Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

>

      Üldjuhul peaksid ühe kogumiku tekstid olema loetavad ja mõistetavad ka ilma autori selgitavate saatesõnadeta. Iga tekst peaks olema terviklik ja iseseisev. Suurel määral “Roosi ja lumekristalliga” ka nii on, ometi pean vajalikuks lisada mõned seletavad märkused, kuna mitmete selle kogumiku lugude kangelased on ka varem minu tekstides seigelnud. Erandiks on lühiromaan “Roos ja lumekristall”, mis on inspireeritud ühe maailma kuulsaima kirjaniku üsnagi karismaatilisest tekstist ning ma usun, et lugeja on selle teksti (mille nimi jäägu siinkohal veel saladuseks) faabula ja tegelastega üldjoontes tuttav.

      Novell “Emajõe ääres” pajatab ärkamisaegse eesti nõia ja kättemaksja Sänna-Tarmo nooruspäevade ühest juhtumisest. Sänna-Tarmo varasemad lood on “Isa süda” (“Mardus: Juubeliväljaanne” 2001) ja “Kevade tulek (“Looming” nr 4 2002). Kavastu ja Kastre kandi kirjeldus selles loos peaks täpne olema, Kantsiaseme kõrtsi varemed olid paar aastat tagasi veel alles ning ka Nikolai von Essenit olen selles loos üritanud kujutada võimalikult tõepäraselt.

      Lühiromaan “Ingellik olevus” on kõige uuem lisandus eksortsist pan Grpowski sarja (“Pan Grpowski 9 juhtumit”, “Kuldsulg” 2001). Jutu tegevus leiab aset kronoloogiliselt pärast kogumiku viimast teksti “Mees, kes ei joonud viskit”.

      Pan Grpowskiga ja eksortsistide sarja juttudega on õige nõrgalt seotud ka lühinäidend “Hüvastijätt Annaga”. Nii nõrgalt, et seda ei pruugi märgatagi.

      Lühiromaan “Tagasi tulevikku IV” on mõistagi inspireeritud filmitriloogiast “Back to the Future I-III”. Seda ei tuleks lugeda kui minu “ettepanekut” neljanda osa stsenaariumiks, pigem oleks tegemist teatava edasiarendusega ja nende võimaluste kasutamisega, mis filmis on jäetud kasutamata. Olen üritanud säilitada võimalikult täpselt originaalfilmide ajarännu reeglistiku ja karakterite omapära. Lühiromaani algne versioon on ilmunud võrguajakirja “Algernon” 2003. aasta novembrinumbris.

      Lühiromaan “Dom Ramón” on seotud romaaniga “Palveränd uude maailma” (“Varrak”, 2002) ning jutustusega “Cuncti simus concanentes: Ave Maria” (“Fantastika” 2004). Dom Ramón del Estero on romaanis episoodiline tegelane, vehklemisõpetaja, kelle majas romaani peategelane Aidann ajutiselt peavarju leiab. Nüüd esmakordselt ilmuv lühiromaan on lugu dom Ramóni elust ja seiklustest, sellest, mis romaani seisukohalt polnud kuigi oluline, kuid on temaatiliselt ja tunnetuslikult sellega seotud. Samas pole “Dom Ramóni” maailm ja (alternatiiv)ajalooline reaalsus päriselt kattuv “Palverännu” omaga. Lugemist see loodetavasti ei sega, “Dom Ramón” on põhiolemuselt siiski täiesti iseseisev tekst.

      Põnevaid seiklusi soovides Indrek Hargla

      Roos ja lumekristall

      Üks kollane tuluke oli armatuurlaual põlema süttinud. Silmanurgast oli ta seda juba ammu märganud, oli hoomanud, et midagi on seal teisiti kui muidu, mõnetise üllatusega isegi avastanud, et ta on sellest häiritud, kuigi auto häältes polnud mingit muutust, mootor näis töötavat nii nagu alati, ta kõrv ei saanud valetada. Rooli taga peab kõik olema harjumuspärane, sa leiad kinnisilmi ükskõik millise nupu, sa ei pea pilguga ühtegi kohta otsima, oskad vaistlikult pead keerata ja tabad täpselt sihtmärki. Su pilk fikseerib automaatselt igasuguse muutuse esipaneelil, su keha tunneb pisimatki raputust, mida kaassõitja ei tunneks iialgi, kõrv püüab tühisemagi vale tooni mootori undamises või kahtlase urina.

      Midagi oli Mettet häirinud juba sellest saadik kui ta Flensburgi juures piiri ületas ja kiirteelt rahulikumale kõrvalteele pööras. Mette polnud end kunagi kiirteel hästi tundnud: liiga palju autosid, liiga palju kiirust ja tormlemist. Temal ei ole kiire, täna tal ei ole, täna on üks väheseid päevi aastas, mil tal ei ole kiire, ta sõidab Kopenhaagenisse rahulikult, kaheksakümnese tunnikiirusega mööda kõrvalteid, tõmbab mõnuga sigarette, kuulab klassikaraadiot, surub end jahedasse nahkpolstrisse ja naudib konditsioneeri turvalist värskendust. Ta mõtleb oma loo üle, mida ta hakkab kirjutama alles homme, seab mõttes paika lõigud, vahepealkirjad ja fotod, ta teeb oma loo valmis juba siin “Lantra” roolis, sest siin on tal õigus olla prii igasugustest muudest kohustustest. Keegi ei saa temalt nõuda midagi muud kui autojuhtimist. Ja kui ta aastate vältel on õppinud neil roolitundidel olema üksi oma mõtetega ja juhtima kuulekat “Lantrat” kui autopiloot, siis on see tema saladus, millest ta tahab võtta maksimumi.

