Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

ja nii edasi. Mis tal viga rääkida – Doci tulevik on minevikus, Claraga. Kui Doc ainult teaks, et ma olen nüüd Hill Valley ajaloo põhjalikult läbi uurinud, tuhlanud korduvalt isegi mööda surnuaia vanu soppe, ega ole leidnud enam ühtegi sissekannet kellestki Emmett L. Brownist, kes oleks surnud siin sajandivahetuse paiku. Jah, meist on üks ülesvõte, millel me seisame vastvalminud kellatorni ees, aga see on ka kõik.

      Doc ei surnud Hill Valley’s. Esimesed Brownid – siis õigupoolest von Braunid – tulid Hill Valley’sse 1908 ning muutsid oma nime Browniks Esimese maailmasõja ajal. Ma arvan, et Doc oli piisavalt taibukas selleks, et mitte jääda samasse linna koos oma esivanematega, ja valis elamiseks mõne kõrvalisema koha.

      Õigupoolest on Doc praegu kuulutatud teadmata kadunuks ja varsti kuulutatakse ta vist surnuks ning tema vara läheb pärijatele, kui neid juhtub muidugi olema. Mul on raske leppida mõttega, et Doc on surnud, ma arvan ikka, et ta on mõnes teises ajakontiinumis ja minuga samal ajal, kuid see ei tee kergemaks teadmist, et ta pidi surema umbes ajal, kui minu vanaisa sündis.

      Minu nimi on Marty McFly, ja pagan võtku, ma olen selle üle uhke. Kui vanade hauakivide omanikud suudaksid kõneleda, kutsuksid nad mind Clint Eastwoodiks ja üheks vingemaks püstolikangelaseks, kes kunagi on Hill Valley’s elanud. Seda polegi nii vähe. Ja veel võin ma uhke olla selle üle, et ma olen ainus ulmekirjaniku poeg maailmas, kes on tegelikult ajas rännanud. Tegelikult pole ka seda kuigi vähe.

      Aga iga päevaga edasi püüdsin ma ajas rändamisele ja paradoksidele vähem mõelda, sest see teeb su hulluks. Me läksime Jenniferiga lahku ja hakkasime korraldama oma tulevikku ise, sõltumata teineteisest ja sõltumata sellest, milline see oleks olnud. Sügisel otsustasin ma minna Hollywoodi. Võib-olla on neil vaja kedagi, kes oskaks konsulteerida Metsiku Lääne koha pealt, aga võib-olla vajab mõni bänd üht suhteliselt korralikku kitarristi.

      Seni aga oli suvi kõige üksildasem suvi minu elus. Ma püüdsin mitte mõelda tulevikule, aga see oli neetult raske.

      11. juuli pärastlõuna oli millegi poolest eriline, ma tundsin seda õhust ja surusin maha kummalist ärevust. Põline ajarändur tunneb alati ära, millal midagi juhtuma hakkab. Isegi üks punane laenutuse “Ford”, mis su hoovi ette veereb, ja sellest keegi päikeseprillides välja astuv vibalik võib seda ärevust suurendada. Too sell ei sarnanenud ühelegi kindlustusagendile või rändkaubitsejale, kes Hill Valley’s pärastlõunal sind külastada võiksid. Ma seisin parasjagu väraval ja mõtlesin, mida mõistlikku võiks sel päeval ette võtta, kui see masin saabus ja mees sealt välja ronis. Temas oli midagi väga ähmaselt tuttavlikku.

      “Mr. Martin McFly?” küsis ta krigiseval häälel. Tema silmi ma ei näinud, aga pigem oli tegu soliidses eas mehega. Ja tema aktsent polnud California oma.

      Ma ütlesin, et mina olen tõesti Martin McFly.

      “Mul on teile üks läkitus,” sõnas ta kuidagi ebalevalt. “Üks üsna kummaline läkitus.”

      “Ma olen selliseid juba saanud,” kostsin. “Te olete kindlasti Western Unionist?”

      “Ei,” raputas ta imestunult pealt. “Ma töötan Columbia Ülikoolis, olen astrofüüsik… Scott V. Brown on minu nimi.”

      “Brown?” Siin see nüüd oli. Ma ei teadnud täpselt, mis, aga niimoodi see tavaliselt algab. “Ja mida see V tähendab?”

      “Verne. Scott Verne Brown. Aga…” Ta kohmitses põuetasku kallal ja tõmbas sealt välja kollases jõupaberis üsna kulunud moega ümbriku. “Minu kohus on see teile üle anda. Tõtt-öelda oleksin väga tänulik, kui te suudaksite selgitada, mida see kõik tähendama peaks.”

      “Tavaliselt pole mina see, kes neid asju seletab,” pomisesin. Scott Verne Brown?

      “Tulete ehk tuppa, klaasike kokat?”

      “Oh ei, ma tänan.”

      “Või midagi kangemat?”

      “Ei, kindlasti mitte. Ma ei tohi üldse alkoholi juua. Perekonna viga, teate.”

