Reeglid määrab armastus. Amanda Goldridge

hääl värises:

      “Te lihtsalt libisesite.”

      Mees tegi katse tütarlapse juustelt lund maha pühkida.

      “Ärge puutuge mind!” nähvas tüdruk pead eest tõmmates.

      Mees ei jõudnud oma kätt eemaldada. Viimasel hetkel haaras Addy mütsist ning peakate koos sinna kleepunud lumega langes talle ninale.

      “Neetud!”

      Suutmata end kauem tagasi hoida, pahvatas Spencer naerma. Üle lumevalli astunud, kõrgus ta Addy kohal nagu torn.

      “Tulite mulle liiga lähedale, Read! Astuge eemale!”

      “Küll ma astun, Lumivalgeke! Seiske sirgelt.”

      Võtnud Addyl peast kootud mütsikese, silus mees näpuotstega mööda neiu juukseid, püüdes neid sinna kleepunud lumest vabastada. Mehe käed olid soojad nagu suvised päikesekiired. Oma suurte sõrmedega silus ta tütarlapse kulme ja põsesarnu. Mehe sõrmed libisesid mööda Addy huuli ja tütarlaps võpatas tahtmatult ning nuuksatas. Mehe pilgu järgi otsustades märkas too seda.

      “Usun, et te ei sure, kui mind nimepidi kutsuma hakkate.”

      “Mis siis, kui suren?” porises Addy vaevu naeratust tagasi hoides.

      Ta kuulis rahulolematust omaenda hääles. Mehe sõrmede puudutus vapustas teda. Häbematu tõrjumiseks püüdis Addy oma käsi ägedalt ülespoole tõsta, kuid avastas, et nende sõrmed on põimunud.

      Kui ma nii külmunud olen, siis miks mulle tundub, et ta oma kuumusega mind läbi põletab?

      Jõudmata seda mõtet lõpuni mõtelda, püüdis ta uuesti oma käsi vabastada.

      “Noh, aitab juba!”

      “Ei, ei aita!”

      Nende hingeõhk segunes, saades üheks uduseks pilveks. Nende huuled kohtusid… Või siiski mitte?

      “Teie käed on külmad.”

      Spencer hakkas ettevaatlikult tütarlapse sõrmi silitama. Aeglaselt tõstis ta tütarlapse peopesad oma näo juurde ja hakkas neile sooja hingeõhku puhuma. Addy võpatas, mees naeratas.

      “Olen täiesti märg teie rumala koera pärast, Read. Olen täiesti läbi külmunud,” pahandas tütarlaps.

      Raev võitis mingiks ajaks tema kohmetuse. Lõpuks oma käed vabastanud, surus ta need sügavale jope taskusse.

      Mul ei tasu vist majja kutsumist oodata, kuigi võin kopsupõletiku saada.

      Naeratusest Spenceri näol mõistis tütarlaps, et mees saab kõigest suurepäraselt aru. Ta hakkas uuesti värisema, kuid seekord mitte külmast.

      “Mul on külm,” ütles Addy, endal hambad plagisemas.

      “Noh, loomulikult, lähme!”

      Spencer võttis tütarlapsel otsustavalt küünarnukist kinni ja viis ta paraadukse juurde.

      Addy ei suutnud oma pilku võlulossilt kõrvale pöörata. Maja oli väga suur.

      Kuid siiski paistsid silma ka mõned kosmeetilised puudused.

      “Ettevaatust, vaadake jalge ette!”

      “Paistab, et minu vanatädi Adelina ei hoidnud maja just kõige paremas korras,” ütles Addy, komistades esimesele trepiastmele, millest osa oli lagunenud.

      “Ta oli üheksakümne kahe aastane, kui ta suri. Maja remont ei olnud edasilükkamatute asjatoimetuste nimekirjas just esimesel kohal.”

      Spencer vaatas otse enda ette, kuid oli näha, et ta hoiab vaevu nördimust tagasi.

      “Eks ma muretsen pisut.”

      Addy tahtis, et ta sõnad kõlaksid õigustusena. Sellises olukorras oleks ema nõudnud temalt kohest vabandamist.

      “Ma tean.”

      Spencer pigistas hetkeks tütarlapse kätt ning vaatas talle otse silma. Mehe silmad tumenesid ja muutusid siniseks nagu taevas pärast päikeseloojangut. Seejärel vabastas ta tütarlapse käe ja haaras ukselingist.

