Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

au lahkuda. Siin on mu nimekaart, juhuks kui on midagi, mida te peate vajalikuks mulle teatada.”

      Ja nii ta läkski, oma punase “Fordiga”, Doci lapselapselaps, astrofüüsik, kes isegi ei teadnud, et ta on sündinud ainult tänu ajarännule.

      Ma vajusin mõttesse, ja need olid üsna sünged mõtted. Meie eelmiste seikluste ajal oli Doc see, kes oli kõike seletanud ja kõigest aru saanud. Nüüd pidin ma ise hakkama saama ja pealegi veel pimesi kobades. Kui Doc kadus 1895. aastal ega ilmunudki tolles enam välja, siis järelikult on olemas veel üks ajakontiinum. See, kuhu ta kadus, olgu see siis minevik või tulevik. See on see, kuhu Doc ilmus ja lubas sealt mulle kuidagi teada anda.

      Jooksin tuppa ja jõin ähmiga ära terve liitri piima. See värskendas mõtlemist ja rahustas. Ajal on olemas virvendusefekt, tuli mulle meelde. See tähendab seda, et kui minevikus juhtub midagi, mis olevikku muudab, siis kandub see virvendus fotodele, esemetele ja ka inimestele edasi. Nagu juhtus näiteks Doci hauakiviga, mida ma pildistasin, enne kui 1885. aastasse läksin. Kõigepealt oli sellel Doci nimi. Kui Buford Tannen Doci maha ei lasknud ja kavatses hoopis mind tappa, jäi kuupäev kivil samaks, kuid sinna hakkas tekkima Clint Eastwoodi nimi. Doc ütles, et me näeme siin seda, mis juhtuks, kui asjad kulgeksid omasoodu edasi. See tähendab, et kui ma poleks kandnud Clint Eastwoodi kombel pontšo all raudvesti, siis oleks Buford mind maha lasknud. Aga ajavirvendus ei mõjuta inimeste mälu, me ei mäleta asju, mida pole olnud.

      Kõige tähtsam, mida ma sel hetkel tänu piimale taipasin, oli see, et nüüd, kui ma olen saanud kätte Clara kirja, ongi toimunud sündmus, mis laseb uuel ajakontiinumil tegutsema hakata. See on keeruline, kuid loogiline. Kuid mis mind hirmutas, oli see, et kui Doc 1895. aastal kadus ja Clara teda enam elu lõpuni ei näinud, siis kas ma suudan muuta minevikku nii, et Doc siiski tagasi tuleks? Sest kui Doc tuli tagasi, siis ta ju tuli, ja Clara poleks mulle seda kirja kirjutanud. Kuid siis ma taipasin, et Doc sai tagasi tulla ainult siis, kui Clara selle kirja kirjutas. Järelikult, kui mul õnnestub Doci aidata, siis seda minevikku, kus Doc kadus, pole olemas olnud, ajakontiinum muutub.

      Kui mul õnnestub Doci aidata?

      Kuidas, pagana päralt?

      Ajamasinat ju ei ole enam!

      Aga Clara kirjas seisis, et Doc oli midagi peitnud oma maja keldrisse. See ei saanud ju ometi olla veel üks “DeLorean”. “DeLoreani” oli kaubarong puruks sõitnud (sellest tuli Hill Valley’s paras jama ning mul oli tükk tegemist, et end sellest välja keerutada).

      Hüppasin oma džiipi ja kihutasin Doci endise maja juurde. Linnavalitsus oli selle kinni pitseerinud ja uksel rippus silt kohtutäituri telefoniga. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, Doc elas kõrvalises kohas ja keegi ei näinud, kuidas ma tagaakna kiviga katki lõin, lingi lahti tegin ja ettevaatlikult sisse ronisin.

      Doci juures oli alati põnev olnud, kuid praegu polnud mul aega tema kraamis tuhlata. Läksin trepist alla keldrisse, ma teadsin mida otsisin. Kui Doc oli tõesti mulle mingi sõnumi jätnud, siis pidi see olema tähistatud nii, et ma aru saaksin. Ja seal see oligi – generaatori peale oli õlivärviga suurelt kirjutatud: MARTY DELGADO!!!

      Muidugi!

      Doc ju teadis, et ta jätab oma maja maha, ja sellepärast ei saanud ta siia midagi olulist peita. Kõrvalisele inimesele ei ütleks see kiri suurt midagi. Aga mina ju teadsin, mida Delgado tähendab.

      Delgado oli selle vana kaevandusešahti nimi Boot Hilli surnuaia lähedal, kuhu Doc oli 1885. aastal oli “DeLoreani” peitnud. Nüüd ei saanud seal enam “DeLoreani” olla, sest juba 1955-ndal olime me kaevandusesuudme dünamiidiga õhku lasknud ja mina olin ajaautoga vanasse heasse Läände kihutanud.

      Kas Doc oli tõesti sinna uue ajamasina peitnud? See oleks liiga ohtlik, mõtlesin, kui juba kaevanduse poole kihutasin.

      See võttis mul järgmise poole päevast, et kaevandusesuue üles otsida, Doc polnud asja mulle muidugi lihtsamaks teinud, ega mingeid tähistusi jätnud. Nähtavasti polnud tal ka palju aega aasta tagasi, kui ta oli siit kiiruga läbi lipsanud. Leidsin siiski ühe suhteliselt uuema väljanägemisega mullahunniku ja selle alt pehkinud lauad. Peagi kaevasin välja luugi, mis viis sinna samasse kaevanduskäiku, kus kunagi oli olnud peidetud “DeLorean”. Nüüdseks oli see vana surnuaia tagumine külg nii võssa ja rohtu kasvanud, et autot siia enam ei peida.

