Must vares. Reeli Reinaus

ei teadnud sellest midagi. Äkki oli poisil siis ikkagi õigus, kui oli ütelnud talle, et tahabki üksi olla. Aga miks?

      „Äkki ta ei usalda lihtsalt kedagi?” pakkus tüdruk. „Ma olen kuulnud, et paljud lastekodu lapsed ei õpi inimesi usaldama, sest neil pole olnud lapsepõlves piisavalt turvalist ja usalduslikku lähisuhet.”

      Kert vilistas tunnustavalt. „Sul võib muidugi õigus olla. Lastekodus pole elu vist kerge ja nahavärv ei tule talle ka sugugi kasuks.”

      „Ta ei ole nüüd nii must ka,” sõnas Liis. „Ma olen näinud palju pruunimaid tibisid, kes on end solaariumis grillkanaks lasknud kärsatada.”

      „Keegi ei vaata neid nagunii. See näide ei loe,” naeris Kert. „Aga ta meeldib sulle või miks sa tema kohta muudkui pärid?” Poiss vaatas tüdrukule uurivalt otsa.

      Liis tundis, et ta punastab. „Ei meeldi!” hüüdis ta. „Mitte selles mõttes, tead küll. Ma lihtsalt…” Korraga ta tundis, et salgab ja see oli nõme. Põhimõtteliselt oleks võinud Seth talle vabalt meeldida, kui poiss oleks natukegi sõbralikum olnud. „Vaata, ma tulin ju hoopis teisest kohast Tallinnasse elama ja ma ei saa aru, miks siin kõik üksteise vastu nii õelad on. Mul on tast lihtsalt kahju.”

      „Kõik ei ole õelad. Ja noh, ma ju rääkisin, et ta on selles tõrjumises ise ka süüdi,” lausus Kert. „Ära muretse, küll ta hakkama saab.”

      Liis noogutas.

      „Aga eks sa püüa siis temaga juttu teha,” pakkus poiss.

      „Ma juba proovisin,” tunnistas Liis. „Aga sellest ei tulnud mitte midagi välja. Ta käskis mul uttu tõmmata.”

      „No ilmselt on siis parem ta rahule jätta.”

      „Ma ei saa,” ütles Liis äkki. „Ta ei ole tegelikult selline. Ma tean. Ta päästis üks õhtu mu elu või noh midagi sinna poole.” Liis rääkis järgmiste minutite jooksul loo, mis oli tookord pargis juhtunud. Ta tundis endalegi üllatuseks, et võib poissi usaldada, kuigi ta polnud sellest isegi Elinale rääkinud.

      „Sul vedas ikka täiega,” sõnas Kert, kui oli Liisi jutu ära kuulanud. „Anetil ei läinud nii hästi.”

      „See on see teie klassi tüdruk, kes…”

      „Oli. Ta läks teise kooli,” sõnas Kert mornilt. „Üldse räägiti vahepeal, et ta pidavat hullumajas olema. See mõjus talle ikka päris rängalt. Ma igal juhul mõistan nüüd su tänuvõlga, aga unusta see ära. Sa ei saa midagi teha. Ära hakka teda parem torkima,” hoiatas viimaks poiss.

      Liis noogutas, Kert rääkis mõistlikku juttu.

      ’’Sa võiksid hoopis mõne teise kutiga kinno minna, selle asemel, et püüda siin Gordioni sõlme lahendada,” jätkas Kert.

      „Mis sõlme?” Liis vaatas imestunult poisile otsa.

      „Ah, see on lihtsalt üks ütlus,” lausus Kert. „Gordioni sõlm on ühe müüdi järgi…”

      „Ma tean, mis see on,” lausus Liis, nipsakamalt, kui ta oleks soovinud. „Lihtsalt… No jah, ilmselt on sul õigus,” sõnas ta siis mõtlikult, „kuigi kinno pole mul küll mingi kutiga minna. Muidugi mu vend välja arvata, aga meil pole üks maitse.”

      „Mhm. Kas ma sain just korvi või ei saanud sa päris täpselt minu arglikust kutsest aru?” küsis Kert kõhklevalt.

      „Ei saanud aru,” tunnistas Liis. „Aga ma tuleksin küll,” lisas ta kiiresti.

      „Lahe,” tunnistas poiss. „Homme, kui sul tunnid lõpevad?”

      Liis noogutas. Ta kujutas ette oma klassi tüdrukute nägusid, kui nad teada saavad. Mhm, ma juba laskun nende tasemele, mõtles ta korraks murelikult.

      Seth võitis finaali umbes seitsme-kaheksa meetrise edumaaga teiste ees. Ta ei jäänud diplomit vastu võtma, vaid jalutas lihtsalt minema.

      6

      Ta liikus vaikselt läbi koridori, et mitte endale liigset tähelepanu tõmmata. Tal polnud mingit tahtmist kellegi küsimustele vastata. Alati olid need ühed ja samad, et kuidas koolis läks ja ega tal mingeid probleeme ole. Ja alati vastas ta ühtmoodi – algul väikese õlakehitusega ja siis küsija rahustamiseks lisades, et kõik on okei.