      Ma tean! õrritas Addy hääletult meest, näol viieaastase lapse ilme. Loomulikult ta teab. Või veel! Spencer Read teab ju kõike!

      “Tulge, lähme sisse, ma otsin teile kuivad riided.”

      Mees astus kiiresti mööda otse ukse juurest algavat treppi üles.

      “Ma ei jää siia kauaks,” hüüdis Addy talle järele, “mul ei ole aega riideid vahetada.”

      Samas taipas ta, et kuulajaid pole. Mehega rääkida on sama kui peaga vastu seina joosta!

      Tuleb vähemalt ringi vaadata, mõtles Addy.

      Tütarlaps suundus aeglaselt halli paremale poole ja puudutas sõrmeotstega seinu. Pleekinud vaip puupõrandal summutas neiu sammude kaja.

      Seinad olid kaetud erinevate esemetega – õlivärvidega maalitud pildid, fotokollaažid, herbaariumid, isegi üks vana viiul. Kõik oli kogu halli pikkuses vaatamiseks välja pandud. Addy peatus ajahambast tumenenud portree juures, mis kujutas naisterahvast. Naise juuksed olid sõlme kohendatud, ta näol mängles kerge naeratus. Perekondlik sarnasus oli silmaga nähtav, kuigi Addy ei suutnud määratleda portree maalimise aega. Tütarlaps mõtles kohe, et tema ema kirg riputada seintele fotosid ja kunstiteoseid ongi perekonna tava.

      Addy sirutas käe portree poole, kuid puudutada seda ei söandanud. Tema tähelepanu köitis aastaarv maali nurgal. Terasemalt vaadeldes tegi ta kindlaks numbrid – üks tuhat kaheksasada üheksakümmend üheksa. Addyl jooksid sipelgad mööda selga. Portreel kujutatud naine, kes on nii sarnane tema ema ja tädidega, oli rohkem kui sada aastat vana. Järelikult seisab ta oma vanavanaema pildi ees.

      “Tema nimi oli Susanne.”

      Ootamatusest peaaegu õhku hüpanud, surus Addy huuled kokku, et mitte karjatada.

      Käed rinnale surunud, hingas tütarlaps sügavalt sisse.

      “Ärge enam kunagi nii tehke,” heitis ta Spencerile ette, “nõndaviisi võib ehmatusest surra!”

      Mees ulatas tütarlapsele korralikult kokku pandud riided, millele viimane ei heitnud pilkugi. Üle mehe näo libises muie.

      “Vabandust,” ütles Spencer, kuigi ta ei paistnud üldse kahetsevat.

      Mees suunas oma pilgu portreele.

      “Ma ei tea, kes see daam on, kuid Adelina peatus alati selle portree ees, kui ta siit möödus. Ükskord ütles ta mulle, et naise nimi on Susanne.”

      “Minu ema on ka Susanne,” teatas Addy pärast mõnetist pausi. “See on vist minu vanavanaema.”

      Adelina tundis oma hinges midagi purunevat. Ohanud, tundis ta rinnus piinavat valu. Pead raputades pigistas ta hetkeks silmad kinni.

      “Kas siin vannituba on?”

      “Teine uks koridoris. Võtke riided ka kaasa.”

      Spencer surus riided Addy kätte ja tütarlaps võttis need automaatselt vastu. Vannitoas asetas ta riided rohelisele marmorlauale, pani sooja vee jooksma ja surus kohmetunud käed vanaaegsest kraanist voolava veejoa alla. Peeglisse vaadates nägi ta oma kahvatut nägu ja külmast plõgisevaid hambaid.

      Mis selles siis imelikku on? Ei ole üldse imelik, kui ma homme kopsupõletikuga voodis olen. Aitab juba tõrksa lollikese mängimisest!

      Viie minuti pärast tundis Addy end jällegi inimesena. Päris mõnus oleks praegu läbimärjad teksased jalast võtta, kuid siiski piirdus ta vaid pleekinud sviitri selgatõmbamise ja kuivade sokkide jalgapanemisega. Seejärel suundus ta teekannu hääle suunas ja leidis Spenceri väikesest pliidi ja tillukese nõudepesuks mõeldud kraanikausiga köögist. Mantli, pintsaku ja lipsu ära võtnud, seisis mees pliidi ääres sinistes teksastes ja üleskeeratud varrukatega sinises särgis. Addy peatus lävel, soovimata olla ohtlikult lähedal inimesele, kelle kohalolek teda nii tugevasti ärritas.

      3. peatükk

      NAD