      Mida võis Doc mulle siis jätta?

      Taskulambi valgel leidsin mitte kaugel suudmest laudukse, millele oli samasuguse värviga, mis generaatorilgi, maalitud ELB. Emmett L. Brown. Ma lõhkusin ukse maha ja leidsin sealt üsna piraka kasti. Kasti peal oli jõupaberis ümbrik. Vaevalt on keegi enne mind saanud ühe päevaga kaks kirja minevikust.

      “Marty, vana sõber”, kirjutas Doc. “Ma loodan, et sa ei pane pahaks, et ma sind jälle mingisse pahandusse olen seganud. Kui sa seda kirja loed, siis on minuga midagi juhtunud, aga mis täpselt, seda ei saa ma praegu veel teada. Küllap on Clara leidnud võimaluse sulle teatada, aga võib-olla oled sa ise midagi välja nuhkinud.

      Ma ostsin ühe vana veduri, käisin sellega tulevikus ning lasin sellele hoverdrive’i külge monteerida. Panin vedurile nimeks ELB ja selle peal sa meid nägidki. Pärast seda, kui ma Einsteini ära tõin, peitsin siia täiustatud flussi, mille ma tulevikus tegin. Reaktor töötab prügil ja sa võid selle monteerida ükskõik millele, mis liigub 88 miili tunnis. Nagu ikka, Marty.

      Peale flussi ja reaktori on siin kastis veel Mr. Fusion ja ajakonnektorid. Need on siin ainult äärmiseks abinõuks ja sellepärast ei jäta ma siia instruktsioone, kuidas seda käivitada. Ilma nendeta on fluss kasutu. Mis minuga ka ei juhtunud, üritasin ma kindlasti leida viisi, kuidas sulle sellest teada anda. Võib-olla on see midagi väga kaudset või ähmast, kuid igal juhul püüdsin ma sulle ka siis juhised anda. Marty, väldi paradokse!

      Kõik. Ma panin kirja tasku, peitsin kasti jälle hoolikalt ära ja maskeerisin sissepääsu nii hästi, kui oskasin. Üldiselt olin ma sama tark kui enne, ainult teadsin, et mul on võimalus konstrueerida ajamasin.

      Peab tunnistama, et minu ettekujutus ajamasina tööprintsiibist oli võrdlemisi ähmane. Pöörased seiklused, kuhu me Dociga sattusime, ei andnud selleks lihtsalt mahti, ja ma kahtlen, kas minu teadmiste juures temporaalfüüsikast on üldse võimalik midagi täpsemalt teada. Kõik, mis ma aru oli saanud, on lühidalt järgmine: kõige tähtsam komponent on fluss-seadeldis. See on Doci enda leiutis. Kunagi oli ta peldikusse kappi üles monteerides toolilt alla kukkunud ja pea kõvasti ära löönud. Ja koos põrutusega oli talle äkitselt pähe lahvatanud flussi tööpõhimõte. Mida see täpsemalt endast kujutab, ei oska ma öelda. Flussi paneb tööle 1,21 gigavatine elektrilaeng. Nii suurt laengut suutis genereerida ainult plutooniumi tuumareaktsioon, ning esimese ajareisi jaoks oli Doc plutooniumi pätsanud Liibüa terroristide käest, mistõttu ma üldse minevikku sattusin ja kõik need jamad algasid. Kui Doc oli ära käinud 2015. aastas, tõi ta sealt kaasa tollal juba tavalise Mr. Fusioni, ehk fusioongeneraatori, mis tekitab sama võimsa laengu kõige harilikuma prügiga. Ajabarjääri ületamiseks peab fluss saama oma 1,21 gigavatise elektriannuse kiirusel 88 miili tunnis, ning siis hakkavad tööle ajakonnektorid. Need viimased oligi pikne rivist välja löönud, tänu millele põrutas Doc 1885. aastasse.

      Nii et minu teadmised on üsnagi tagasihoidlikud, ajamasina kallal on putitanud alati Doc ise ja mina olen olnud rohkem nagu testpiloot. Nüüd on mul siis põhimõtteliselt kogu kupatus, kuid ei vähimatki aimu, kuidas see tööle panna ja kuhu ma peaks sellega õieti minema, minevikku või tulevikku.

      Läksin hakatuseks koju tagasi, jõin pool liitrit piima ja koukisin siis peidikust välja oma kõige hinnalisema suveniiri. See on foto aastast 1885, kui me Dociga seisame Hill Valley uue tornikella ees, kuid see ei andnud mulle ühtegi juhtniiti. Pilt polnud muutnud – ja ega ma oodanudki, et see oleks. Viskasin diivanile siruli ja jäin mõttesse.

      Siis, umbes tunni aja pärast, pistis paps pea ukse vahelt sisse. George McFly, Hill Valley kuulsus, ulmekirjanik, kes kirjutab küll minu maitse jaoks pisut liiga läägeid kosmoseoopereid, kuid lõpuks olen ma ise selles mõnevõrra süüdi. Tulnukas, kes kuulab “Van Halenit” ja kannab laserpüstoli asemel fööni, pole võib-olla parim inspiratsiooniallikas. Seenioril oli käes mingi patakas