Must vares. Reeli Reinaus

kõigist neist esihammastest, mis pärast üles ehitati.

      Keegi tema kiusajatest ei teadnud, et ta võttis ühel päeval raamatukogust karateõpiku ja veetis oma iga vaba hetke selle järgi harjutades. Ta harjutus niiviisi kolm aastat. Ta tegi seda kõikjal ja igal hetkel kui ta oli üksi – WC-s, puukuuris, pööningul. Kolm aastat. Enne ei olnud aeg küps, enne oli ta veel liiga nõrk, kuigi tema tahe oli juba piisavalt tugev. Ta talus nende lööke ja alandusi naerulsui, sest ta teadis, et kunagi tuleb see päev. Päev, kus veri lendab mööda lastekodu koridori. Muidugi ei kasutanud ta ainult karated, ta teadis väga hästi, et see õpetus on mõeldud vaid enesekaitseks, mitte ründamiseks. Kui ta oli oma kiusajad alguses paari löögiga ära ehmatanud, siis peksis ta neid rusikate ja jalgadega kõige labasemal kombel sinna, kuhu juhtus. Tal oli vaja neile mõista anda, et see on läbi, et keegi ei julgeks teda enam kunagi ei puudutada. Teda ei häirinud need mõned väljalöödud hambad ja puruks pekstud luud, see oli kiusamise hind, nad pidid selle maksma. Ta teadis, et ta pole elajas, kuigi enamik, kes temaga pärast seda sel teemal vestlesid, seda talle kinnitasid. Ta vaid naeratas selle peale. Loom tema sees oli näidanud hambaid. Loom, mille nad olid ise puurist välja lasknud.

      Kolooniasse ei pandud teda vaid sel põhjusel, et ta ründajaid oli mitu ja kuigi osa kasvatajaist vaidles sellele vastu, oli lastekodu juhataja veendunud, et tegu oli siiski enesekaitsega. Enesekaitsega, mis läks aastatega kogutud vimma tõttu natukene kontrolli alt välja, nii oli lastekodu ametlik teadaanne ametivõimudele. Seth pidi ainult kooli vahetama. Kuna info toimunust oli üllatavalt kiiresti ka tema kooli jõudnud, nõudsid mitmed lapsevanemad ta eemaldamist, ähvardades viia kogu asja välja kas haridusministeeriumi või isegi kohtuni. Kool andis alla. Kuigi tal ei olnud seal probleeme. Tal polnud küll koolis ühtegi sõpra, kuid ka mitte ühtegi vaenlast. Ta oli lihtsalt tühi koht.

      Mis siis, kui Martin pole siiski nii tugev, kui ta ise oli, käis korraga läbi Sethi pea. Mis siis, kui nad ta lihtsalt kogemata ära tapavad? Ta oli kuulnud, et selliseid asju oli ennegi ette tulnud. Ta ei teadnud, kas need jutud vastasid tõele. Ametlik versioon oli neil nagunii mingi meditsiiniline diagnoos, kaasasündinud haigus, mis end ootamatult ägedalt avaldas või siis õnnetusjuhtum.

      Veel oli Martinil võimalus ennast lihtsalt ära tappa. Ka selles poleks midagi uut. Paar aastat tagasi oli üks nende lastekodu tüdruk aknast alla hüpanud. Lastekodu juhtkond kinnitas, et ta kukkus, kuid polnud kahtlust, et ta tegi seda ise. Tüdrukut kiusati peaaegu terve kambaga ja see ei olnud ainult peks nagu poiste puhul tavaline. Plikad oskasid oma ohvri piinamiseks palju koledamaid asju välja mõelda.

      Äkki pidi Seth siiski midagi tegema? Neid tüüpe hoiatama? Poiss muutus murelikuks, ta ei tahtnud olla nagu mingi lollakas superhiir või Batman, kes lendab alati kohale, kui kellelgi abi vaja on. Tema oli endaga ise hakkama saanud, miks siis teised seda ei võiks?

      Mhm, aga Liisi oli ta ju ometi aidanud. Oli see siis kuidagi teisiti, kui välja arvata, et tegu oli tüdrukuga? Ta arvas, et oli, kuigi ta ei olnud kindel, kas ta arvas õigesti. Lastekodus pidid sa oma õiguste eest ise seisma. Pidev peksmine polnud nagu rünnak tänaval. Loomulikult oleks ta igale teiselegi tänaval appi läinud. Kuid miks ta siis siin ei läinud? Kas seepärast, et talle endale polnud keegi appi tulnud? Ja nüüd pidid kõik kannatama sama palju, kui tema oli seda teinud? Või oli ta süda lihtsalt kalestunud. Sellise asja pidev nägemine tekitab tunde, et see ongi normaalne. Igal juhul pole see midagi erilist. Ta teadis, et lõpuks võib harjuda peaaegu kõigega.

      Kuradi tüdruk, mõtles poiss südametäiega. Enne tema ilmumist polnud ta nii raskete küsimustega maadelnud. Miks pidid need küll praegu teda kiusama tulema? Jälle oleks ta sellest kellegagi rääkida tahtnud. Äkki ma ikka peaksin Liisi sõpruse pakkumise vastu võtma, mõtles ta mööda tänavat edasi lonkides. Ja ometi ta teadis, et ei tee seda. See, mis teda takistas, oli hirm.

