Reeglid määrab armastus. Amanda Goldridge

võtta, ta ei ole mulle mitte keegi.”

      Ema silitas Addy põske ja kohendas tema juuksesalku. Ema žest väljendas õrnust. Ootamatult kõrvulukustavalt helises telefon.

      “Võta toru, laua katad pärast. Kõike muud taipad hiljem.”

      Ema patsutas tütart põsele ja pöördus tagasi pliidi juurde.

      Taldrikuid lauale jättes läks Addy aeglaselt esikusse telefoni võtma. Tütarlaps kohmetus veidi, kuuldes telefonitorus tuttavat häält. Ta eemaldas toru hetkeks kõrva juurest, vaatas seda arusaamatuses ja asus siis jälle kuulama.

      “Vabandage, ma ei saa aru, kes te olete.”

      “Spencer Read, miss Taylor. Tahan, et teaksite…”

      “Kust te minu numbri saite? Ma ei ela ju siin.”

      Mehe hääles kostis kannatamatust ning Addy isegi kujutas seda ette, kuidas mees vihaselt huuli kokku surub.

      “Informatsiooni hankimiseks on olemas palju võimalusi, eriti kui hästi maksta. Antud juhul on kõik hoopis lihtsam – teie ema telefoninumbri sain juba kunagi ammu teie tädilt.”

      “Ta on minu vanatädi,” parandas Addy, “ja tema poolt oleks olnud palju armastusväärsem, kui ta oleks viimase kahekümne, ei, kolmekümne aasta jooksul seda numbrit kasutanud! Muide, miks ta oma varanduse just mulle pärandas, miks ema seda ei saanud? Ema oli talle ju kõige lähem sugulane. Aga miks mitte minu vennale või õdedele? Miks just mulle?”

      “Järsku mõtles missis O`Connor, et on liiga hilja parandada oma suhteid teie emaga ning otsustas siis teha midagi teie jaoks. Kõigele lisaks olete ühenimelised. Arvatavasti tundis ta sidet teie vahel.”

      Viimaste sõnade juures mehe hääl pehmenes, kuid Addyl ei olnud plaaniski alluda sentimentaalsustele.

      “Kuidas teie seda kõike teate? Kas teie harjumuste hulka kuulub klientide kavatsustega kursis olemine? Minu arvates peate te ainult dokumente kinnitama.”

      Tütarlapse õlad olid pikaajalisest seina ääres seismisest kangeks jäänud. Masinlikult hakkas ta õlale langevat juuksekiharat keerutama.

      “Teie vanatädi ei olnud mitte ainult üks klientidest. Teate mis, saame õige õhtul kusagil kohvikus tassikese kohvi taga kokku. Võite mulle esitada ükskõik milliseid küsimusi ja mina proovin neile kõigile vastuse anda.”

      Addy kuulis mehe hääles naeru. Hea, et ta mehe nägu ei näe!

      “Öelge mulle tõtt, kas te naerate praegu?” küsis mees.

      Addy hakkaski peaaegu naerma, sest oma kangekaelsusele vaatamata oli ta sattunud mehe õnge otsa.

      “Ma ei tea, kuidas…”

      Mees katkestas teda:

      “Ärge öelge midagi! Olen kell üheksa Francescas. Kas teate, kus see on?”

      “Tean, luksuslik koht. Aga arvestage sellega, et ma ei kavatse tervet tundi oodata vaid tassikese kohvi pärast.”

      “Ootama me ei pea, ma tunnen peremeest. Niisiis, mõtelge minu ettepaneku üle.”

      Addy vaikis. Ta ei kiirustanud toru ärapanemisega, olles kindel, et mees tahab teda kõigele lisaks veel ka narritada.”

      “Tulge ikka, Addy Taylor, luban teile kerget magustoitu. See meeldib teile kindlasti.”

      Kas mees kuulis tema rahulolematut turtsumist, sellest ei saanudki Addy aru. Ta asetas telefonitoru otsustavalt hargile ja katkestas kõne. Las ootab! Tal ei ole plaaniski sel õhtul oma aega kulutada mingi advokaadi kõne üle juurdlemisele.

      Külma õhu voog andis teada venna ja õdede tulekust. Addyle tuli kananahk ihule, ei aidanud ka froteest hommikumantel. Kostsid valjud hääled, mis kõrgendatud toonil millegi üle vaidlesid. Tütarlaps ohkas ja suundus ukse poole.

      “Pange uks kinni, üleannetud! Piisab sellest, et õues on nii palju lund, pole vaja seda tuppa tassida.”

