Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

kui mina ja sinu ema noored olime. Ma olen sulle sellest rääkinud küll. Õppimine oli meie jaoks kõige tähtsam…”

      “Ma tean, paps.” “Siis soovitaks sul oma vanematest rohkem õppust võtta. Üldiselt tahtsin ma küsida, et kuidas su prantsuse keel on?”

      “Parem kui eile,” ümisesin mina.

      “Kindla peale. Siis äkki ütled mulle, kuidas on kõige õigem hääldada vaat seda siin?”

      Ja McFly-seenior pistis mulle ette mingi paberilehe, kuhu oli midagi sirgeldatud ja millest ma vaevu välja lugesin: Soixante-dix jours dans le passé ou de revenez au futur.

      “See hääldub umbes suassääntdiss žuurs daan le passee u nuvoo oo fütüür, paps” vastasin ma. “Kas teie ajal hääldus see põhimõtteliselt kuidagi teistmoodi?”

      “Tegelikult täpselt samamoodi, ma tahtsin lihtsalt kontrollida, nagu ma juba ütlesin, et kuidas sul prantsuse keelega on,” muheles seenior, tahtis veel midagi öelda, kui lõi siis käega ja hakkas, endamisi pomisedes “nuvoo oo fütüür”, juba ust sulgema kui juunioril hakkasid äkitselt peas sada kella lööma ja kõige valjemini neist 1885. aasta Hill Valley raekoja kell.

      “Hei, paps,” ühmasin ma ärevust maha surudes. Revenez au futur? Tagasi tulevikku? “See on mingi su uus raamat või?”

      “Minu uus raamat on “Tulnuksisalike tagasitulek, 4. osa”,” kostis seenior veidi pettunud ilmel. “Minu meelest me oleme ka sellest rääkinud, sa ise ütlesid, et noored eelistavad tänapäeval lugeda midagi jõhkrat ja äkilist.”

      Seeniori ettekujutus jõhkrast ja äkilisest oli ehk ajast mõnevõrra maas…

      “Aga see,” jätkas paps, “on minu ettekande teema homsel Hill Valley Ulmeühingu üritusel.”

      “Seitsekümmend päeva minevikus ehk tagasi tulevikku,” tõlkisin ma. “Kõlab üpris põnevalt. Millest see ettekanne õieti on? Ja miks prantsuse keeles?”

      George McFly muheles oma tehtult malbet kirjanikunaeratust, mis tekkis ta näole alati siis, kui tema loomingu vastu agarat huvi tunti.

      “Tegelikult kõlab see tõesti päris põnevalt, aga on kahjuks palju igavam, kui paistab. See on muide ühe Jules Verne’i jutu pealkiri, millest sa oleks muidugi kuulnud, kui sa poleks pidevalt autode ja ruladega ringi kihutanud, vaid oleksid pisut rohkem huvitunud oma isa elukutsest ja kodukandi ajaloost…” Isa elukutse ja kodukandi ajalugu, tuhat kuradit! Ma lasin kõrvust mööda paar lauset, mis käisid aja kohta, millal George McFly ja Lorraine Baines olid alles noored, sest seda aega teadsin ma vähemalt sama hästi kui nemad ise… noogutasin kannatamatult ja ootasin, kuni seenior jõudis järjega jälle tolle Jules Verne’i jutu juurde.

      Jules Verne!

      Jules Verne oli Doci lemmikkirjanik, mõtlesin ma.

      12-aastasena oli Doc üritanud ette võtta ekspeditsiooni maakera südamesse, kuid ei jõudnud loomulikult kuigi sügavale. Sama Jules Verne’i romaani järgi oli ta tähistanud “DeLoreani” peidiku Boot Hilli surnuaial oma nimetähtedega, Verne’ilt oli ta õppinud teadlase ja seikleja innukust, ja Verne’i järgi oli ta andnud nimed oma poegadele… nii et isegi tema lapselapselaps kandis nime Scott Verne Brown. Siin oli liiga palju kokkusattumisi selletagi, et seeniori kätte oli sattunud mingi Jules Verne’i jutt pealkirjaga “Seitsekümmend päeva minevikus”.

      “…võrdlemisi jabur tekst,” jutustas mu paps edasi. “Pole seal ei stiili, karaktereid ega süžeearendust. Kohe näha, et tellimustöö. Aga noh, kuna see on meie linnale nii tähtis ja ühtegi teist ulmekirjanikku Hill Valley’s ei ela, siis paluti loomulikult mind.”

      “Oota, aga millest see jutt on?”

      “Millest? Ajas rändamisest loomulikult, kas ma ei öelnud? Vanapapi võttis ette teema, millest ta suurt midagi ei tea,” praalis paps. “Mingi ajarändur on aega lõksu sattunud ja üritab sealt kuidagi tulevikku teada anda, et teda ära päästetaks. Häh, nagu oleks ajaga võimalik nii ümber käia! Too ajarändur on juhuslikult pärit Hill Valley’st. Loomulikult on see juhuslik kokkusattumus, Verne võttis lihtsalt esimesena pähe karanud linna nime, aga…”

      “Ma vist olen seda lugenud…” poetasin ma ettevaatlikult.