      Ta ulatas mulle ümbriku. Sellele oli sulepeaga kirjutatud: “Mitte avada enne 7. septembrit 1986.”

      “Mhmh,” ühmasin ja asusin ümbrikut avama.

      “Te ei paista sugugi üllatunud olevat?” päris Scott Verne Brown.

      “Minu elualal õpib kiiresti mitte millegi üle üllatama. See ümbrik on juba avatud?”

      “Jah, seda küll. Vaadake, see on pärandus minu vanavanaemalt. Seal sees on üks teine ümbrik.”

      Jah, oli küll. Väiksema ümbriku peale oli samasuguse käekirjaga kirjutatud: “Üle anda: Mr. Martin McFly (Clint Eastwood), Hill Valley, California, pärast 7. septembrit 1986.”

      “Teie vanavanaema oli…” Ma tundsin, kuidas sõrmed higiseks tõmbuvad ja ärevusklomp kurku ronib. “Teie vanavanaema oli Clara? Clara Brown?”

      “Jah,” sosistas mees. Ta võttis päikeseprillid eest. Ma oleksin pidanud kohe aimama… Needsamad elavad suured sinised silmad, ja muidugi need heledad hõredad juuksed ja alt kitsenev nägu. Clara oli lisanud siiski mingi elegantse tumeda veretilga. “Kuidas te teate?”

      “Seda on võrdlemisi keeruline seletada.”

      “Jah, muidugi,” pomises mees. “Vaadake, kui minu vanavanaema 1925. aastal New Yorgis suri, siis pärandas ta selle ümbriku oma vanemale pojale, minu vanaisale Julesile, kes pidi selle omakorda edasi andma oma vanemale pojale. Minu isa Albert Emmett Brown hoidis ümbrikut väga hoolikalt, ja pidas seda väga tähtsaks. Ta oleks soovinud selle ise üle anda, kuid kahjuks, eelmise aasta jaanuaris, lahkus ta meie hulgast jäädavalt. Nüüd täidan mina oma vanavanaema viimase soovi, ehkki ei taipa põrmugi, mida see kõik tähendama peaks. Kuidas võis minu vanavanaema teada, et kuuekümne aasta pärast elab Hill Valley’s keegi Martin McFly nimeline noormees?” Mul kulus mitu sekundit aega, et selles nimede tohuvabohus orienteeruda. Ja siis hakkas mul koitma, et midagi peab väga valesti olema. Väga halvasti.

      “Teie vanavanaema?” küsisin. “Aga teie vanavanaisa? Doc?”

      “Vabandust? Minu vanavanaisa oli Emmett Louis Brown.”

      Ma muidugi teadsin, või oleksin pidanud teadma, siiski võttis sellest arusaamine natuke aega. Ja et L tähendas siis Louis? Arusaadav, miks Doc seda varjanud oli.

      “Mis teie vanavanaisast sai?” küsisin ärevust maha surudes.

      “Ta läks kaduma ühel õhupallireisil 1895. aastal, ta oli leidur, teate või vähemalt seda olevat vanavanaema kinnitanud. Aga täpsemalt pole sellest midagi teada.”

      Ma tahtsin midagi küsida, aga otsustasin enne Clara läkituse läbi lugeda. See oli lühike.

      “Lugupeetud mister Martin McFly,

      Sellest ajast, mil me viimati 1892. aastal nägime, on minu jaoks möödas terve igavik, kuid teie jaoks vist ainult üks aasta. Aeg on imeline asi ja nii raske on seda mõista. Juba kolmkümmend aastat olen ma elanud ilma oma meheta. 2. septembril 1895. aastal läks Emmett katsemata õhupalliga uut ajamasina mudelit ega tulnudki tagasi. Me elasime siis Massachusettsis, Lynnis. Ma ei tea, mis temast sai, kuid kogu oma ülejäänud elu olen ma elanud lootuses, et ta ei uppunud Atlandis, vaid jäi kadunuks ajas.

      Te ju mäletate seda päeva, millal me viimane kord Hill Valley’s kohtusime? Enne seda oli Emmett käinud oma majas Einsteini järel ja ta peitis midagi keldrisse. Ta ütles, et see on julgestuseks, kui temaga peaks midagi juhtuma. Ja et ta leiab viisi, kuidas teile sellest teada anda.

      Martin, ma tean, et kui Emmett oleks tagasi tulnud, oleks ta tulnud juba ammu ja meie üksindusaastaid poleks kunagi olnudki. Aga see oli minu saatus. Ma palvetan selle eest, et mingis teises ajakontiinumis on meil teistsugune saatus, ning et nüüd, kui ma olen selle kirja valmis kirjutanud, muutub äkitselt kõik, Emmett on siin minuga ja ta pole kunagi kaduma läinud. Alati teie

      Clara Clayton Brown”

      Ma seisin vist üsna juhmi näoga ja Scott lasi mul rahulikult seda kirja seedida. Siis ta sõnas viisakalt: “See kiri