Reeglid määrab armastus. Amanda Goldridge

e>

      1. peatükk

      “MINU JAOKS ON väga üllatav, et ilmute siia nii ”ametlikus riietuses”. Sellegipoolest oleksite võinud enne siiatulekut end puhtaks pesta ja riided korrastada!”

      Mehe etteheidet väljendav hääl voolas jäise joana mööda Addy selgroogu. Milline jõhkard! Vaid uhkus ja tigedus hoidsid Addyt tagasi teoks tegemast soovi kähvata midagi mehele, kes sisenes tema selja taga olevast kontori uksest.

      Tütarlaps nühkis mõtlikult oma määrdunud teksaseid ja otsustas, et ei ole mingit mõtet püüda siluda peas olevat sasipundart. Ainult sõrmedega ei saa kuidagi kätte juuste külge kleepunud sodi, kuigi peegelpildi järgi otsustades on ta jõudnud kuivanud lehed juustest kätte saada. Mis tema välimust puudutas, siis siin ei paranda enam midagi.

      “Ütlesin teie abilisele, et mulle määratud aeg ei sobi, kuid tema kinnitas järjekindlalt, et teist vaba aega teil kohtumiseks ei ole.”

      Kostsid otsustavad sammud ja Addy astus tahtmatult kõrvale, et mees mööda lasta.

      Mööda vana, kulunud linoleumiga kaetud põrandat astus mees kriibitud puidust laua juurde. Niimoodi kohtus Addy esimest korda silmast silma inimesega, kes tema automaatvastajale eriti jultunud teateid oli jätnud.

      Oh seda härra Spencer Readi! On ta end kunagi oma püksiviigiteravikuga vigastanud? Ülikond on ilmselt Londonis õmmeldud ja maksab rohkem kui tema, Addy garderoob kokku. Ja mehe sarvraamidega prillid! Addyl ei ole iialgi nii stiilseid asju olnud. Soovides endas alla suruda deemonit, kes sosistas, et see blond mees meenutab armukangelast Clark Kenti, libistas Addy oma pilku mööda mehe nägu ja figuuri. Ta mõtles, kuidas mehele solvangu eest kätte maksta.

      Kergelt laines heledad juuksed andsid tunnistust suurepärasest juuksurist. Kõrgete põsesarnadega tõupuhas nägu, karm suu, helesiniste silmade hüpnootiline pilk… Addy mõtles, et nende peres on kõigil tumedad silmad ja nende pilk alati mahe ja heatahtlik.

      Samal ajal jätkas see jalgadel seisev elav seif oma juttu. Tütarlaps kuulas solvunult, sest mees ei tõmbunud pärast tema vastust tagasi.

      “Olen väga hõivatud inimene. Peale selle, praegu on kell kümme hommikul, mil enamuse arvates on parim aeg ärikohtumisteks.”

      “Mina ei ole enamus!”

      “On näha jah!”

      Addy püüdis kõigest jõust raevu alla suruda. Kahju, et ta tahtejõuga ei suuda lämmatada puna, mis tulise leegina tema põskedel lõõskas. Niigi tundis ta end oma korratu riietuse ja välimuse pärast ebameeldivalt.

      Pärast mehe varjamatut vihjet Addy omast tunduvalt väärtuslikumale ajale muutus tütarlapse kohmetusega segatud raev veelgi tugevamaks. Seda kõike võis mees välja lugeda tütarlapse näolt.

      “Kuulge, härra Read, teie kutsusite ja mina tulin. Mis tähtis asi see siis on? Miks ma pidin oma töö pooleli jätma?”

      “Tähendab töötate. Kas tegelete naiste vabamaadlusega või?”

      Hämmingust muutus Addyl silme eest mustaks ja ta näoilme raevukaks. Mehe mõnitavale repliigile reageerides vaatas tütarlaps otsivalt ringi, soovides leida midagi raskemat. Haaranud kätte esimese kättejuhtunud eseme, tahtis ta sellega jõhkardi suunas visata. Mees aga haaras kärmelt tütarlapse käest kinni, väänas marmorist tindipoti ta sõrmede vahelt välja ning asetas selle lauale tagasi.

      “Olen süüdi,” hakkas Spencer Read rääkima juba hoopis lugupidavamal toonil. “Vabandage, mul oli väga tegus hommikupoolik ning olen üsnagi väsinud, kuid muidugi ei tohiks ma end sellega õigustada. Ma ei oleks tohtinud oma tujusid teie peal välja elada. Alustame õige kõike otsast peale. Minu nimi on Spencer Read. Soovite ehk tassikese kohvi?”

      Addy otsustas, et mehe üle laua ulatatud käsi kutsub leppimisele. Kohmetu naeratus tähendab, et mees tahab olukorra teravust pehmendada.

