?”

      Seth kehitas õlgu. „Ma ei tea. Võib-olla sellepärast, et ma olen selle kooli Batman. Ma liigun pimedas ja päästan hädalisi.”

      „Ja palju sa siis inimesi juba päästnud oled?”

      „Peale sinu mitte ainsamatki. Ma pole isegi rohkem üritanud.”

      „Miks sa siis minu päästsid?”

      Seth vaikis. Liisile tundus, et ta muutub tagasi selleks, keda ta oli harjunud klassis nägema – olendiks kelle hing, vaim või süda on kuskil mujal. Tal hakkas korraga hirm.

      Viimaks avas poiss uuesti suu. „Ma ütlen seda sulle kunagi hiljem. Ma luban.”

      Tüdruk noogutas.

      Nad vaikisid hetke. Liis püüdis oma teadvust kuidagi selgemaks saada, see oli asjatu. Kui ta juhtunule mõtles, läbis teda jällegi värin. Tal hakkas sellele mõeldes vastik.

      „Issand, aga me peame ju midagi ette võtma. Kas seda ei saa kuidagi tõestada?” ahastas ta. „Kui ma praegu laseksin endalt vereproovi võtta, kas siis ei tehtaks kindlaks, et mulle on midagi joogi sisse pandud?”

      „Ilmselt tehtaks,” lausus Seth ilma erilise entusiasmita, „või mine tea ka… Kuid ma pole kindel, kas see oleks tark mõte.”

      „Miks?” hüüatas Liis.

      „Mõtle nüüd ise,” sõnas poiss. „Sa pead ju siis tunnistama, et sa oled koolipeol alkot pruukinud ja sellest tuleb sulle suuremat sorti jama. Pealegi hakkavad kõik ülejäänud sind siis samamoodi vihkama nagu mind.”

      „Mis siis teha? See on ju haige. Seda ei saa niimoodi jätta!” Liis tundis, kuidas ta järjest vihasemaks muutus.

      „Küll me midagi välja mõtleme,” rahustas teda Seth. „Lihtsalt me peame enne mingi hea plaani tegema, et saaksime nad korralikult vahele võtta.”

      Liis