Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi. Maniakkide Tänav

kaisutust. Ning Meets. Temast poleks Votokas parema meelega üldse mõelnud. Need paar korda, mis ta oli teda näinud, olid kohutavad. Oli ta tõesti deemoni välja kutsunud? Kuidas ometi? Ta polnud ju tegelikult mitte midagi teinud! Aga nüüd oli järsku ümberringi kõik see!

      Mõtteist äratas teda mingisugune värdjas, kes majanurga tagant välja kalpsas ja suuna Votoka peale võttis. Mees karjatas ja pani jooksu.

      Kõikjal nende ümber pöördus maailm pahupidi. Siin ja seal haaras mingi jõud inimesi, maju, puid ja tänavaid, muutes nad põrgusaadikuteks.

      "Pimedus, pimedus langeb maa peale," halises Sergei Ivanovitš. Nad komberdasid üha kaugemale turuplatsist, kuid ka mujal lahvatas samasuguseid koledusi.

      Vanamees ei öelnud midagi. Ta vedas kaaslast üha edasi, otsides teed linnast välja. Ta polnud kunagi varem Jõgeval käinud ja läks seepärast täiesti umbes. Kunagi pidi linn ju lõppema.

      Viimaks jõudsid nad pärast parki, mida Vanamees pidas juba linna piiriks, taas ühe künka taga asuvasse paneelmajade elamurajooni. Siin paistis kõik normaalne olevat.

      "Ära halise," ütles Vanamees ravitsejale. "Tundub, et needus jõudis meist ette!"

      Sergei Ivanovitš noogutas.

      "Seda kindlasti," sõnas ta ja püüdis end kätte võtta.

      "Igatahes ei tundu see kuigi laiaulatuslik olevat," arvas Vanamees. "See pole veel surmariik, vaid ainult selle järjekordne ilming. Nagu minu maja. Ainult veidi võimendatud."

      "Ma usun, et nii see ongi. Needus käib koos minuga ja seal, kus ma olen, hakkab ta tegutsema. Kord-korralt jõulisemalt. Iga löök eelmisest tugevam, kuni viimaks…"

      "Noh," sõnas Vanamees. "Igatahes on meil siis veel aega. Nii et aja ennast püsti! Me peame kiiresti leidma kaks kaaslast, et seda sinu nõidumist läbi viia. Mida kauem me ootame, seda hullemaks läheb. Niigi on juba hulk inimesi oma elu jätnud."

      Sergei Ivanovitš hõõrus kössitades mõlema käega oma pealage.

      "Ja kõik minu süü läbi."

      "Ära halise. Kuidas sa äkki nii maha käisid? Ma arvan, et kõige parem on sellest linnast jalga lasta. Siin on liiga ohtlik. Põrutame kuhugi kaugemale ja otsime endale abilised."

      Äkki sööstis majade vahele keegi hirmsasti räsitud mees. Ta tundus jooksvat elu eest. Vanamees teda ei näinud, olles seljaga sinnapoole.

      "Nähtavasti on ka tema toimunut näinud," mõtles Sergei Ivanovitš. "Vaene vennike, tema ei saa ju üldse millestki aru. Ja nüüd jookseb. Ei tea kuhu?"

      Siis ta nägi, kuhu mees jooksis. Õigemini mitte kuhu, aga kustkohast. Täpsemini, kelle eest.

      Sergei Ivanovitš tõusis jalule ja vaatas pagejat uuestitärganud asjalikkusega.

      "Mina ei kavatse surra," pomises ta, pigem hirmu kui julgust kogudes.

      "Põgenege," kisendas põgeneja kiledal häälel.

      Kuid Sergei Ivanovitš ei soovinud enam põgeneda. Ta sirutas käe välja ja keskendus oma ravikunstile. Ta ei teadnud, kas see õnnestub, siiani polnud ta veel kunagi opereerinud kedagi nii kaugelt, eriti kui too veel samal ajal jookseb.

      Põgenev mees komistas ja kukkus ahastavalt karjatades. Koletis tema selja taga avas oma hambutu, kuid tohutute lõualihastega varustatud luise suu ja kukkus tõmmeldes kokku. Sergei Ivanovitš oli peatanud ta südame.

      Mees ajas ennast välkkiirelt püsti ja pages liikumatut jälitajat kiigates ravitseja selja taha. Vaistlikult tundis ta, et sealt võib leida kaitset.