      “Hoidke oma viisakused nende jaoks, kellele võite veel head muljet avaldada,” nähvas tütarlaps. “Mida te minust tahate?”

      Read kehitas vaikides õlgu, haaras oma kõrvalt paki dokumente ning osutas kutsuva žestiga tugitoolile. Addy raputas pead. Mis asi see ka poleks, ta kuulab selle ära seistes. Tugitoolis istumine hajutab valvsuse.

      “Ärge muretsege, mitte midagi hirmsat mul teile teatada ei ole,” alustas mees aeglaselt. “Nimelt kuu aega tagasi suri oma voodis Adelina O`Connor.”

      Ootamatusest Addy näoilme muutus. Lahkunu oli tema vanatädi ja Addy oli temaga kohtunud vaid korra varases lapsepõlves. Vanatädi surmast kuulis ta alles nüüd. Siiski suutis ta teeselda ükskõiksust ja vastas lühidalt:

      “Andke tema perele edasi minu kaastunne!”

      “Tema perekond olete teie.”

      Mehe pilgus peegeldus hukkamõist.

      “Härra Read, kui me temaga viimati kohtusime, olin mina veel mähkmetes ja sellest ajast alates ei ole me suhelnud, sellepärast ei pea ma teda ka meie pere liikmeks.”

      Addy vaatas mehele otsa ja heitis siis pilgu kellale.

      Tal oli piisavalt aega, et pöörduda tagasi ehitusele, kust ta nii ootamatult oli lahkunud. Tal tuli lahendada keeruline olukord.

      “Võib-olla teie ei arva nii, kuid proua O´Connor arvatavasti pidas teid oma sugulaseks. Testament loeti ette kohe pärast tema matuseid. Ta jättis teile kenakese päranduse.”

      Read võttis laual kõrguvast dokumentide virnast pealmise lehe ja asetas selle Addy ette.

      “Kas see on kõik, mida te mulle teatada tahtsite?”

      Avarast ruumist kajas vastu Addy imestunud naer.

      “Oleksite võinud mind säästa hulgast tülikatest asjadest, kui oleksite telefonivestluses seda maininud.”

      Addy lükkas lehe otsustavalt eemale.

      “Mind ei huvita, mida see naine mulle pärandada tahtis.”

      “Ärge kiirustage niimoodi, preili Taylor. Võite ju käsitleda pärandust kui ootamatut lotovõitu…”

      Addyle piisas järelemõtlemiseks vaid hetkest.

      “Ma ei taha sellest kuuldagi!”

      Kõik sõnad, mida Addy ütles, purskasid ta rinnust välja nagu laava vulkaanist.

      “See naine ei pidanud oma eluajal minu ema mitte kellekski! Talle tegi lõbu solvata ja alandada inimesi, neid poriga määrida.”

      Tütarlaps haaras väljapääsu juures vedeleva seljakoti.

      “Ma ei võta temalt mitte midagi vastu, isegi kui selle kuldsesse kastikesse pakite ja roosa paelaga kinni seote. Aitäh, kuid keeldun. Keeldun ja lahkun!”

      Addy heitis raske seljakoti üle õla ning astus kindlal sammul ukse poole. Read kiirustas talle järele, et tal tee sulgeda.

      “Preili Taylor!”

      Tütarlapse nimi kostis mehe suust nagu “stopp!”.

      Read lõi ukse tema nina ees pauguga kinni. Tütarlaps peatus, asetas käe ukselingile, kuid ei pööranud end mehe poole.

      “Jutt käib viiekümnest tuhandest dollarist ja kinnisvarast.”

      Mehe sõnad ei avaldanud Addyle mingit muljet.

      Spencer Read seisis Addyle nii lähedal, et ta oli sunnitud oma õlaga meest puudutama. Addy pööras end ringi ning vaatas mehele alt üles. Temas mässasid kummalised tunded – sallimatus ja kasvav huvi.

      “Laske mind välja!”

      Tema sõnad kadusid nagu vits vette või munakivi vaiksesse järve. Igaüht pole võimalik ära osta!

      Spencer Readi helesinised silmad tõmbusid kergelt kissi, mees kallutas pea küljele.

      “Teate, kui te korralikult käitute, mitte nagu mõni traktorist maalt,” rääkis mees tundeliselt, “olete ebatavaliselt kaunis.”

      Addy ajas oma õlad otsustavalt sirgu ja pööras järsult mehest ära. Ta oli millegipärast arvanud, et mees teda suudleb.

      Ta rohkem tundis kui kuulis mehe hingamist, tabades ennast sellelt, et ta ise hoiab hinge kinni. Lõpuks tõmbas Read oma käe uksepiidalt ära.

      “Ärge segadusse sattuge, härra