      7

      „Saatke oma vihikud koduste ülesannetega minu kätte,” sõnas matemaatika õpetaja Ilse Puistaja ehk Puistur, kui tund oli peale hakanud. Puistur oli umbes viiekümneaastane vanatüdruk. Keegi teadnud, mida ta oma palgaga tegi, kuid midagi pidi ta sellega ometi tegema. Riiete peale ei kulutanud ta ilmselt rohkem kui korra aastas. Alati peale suvevaheaega ilmus Puistur kooli uues vanamoodsas kleidis. Et sellega siis jälle kevadeni välja venitada.

      Õpilased õngitsesid vastumeelselt oma vihikud välja ja andsid käest kätte, et need viimaks õpetaja lauale jõuaksid. Ka Liis võttis oma vihiku ja ülesannetele veel viimast, murelikku pilku heites, libistas selle enda ette, Natali ja Stiina lauale.

      Üldist suminat katkestas korraga Angeelika kiljatus. „Appi, see põleb ju!” Angeelika ja tema pinginaaber Marju vaatasid üllatunult ringi. Nad polnud märganud, kuidas oli nende lauale sattunud kellegi põlev vihik. Kui Marju oli vihiku serva ära kustutanud võis ta vihiku pealt lugeda Jürgen Kask.

      Puistur vahtis ammulisui klassi. Lihtsalt vahtis. Võimalik, et ta polnud kunagi varem midagi sellist näinud. Liisile tundus, et õpetaja ei oska kuidagi reageerida. Kuidas pidigi sellise asja peale reageerima? Ilmselt ei õpetata ülikoolis pedagoogidele nippe juhuks, kui mõni õpilane teise vihiku põlema paneb. Oli päevselge, et Jürgen polnud seda ise teinud.

      „Kes seda tegi?” nõudis Puistur, kui ta oma sisemise tasakaalu üles leidis.

      Kogu klass maigutas suud.

      Jürgen võttis oma poolkõrbenud vihiku tüdrukute laualt ja lennutas selle prügikasti. „Mul polnudki tehtud,” lausus ta hooletult. See, et ta tõtt rääkis, oli välistatud. Jürgenil oli alati kõik õpitud. Iseasi, kus ta selleks aja võttis. Teadupärast tegeles Jürgen peale kooli geenidega. Keegi ei teadnud sellest täpsemalt, kuid aeg-ajalt oli kuulda, kui mõni õpetaja tema ema uurimisgrupi tulemusi, kuhu ka Jürgen kuulus, kiitis. Keegi ei teadnud sellest täpsemalt mitte seetõttu, et Jürgen poleks sellest rääkinud, vaid et mitte keegi ei saanud lihtsalt mitte midagi aru. Mitte midagi. Igal juhul oli Jürgen peaaegu geenius. Keegi ei mõistnud teda tegelikult päriselt, aga see ei valmistanud vist ka kellelegi muret. Jürgenile endale kõige vähem. Kõik suhtusid Jürgenisse ühtviisi sõbralikult. Ainult nüüd, võimalik, et meeleheitest, oli keegi ta vihiku põlema pannud.

      „Me ei lähe enne tunniga edasi, kui süüdlane on leitud,” sõnas Ilse Puistaja resoluutselt.

      „No tavaline ju,” pomises Timo.

      „Mida sa sellega öelda tahad?” nõudis õpetaja.

      „No ilmselt pani selle põlema meie Prints Zamundast,” lisas Sten. „Mis siin üldse keerulist on. Keegi arvab teisiti vä?”

      Tundus, et Puistur jäi vastusega rahule. Keegi ei protesteerinud.

      „Seth, ma palun, et sa läheksid kohe direktori juurde,” teatas õpetaja jäisel toonil.

      Liis ei suutnud nähtut uskuda. Mis neil kõigil viga oli? Ja isegi kui kogu klass teda vihkas, mis siis? Vähemalt õpetajad peaksid kõikidesse õpilastesse võrdselt suhtuma. Tema vanas koolis poleks midagi sellist iial juhtuda saanud. Tüdruk ei teadnud, mida teha, aga ta tundis, et peab midagi tegema. Ta ei tahtnud olla nagu nemad. Ei tahtnud olla ebaõiglane. Ja isegi kui ka kogu klass teda vihkama hakkaks, mis siis? Liis tabas Elina pilgu. Elina oli sama jahmunud kui ta isegi. Liis sai sellest julgust juurde.

      „Õpetaja!” hüüdis ta korraga püsti karates. „Seth ei teinud seda.”

      Kõigi pilgud pöördusid talle. Ta märkas oma kergenduseks ka mitut heatahtlikku nägu, üks neist oli Jürgeni oma. See andis talle julgust juurde. „Seth ei teinud seda,” kordas ta masinlikult.

      „Kes seda siis tegi?” õpetaja Puistaja küsis seda nii irooniliselt, et tüdruk peaaegu võpatas.

      Kas ta pidi nüüd Steni ja Kaarli peale kaebama. Tal polnud aimugi, kuidas siin klassis asjad käivad. Kaevata oli muidugi nõme, aga kas ta pidi tõesti pealt vaatama, kuidas mingid lollakad, kes arvavad, et nad on maailmanabad, Sethile nii osavalt vee peale tõmbavad? Mis tast saaks? Ilmselt saadetaks ta kuhugi erikooli ja tast tuleks pätt kiiremini, kui… Ei, koolikohustus on vist ju ainult seitsmeteistkümnenda eluaastani, meenus tüdrukule. Teda ei saadetaks kuhugi. Ilmselt peaks ta ise vaatama, mida edasi teha. Kas minna mingisse lattu kaste tõstma või