Reeglid määrab armastus. Amanda Goldridge

välja.” Vend vaatas kartlikult köögi poole nagu kartes, et ema riidlema hakkab.

      “Ma räägin seda mitte sellepärast, et ma surnuid ei austaks, aga antud momendil ei solva ta sind millegagi. Ta ei sunni sind tegema seda, mida sa ei taha. Miks sa ei võiks kasutada juhust ja oma unistused lõpuks teoks teha?”

      Addy naeratas tahtmatult ja suudles oma ilusat venda, kelle naeratus naisi hullutas. Poiss meenutas talle isa.

      “Kuidas sa oma kahekümne nelja eluaasta juures küll nii tark oled?”

      “Ah, olgu! Igaüks teab, et parimad psühholoogid töötavad baarimeestena. Olen kogu aeg sinust targem olnud. Ema arvab siiamaani, et sina tema kalli vaasi ära lõhkusid.”

      “Christopher Robin!”

      Addy kõrgendas tahtmatult häält, sest selle vallatuse pärast oli ta venna peale siiani pahane.

      “Kuidas sa mind hüüdsid?”

      Vennale antud hüüdnimi oli perekonnas pidev naljaobjekt.

      Vend oli Addyl ja õdedel jubeda nahatäie ähvardusel keelanud Christopher Robin Taylori nime kasutamise teiste inimeste kuuldes.

      Õdede kirjutamata seaduses aga on kirjas: “Kiusa oma venda igal võimalikul juhul!”

      Addy tõusis kikivarvule ja suudles venda põsele.

      “Vabandust, pole sind korralikult tervitadagi jõudnud.”

      Asetanud käed õe õlgadele, raputas noormees Addyt pisut.

      “Ära siis unusta, õeke!”

      “Olgu, olgu!” lubas Addy.

      Perega hüvasti jätnud, võttis ta Jane Austini raamatu “Uhkus ja eelarvamus”, mille naeratav Sara vanema õe arglikult esitatud palve peale talle andnud oli. Addy suundus ettevaatlikult mööda libedat teed auto poole. Tuli koju sõita.

      Addy oli tahtlikult ema majas hilise õhtutunnini, kuid ei suutnud siiski kiusatusele vastu panna ja otsustas sõita Francescast mööda. Oleks ta suutnud unustada mehe solvava hääletooni, oleks ta kiusatusele järele andnud ning heitnud pilgu üle kohviku läve veendumaks, kas mees ootab teda. Ent viha ei olnud veel üle läinud ja seega sõitis Addy otse koju.

      Oma väikeses, ühe magamistoaga korteris viskas Addy riided seljast ja libises voodisse. Sooja saamiseks laotas ta üle voodi veel ka pleedi.

      Jane Austini romaani esimene lause kajas tema hinges mitmekordselt:

      “Vastavalt väljakujunenud arvamusele peab varakal mehel tingimata olema naine.”

      “Huvitav,” mõtles Addy uinudes, “aga kui on vastupidi, et vallaline naine on varakas? Kas tema peab kartma ahneid rahajahimehi?”

      Ja ta otsustas vanatädi Adelina pärandusest rohkem teada saada.

      Järgmise päeva hommikul oma trepikojast välja tormates oli ta juba tööle hilinenud. Uksel põrkas ta kokku kulleriga. Tütarlaps peatus, kuulates kulleri pobisemist hommikuste saadetiste ebameeldivusest ning kirjutas alla, suutes oma külmunud sõrmi paksudes sõrmikutes vaevu liigutada. Addy haaras toodud saadetise ja tormas oma vana auto juurde.

      Teed olid väga libedad. Tütarlaps tundis, kuidas tagarattad isegi väikesel kiirusel plokki võtsid. Jõudnud vaevalt peatuda oma kompanii parkimisplatsil, heitis ta pilgu saadetise saatja aadressile.

      “Neetud!”

      Ta tõmbas jala nii ägedalt enda poole, et sai löögi armatuurlaualt. Põlve läbis terav valu. Addy vaatas sini-valget pakki vastikustundega. Majja jõudnud, virutas ta saadetise lauale.

      Lõpuks rebis ta siiski kleeplindid puruks ja heitis väljakukkunud dokumentidele kiire pilgu.

      Addy silmad jooksid mööda käsitsi kirjutatud ridu:

      Firma esindaja ootab teid täna õhtul kella kuue ja kaheksa vahel allpool toodud aadressil, kui väljendate soovi tutvuda teie vanatädi testamendis mainitud kinnisvaraga.