      Õnneks polnud Allanit toas. Ta oli üksi.

      Seth viskus voodile ja lamas nii mõnda aega. Ta püüdis mitte mõelda. Peagi ta tõusis ja võttis voodist, madratsi alt väikese kohvri. Olgugi, et ta tundis, et täna ei tule sellest midagi välja.

      Aga ta pidi vähemalt proovima. Ta pidi iga päev vähemalt kaks tundi sellega tegelema, siis oli tal lootust.

      Ta mõtted liikusid tüdruku juurde, nii nagu ka paaril varasemal nädalal. Ta vihkas seda tüdrukut. Või pigem seda, mis tundeid tüdruk temas esile kutsus. Ta oli juba palju aastaid arvanud, et ta on võitmatu, ta on murdmatu. Ta ei vaja kedagi ja ta on sellega rahul. Kuid nüüd tuli see tüdruk ja pakkus talle oma sõprust. Hetkeks oli Seth küll arvanud, et tüdruk teeb temaga nalja, kuid kui poiss oli ta ära ajanud, siis nägi ta tüdruku olekust, et ta oli tõepoolest löödud. Tüdruk oli seda kõike tõsiselt mõtelnud. Ainus tüdruk nende klassis, kes ei teeselnud. Kuidas ta olekski millegi nii utoopilise peale tulnud?

      Seth oli paljudest raamatutest, mida ta lugenud oli, jätnud meelde mõtte, et sa oled vaid siis tõeliselt tugev, kui sul ei ole midagi kaotada, kui miski ei ole sulle nii kallis, et sind mõjutada või et sellega saaks sulle haiget teha. Tal polnud midagi kaotada ja mitte miski ega keegi polnud talle ei koolis ega lastekodus tähtis ega kallis. Aeg-ajalt ta tundiski end nii – võitmatuna.

      Teinekord jälle tundis ta end nõrgana – ja ta pidi tahes tahtmata tunnistama, et tihedamini, kui ta oleks soovinud. Sest ta oli suurema osa ajast üksinda. Tal olid ainult ta unistused. Suured unistused, millest keegi teada ei tohtinud. Esiteks seepärast, et nad oleksid selle üle naernud ja teiseks polnud nii kellelgi võimalust neid ära rikkuda. Seepärast pidi ta koolis lolli mängima. Ja ta nautis seda. Talle tegi tõelist heameelt, kui ta nägi, kuidas terve klass ja enamik õpetajaid temasse suhtus – nagu lolli pärismaalasesse. Nagu ahvi, kes on just puu otsast alla tulnud ega ole suutnud veel korralikult korrutustabelit ära õppida. Tegelikult oli ta neist targem. Ta oli neist kõigist targem ja see tegi talle tohutult head meelt. Talle meeldis mängida juhmaka rolli, kes istub tunnis ja vaatab ükskõiksel ning klaasistunud pilgul kaugusesse. Sinna, kus päeval tõuseb päike kõrgele džungli kohale ja öösel võib kuulda verd tarretama panevaid hääli, kui loomad üksteisele jahti peavad ning kus banaan ise suhu kukub.

      Ta mõtted tulid uuesti tüdruku juurde tagasi. Endalegi ootamatult oli tekkinud poisil tüdruku suhtes huvi või pigem ikka selle suhtes, mida tüdruk talle pakkus – sõpruse vastu. Ta mõtles, kuidas oleks temaga rääkida. Niisama rääkida, ilma, et peaks mõtlema, mida öelda ja kui ülbe parajasti välja näha. Kuidas oleks oma mõtteid jagada. Ta polnud seda omasuguste seas just tihti teinud. Võibolla ehk päris väiksena, enne seda, kui ta nägi, et enda avamine muudab ta nõrgaks. Et ainuke võimalus maailmas ellu jääda on mitte kedagi usaldada.

      Ma ei tohi sellele mõelda, püüdis ta endale sisendada. Kindlasti oli Liis samasugune mõttetu tibi nagu kõik teised nende klassi plikad. Ja kurat seda teab, äkki see ikka oli lõks. Kaval lõks, sest inimene, kes tuleb elu päästmise eest tänama, võib ju kergelt oma sõprust pakkuda. Hea, et tal jätkus meelekindlust see plika pikalt saata.

      Seth vajutas shut downi. Ei, sellest ei tulnud praegu midagi välja. Ta otsustas, et ta läheb ja tuulutab ennast natuke.

      Kui ta trepist alla läks, kuulis ta keldrisse viiva trepi juurest vaikseid niuksatusi. Järgmisel hetkel sattus ta peale Dimale ja Antonile, kes endist vähemalt viis või kuus aastat nooremat Martinit rusikatega kõhtu peksid. Ta läks poistest mööda, nii nagu neid poleks olemaski. Tal oli tegelikult Martinist kahju, kuid see ei olnud tema asi. Ta oli sellest kõigest juba ammu välja astunud, ta ei rääkinud juba ammu peale kasvatajate mitte kellegagi ja nendega ka vaid siis, kui see oli möödapääsmatu.

      Tema