      “Oled või?” puuris seenior mind oma pilguga prilliklaaside tagant.

      “Nagu tuleks midagi tuttavat ette,” bluffisin ma. “Aga ma loeksin hea meelega uuesti.”

      “Siis pead raamatukokku minema. Ajakiri “Forum”, 1877. Üsna haruldane ja üsna hiljuti avastatud tekst…”

      Ma ei kuulanud papsi lõpuni, ma lausa lendasin raamatukokku.

      Doc, Doc, vasardas peas, kuidas see sul õnnestus, sinul, kes sa oled alati kartnud tekitada paradokse, ja nüüd oled sa muutnud ulmekirjanduse ajalugu.

      Miss Gale, meie linnakese raamatukogu juhataja, takseeris mind pisut üllatunud pilgul. Marty McFly polnud linna raamatukokku oma nägu juba aastaid näidanud, ehkki tema isa oli Hill Valley raamatusõprade au ja uhkus.

      ““Forum”,” pahvatasin ma hingetult kui leti ette jõudsin. “1877, Jules Verne’i jutuga!”

      Selle peale miss Gale’i nägu selgines veidi ja ta noogutas mõistvalt. “Isasse,” pomises ta endamisi ja lisas siis valjusti: “Ainult mikrofilmil. Aga tere, Marty.”

      “Tervist, miss Gale. Kas seda välja trükkida oleks võimalik?”

      “Kahjuks mitte, peate väljakirjutusi tegema. Nagu ka teie isa tegi.”

      Mõne hetke pärast tuli ta laost tagasi ja ulatas mulle filmikarbi. “Ma palun sellega ettevaatlikult ümber käia, see on meie ainus eksemplar ja väga väärtuslik.”

      Kui ta ainult teaks, kui väärtuslik see tegelikult on!

      Enne kui ma filmiprojektori juurde jooksin, küsisin miss Gale’ilt: “Kuulge, isa mainis midagi, et see on üsna hiljuti avastatud Jules Verne’i jutt. Et kuidas nii?”

      “See on tõepoolest pisut kummaline,” hakkas miss Gale lahkelt seletama. “Jutt “Seitsekümmend päeva minevikus” on ilmselt üks neist vähestest, mille Jules Verne kirjutas tellimuse peale ja eksklusiivselt Ameerika ajakirjale “Forum”, tolleaegse ajakirjandusmagnaadi Gordon Bennetti palvel. Verne’i prantsuse bibliograafidel polnud sellest tekstist aimugi, kuni see üsna juhuslikult avastati umbes aasta tagasi. Väidetavalt sisaldasid mõned muud selle numbri “Forumi” koopiad hoopis üht teist juttu, kuid nähtavasti on keegi midagi segi ajanud.”

      “Umbes aasta tagasi?”

      “Jah, 1985. aasta septembris see jutt avastati. Ja raamatukogude assotsiatsiooni kaudu anti meile kohe teada, et ühe kuulsa prantsuse kirjaniku jutu kangelane on pärit Hill Valley’st.”

      Umbes aasta tagasi? See oli siis, kui kõik meie seiklused juhtuma hakkasid, siis kui ajalugu hakkas muutuma ja ajakontiinumid segunema. Kui millalgi oleks pidanud “avastatama” senitundmatu Jules Verne’i jutt, siis just täpselt aasta tagasi. Doc pidi kuidagi olema leidnud võimaluse kirjutada jutt ja avaldada see Jules Verne’i pähe. Sellest siis minu isa etteheited stiili kohta. Ja muidugi Doci kavalus. Ta teadis, et see jutt jõuab kuidagi ja kunagi minuni.

      Ma seadsin ennast filmiprojektori ees sisse ja hakkasin kerima ajakirja “Forum” 1876. -77. aasta väljaandeid. Kokku oli neid kuus numbrit. Kõigepealt tulid muidugi tähtsad uudisjutud Ameerikast. Coloradost saab USA uus osariik. Little Big Horni lahing, vapra kindral Custeri hukkumine mõrtsuk-siuude veresaunas. Istuva Sõnni foto… Olukirjeldused sõjavaevades Dakotast ja jänkide ülbitsemise käes kannatavast Alabamast. Euroopa uudisjuttudes kõneldi bulgaarlaste mässamistest türklaste vastu ja mitte sugugi kahanevast vaenust Prantsusmaa ja Preisimaa vahel. Kerisin kiiresti mikrofilmi edasi ja mõtlesin, et millisesse vägivaldsesse ajastusse Doc küll ennast saatnud oli… Tuli teateid Aafrikast, kus inglased annekteerivad afrikaanerite Lõuna-Aafrika vabariigi; Aasiast, kus Jaapan okupeerib Ryukyu saari ja Türgi saab esimese konstitutsiooni. Kuid siis paistsid poliitika- ja sõjaartiklid otsa