      Loodan, et siiani valitsenud erimeelsused teid ei kohuta.

      Spencer Read

      P.S. Magustoit oli suurepärane.

      Möödunud oli juba neliteist tundi, kuid Addy ei suutnud ikka veel oma raevuga toime tulla.

      Terve päeva olid teda jälitanud ebaõnnestumised – üks teise järel. Ta ei suutnud kuidagi tööle keskenduda ning selles ei olnud midagi imestamisväärset. Kuidas saab keskenduda, kui peas kappavad hirmuäratavate üksikasjadega igasugu kummalised fantaasiad.

      Addy parkis auto ettenähtud aadressil, võttis seljakoti ja astus maja poole. Tänavalaterna valguses eristas ta pikakasvulise mehe silueti. Mees toetus hooletult maja ümbritsevale võrele. Tütarlapsel ei olnud vaja täpsemalt silmitsedagi, et aru saada, kes teda ootas.

      2. peatükk

      ADDY PEATUS VÄRAVA ees libedal platsikesel. Mees sirutas talle käe, kuid tütarlaps tõrjus abipakkumise õlaliigutusega. Mehele vihase pilgu heitnud, kahetses tüdruk, et ise nii lühike on.

      “Mida kuradit te siin teete, Read?”

      “Teile ka, miss Taylor, tere õhtust!”

      “Midagi head selles õhtus ei ole!” salvas Addy.

      Rääkimise ajal väljus ta suust auru.

      “Mida teie siin teete?”

      Read vastas rahulikult ja leplikul toonil. Addy mõistis, et mees tahab talle nina pihta anda ja solvus.

      “Minu kirjas oli märgitud…”

      “Teie kirjas,” katkestas Addy meest, “oli öeldud, et kohtumine toimub OB firma esindaja, mitte teiega.”

      Addy osutas vihaselt sõrmega kaasvestlejale, kuid kaotas selle järsu liigutuse juures tasakaalu ning libises. Spencer püüdis ta kinni, haarates ühe käega tütarlapse taljest ning teise käega toetades teda küünarnukist. Nad tardusid paigale.

      Valgus, milles nõrga tuulekese käes langesid pehmelt lumehelbed, peegeldus hetkeks mehe silmades. Just sel hetkel, kui mehe pilk mööda tütarlapse nägu libises ja huultel peatus. Addyle tundus, et see pilk hellitab ta huuli ja temas tekkis soov sellele hellusele vastata. Ta kujutas juba ette suudlust, kuid mehe pisut kähisev hääl tõi ta reaalsusesse tagasi.

      “Ma kartsin, et te ei tulegi!”

      “Mida?”

      Addy palged kattusid punaga, ta vabastas end kiiresti mehe embusest. Teda ärritas see, et oli ihaldanud mehe suudlust nagu armastuse järele janunev teismeline oma esimesel kohtamisel.

      “Arvasin, et te ei tule,” kordas mees. “Meie esimese kohtumise järgi otsustades võis niiviisi oletada. Viimaks mõtlesin, et tulete siiski, vähemalt sellekski, et minuga pahandada. Teile teadmiseks: muide, mina olengi selle firma esindaja. Nii et ma ei valetanud teile.”

      “Öelge, kas teenite lihtsalt oma honorari välja või oli minu vanatädi elu ajal selleks eripreemia ette nähtud?”

      “Täidan vaid oma kohustusi.”

      Tundes end jälle kindlal pinnal seismas, toetas Addy käed puusa nagu poksija ringis. Ta püüdis alla suruda teda lõplikult segadusse ajavaid tundeid.

      Addys möllas täielik tunnete virr-varr – viha ja veetlus, ootamatu solvumine ja mitte vähem ootamatu sümpaatia selle inimese vastu. Naha, millegi vürtsika ja vanilje lõhn ajas ärevile tütarlapse kujutlusvõime. Jumal küll, kui hästi see mees lõhnab!

      Üks oli selge – ta sai nüüd endale esitada sama küsimuse, mille oli esitanud mehele:

      Mida kuradit mina siin teen?

      Tal ei ole midagi vaja, ta ei taha midagi.

      “Tähendab, teie täidate oma kohustusi. Muidugi, kõik on õige, üldkasutatavad käitumisreeglid ei ole ju kirjutatud teie jaoks! On nii? Olete ju advokaat.”

      Addy tahtis välja paisata kõik, mis oli tema sisemusse kogunenud, kuid