      Vend oli juba jõudnud esikusse hüpata, kuid õed pöördusid alles Addy hääle peale. Noorem, Maxy, ütles midagi salvavat Sarale ning suudles seejärel Addyt põsele. Sara tõstis pahaselt kulmud ja läks ust sulgema.

      Addy sattus õe jäisesse embusesse. Maxy astus sammukese tagasi ja vaatas Addyt silmi kissitades.

      “Peaksid vatipükse kandma, külma puhul aitab see tublisti!” hakkas õde rääkima, hoolikalt vene aktsenti jäljendades. Ta matkis julma ahvatlejat James Bondi filmist.

      “Kanna ise, peletis!”

      Addy silmitses karusnahkset mütsi tüdruku peas.

      “Sümpaatne mütsike!”

      “Olen täna venelane. Kas on sarnane? Ma lihtsalt ei suutnud vastu panna, Addy. Kohe, kui ma seda mütsi nägin, hakkasin unistama hobustest, saanist ja väikesest majakesest metsas ja sellest, et seal oleks palju külma viina ning põleks suur lõke. Oskad sa seda endale ette kujutada?”

      Isegi Sara naeratas. Ta tuli õekeste juurde ja võttis neil õlgade ümbert kinni. Perekonnas oldi juba harjutud Maxy väljamõeldiste ja tema fantaasiakangelaste jäljendamisega.

      “Loomulikult, Maxy, me kujutame seda ette,” ütles Sara. “Et veel põhjalikumalt sellesse atmosfääri sukelduda, võid minult “Sõja ja rahu” või “Anna Karenina” laenata. Lõpeta ainult see veiderdamine, eks? Usun, et sul on suurepärased näitlejavõimed, kuid veterinaaria aspirantuur on hoopis midagi muud. Minul küll ei ole aega mööduvateks amoure`deks. Olen raamatutest lugenud, et flirdi peale kulub alati palju jõudu ja aega.”

      Leppimise märgiks saatis Maxy Sarale õhusuudluse.

      “Võtan rõõmuga raamatu, kus riietust üksikasjalikult kirjeldatakse.”

      “Siis “Sõda ja rahu”,” teatas Sara otsustavalt.

      “Ma ei mõista, kuidas sa viitsid oma tegemiste kõrvalt veel selliseid pakse raamatuid lugeda?” sosistas Addy kõrva õele, kes tema kaela ümbert kinni oli võtnud ja teda põsele suudles, “mina eelistan aega veeta ehitusjooniseid uurides.”

      Sulavad lumehelbed sädelesid briljantidena Sara tumedatel sirgetel juustel. Ta oli ainus laps perekonnas, kes ei olnud isalt-emalt pärinud lokkis juukseid. Tütarlaps puudutas Addy veel porist pead.

      “Need lihtsalt lisavad mulle arukust. Aga “Jane Eyre” sulle ju meeldis, tunnista üles!”

      “Jah, loomulikult oli see hea raamat. Samas tead ju, kui kaua ma seda lugesin,” kaebles Addy naljaga pooleks.

      Hingesügavuses pidas ta juba plaani õelt veel midagi taolist lugemiseks küsida. Eriala õppimine ei olnud talle jätnud aega klassika lugemiseks. Talle endalegi ootamatult oli koduõpetaja ja aristokraadi lugu – selle traagilisus ja õnnelik lõpp – teda haaranud.

      “Las ma arvan, miks sa nii porine oled! Ehitatavas farmis oli tulekahju ja sa pidid end sigalasse peitma, neljakäpakil sinna roomates. On ju nii?”

      Maxy hakkas õe ümber hüplema, tuletades sellega meelde, et Addy oleks juba ammu pidanud end korda tegema.

      “Olgu see esialgu saladus!”

      Perekond Taylori õhtusöök oli alati kärarikas sündmus. Naljakad lookesed, vaidlused, naeruturtsatused…

      Valmistudes võimalikeks kommentaarideks, nõuanneteks ja torgeteks, jutustas Addy lõpuks oma loo. Hiljem, veidi enne kojuminekut kujutas Addy ette teda asjatult oodanud Spencer Readi morni nägu.

      Addy ei suutnud kuidagi viha maha suruda. Jäi vaid loota, et sallimatus sarkastilise advokaadi, tema rafineeritud kommete ning šiki ülikonna vastu ei tumesta tema kainet mõistust.

      “Võta, võta, võta!” kuulis ta ootamatult sosinat.

      Võpatades püüdis Addy end veenda, et ema mugava võõrastetoa sügavusest ei räägi temaga mitte saatan ega ka tema sisemine hääl, vaid mingi reaalsem olend.

      “Eks räägi minuga, oo mõttetark…” venitas ta pimedusse.

      Tema