      Aga siis see reeturlik tuluke esipaneelil. “Lantra” tahab talle millestki märku anda. Alateadlikult oli Mette signaali fikseerinud, kuid ei soostunud oma mõttelõnga katkestama. Ta oli jõudnud just sõnastada oma uue artikli võtmelause, mis kindlasti tuleb rasvases kirjas loo ees välja tuua: “Lapseootel taani koduperenaine teenib Saksamaal arvuti taga varanduse”. See on hea alapealkiri, see köidab nii lapseootel naisi, koduperenaisi, arvutihuvilisi, taanlasi ja sakslasi, selles on kõigile midagi. Jah, see on hea lause…

      See juhtus veidi enne vana silda üle Lille Belti, Lõuna-Jüütimaa liivaste männimetsade vahel, tähtsusetul kõrvalteel, kuhu Mette oli tüütutest veoautodest vabanemiseks keeranud, ta oli teadnud otseteed sillani. Ta kaotaks ehk küll paar kilomeetrit, aga võidaks veidikegi rahulikku sõitu. Mette ei jõudnudki täpselt näha, millest “Lantra” hädaohutuluke oli tahtnud talle märku anda. Ühel hetkel – ja see juhtus tõesti ühe hetke jooksul suri mootor välja ja esipaneelil kustusid kõik tuled, kõik viimseni, nagu oleks tema auto ära surnud. Esimene reaktsioon on tühjustunne ja arusaamatus. Luksusauto ei saa niisama lihtsalt “kustuda”! Teine reaktsioon on sõimusõna, kui auto süütelukule ei vasta. Kolmas: ma pean midagi ette võtma. Ta auto oli tumm ja surnud. Lihtsalt niisama, mitte millestki.

      “Mis neetud tuli see oli?” pomises Mette ja ronis autost välja. Ta oli jõudnud juba unustada, kui palav ilm on. Saksamaal oli olnud üle kolmekümne kraadi, Lõuna-Jüütimaal tundus pärastlõunane leitsak veelgi kuumem, ning ei kübetki tuuleõhku. Konditsioneer oli ta tegeliku kliima suhtes uinutanud, soojus tahtis lämmatada. Ta hakkas helistama.

      Kümne minuti jooksul sai ta autoabifirmadelt neli väga viisakat ja argumenteeritud vastust: lähima paari tunni jooksul polnud kellelgi ühtegi meest ega autot saata, kõik on juba hõivatud, kuuma ilma tõttu läheb õli vedelaks ja mootor kuumeneb üle või kuumeneb midagi muud üle, jah, paar tunnikest läheb aega ja siis ehk tuleb keegi Middelfartist. Mis on Mette Lund Søndergaardi täpsed koordinaadid ja mis marki auto tal on?

      Mette proovis veel viimast võimalust: ta on ajakirjanik ja peab kiiresti toimetusse jõudma…

      Meil on parlamendisaadikud teele jäänud, sai ta jaheda vastuse. Mehhaanik tuleb niipea, kui vabaneb.

      Tunni aja jooksul sõitis temast mööda mitu autot, mõned pidasid isegi kinni ja tundsid huvi, mis viga on, kuid täielikult komputeriseeritud ja tumma autot ei suutnud kohalikud talumehed kuidagi ravida. Üks lahke tädi kinkis Mettele ootamisvaevade kergendamiseks paki sigarette ja pudeli leiget õlut. Mette ronis üle teekraavi, puges männi varju, suitsetas, rüüpas õlut ja helistas ajaviiteks tuttavatele, kellest enamik veetis siestatundi konditsioneeritud õhuga kontoris või mõnes jahedas baaris. Talle tunti kaasa, kuid just seda Mette ei vajanud. Ta hakkas mõttes kokku seadma räiget kriitilist artiklist Jüütimaa autoabifirmade suutmatusest tööd organiseerida, kui märkas eemalt kurvi tagant väljunud jalgratturit.

      Kui too lähemale jõudis, nägi Mette, et see on keegi noormees vanal sõjaväejalgrattal, ta väntas kuidagi flegmaatiliselt ja kuumusest ja mäkketõusust välja tegemata, ühtlaselt ja kindlalt. Ja sama kindlalt, nagu ta vändanud oli, peatus ta “Lantra” juures ja vaatas otsivalt ringi. Ta silmi katsid lenduriprillid, jalas kandis ta kulunud teksaseid ja seljas vanamoodsa kraelõikega valget T-särki. Mette surus sigaretiotsa liiva ja tõusis püsti.

      “Juhtus midagi?” hõikas noormees.

      Mette kehitas abitult õlgu: “Auto suri välja. Õli vist kuumenes üle.”

      “Saan ma aidata?”

      “Oh, vist mitte. Middelfartist lubati mehhaanik saata, kuigi paistab, et ta on vahepeal puhkusele läinud. Aga tänan küsimast.”

      “Ma võin vaadata,” lubas noormees.

      Tänan, mu prints mustal rattaloksul, sind mul just vaja oligi!

      “Kas sa oled mehhaanik?” küsis Mette, kuid tuli siiski lähemale.

      “Ei,” vastas noormees ja raputas pead. “Ma ei oska isegi autoga sõita. Aga ma võin vaadata.” Esialgu vaatas ta küll ainult Mettet, võttis prillid eest, kuidagi imeliku liigutusega, aeglaselt, ja