      KOLMAS PEATÜKK

      Valge "Opel" kihutas Jõgevast eemale, nagu oleks tal kogu põrguvägi kannul. Ja arvestades seda, mis linnas oli juhtunud, ei saanud nad väita, et neil seda kannul polnud, pealegi veel vägagi tihedalt.

      Keegi ei rääkinud sõnakestki. Kedagi ei huvitanud, palju on ärandatud autos bensiini, kedagi ei huvitanud, kuhu nad sõidavad. Sergei Ivanovitš, kes roolis istus, ei teadnud seda isegi. Mootori ühetoonilise undamise saatel läbiti Kurista, Vägeva. Väike-Maarjast pööras ravitseja masina nina Tamsalu poole.

      "Miks me sinna sõidame?" küsis Votokas oma letargiast ärgates. Nad olid talle rääkinud needusest ja mees vajus pärast seda kuidagi lössi. Ka võimalus, et needust saab peatada, ei ergutanud teda.

      "Kardan, et selle jama keerasin siiski mina kokku," arvas ta. Teistele ei hakanud ta oma arvamust peale suruma. Nood uskusid oma, ehkki ta kõneles neile Choronzonist. Vanamees oli väitnud, et niiviisi deemoneid välja kutsuda on võimatu, kuid koos needuse kõrvalmõjuga ei saanud seda siiski välistada.

      "Tahate Rakverre?" küsis Sergei Ivanovitš.

      "Mul ükskõik," lõi Votokas käega. "Sõida, kuhu tahad."

      "Rakverre me ei jõuaks, bensiin saab otsa. Tamsalus võime mõne rongi peale hüpata, kui tahate," seletas Sergei Ivanovitš.

      Keegi ei vastanud, nad kõik olid väsinud.

      Sergei Ivanovitš seiras piinatud pilgul vastutulevaid masinaid. Ta lootis, et nood ei sõida Jõgevale. See oleks neile endile parem.

      Äkki sööstis eiteakust teele hirv. Vanamees hüüatas hoiatavalt, Sergei Ivanovitš tallas pedaale ning klammerdus rooli külge. Vastaspoolt lähenev masin hakkas vingerdama. Hirv ei teadnud, mida teha, kuhu hüpata, ja siis käis hirmus prahvatus, kolin ja kärin ning mõlemad autod olid käkaskaela kraavis. Vanamees jõudis ennast enne kokkupõrget varblaseks moondada ja aknast välja lennata.

      Nüüd tiirutas ta avariipaiga kohal ja maandus lõpuks üsnagi terveks jäänud "Opeli" kõrvale, end taas inimeseks muutes.

      "Opeli" rahvast polnud keegi tõsisemat viga saanud, kuid teise masina abielupaar ägas autorusude vahel kaebliku häälega.

      Votokas ja Sergei Ivanovitš hüppasid autost välja ning kiirustasid neile appi. Nad tõstsid abielupaari teepervele ja Sergei Ivanovitš vaatas kannatajad kiiresti üle. Mõlemal oli mitmeid luumurde ja sügavaid haavu.

      "Pole midagi hullu," teatas ravitseja, kui oli veidi aega nende kohal posinud.

      Mees ja naine ajasid ennast vapustatult istukile. Vaadates oma veriseid riideid, ei suutnud nad imestushüüdeid maha suruda, kui taipasid, et neil pole enam ühtegi kriimu.

      "See…see…see on suisa ime!" hüüdis naine.

      "Pole see mingi ime," ütles Vanamees. "Te käisite ühe maailma parima tervendaja käe alt läbi."

      "Ooo," kilkas naine. "Te peate meile tulema. Meie väike poeg on ravimatult haige. Vähemalt arstide sõnul, kuid teie…teie suudaksite talle ta elu tagasi anda!"

      Sergei Ivanovitš krimpsutas nägu.

      Tühised inimesed oma tühiste probleemidega. Minu kaelas on kohutav needus ning nüüd ravi mingeid kloune. Kurat ja põrgu! Ta avas juba suu, et midagi koledat öelda, kuid märkas siis Vanamehe nägu.

      "Puuduv kolmas," sõnas too ja osutas naise peale. Sergei Ivanovitš sulges suu.

      "Me tuleme," noogutas ta. "Istuge meie masinasse, sel pole häda midagi. Sõidab veel nagu metsaline."

      Viie minuti pärast olid nad teel Sääsele.

      Kohale jõudsid nad juba pimedas. Sergei Ivanovitš parkis masina trepikoja juurde ja nad siirdusid neljandale korrusele. Seal võttis neid vastu vanaema, kes oli abielupaari tagasituleku üle äärmiselt imestunud. Nood seletasid tollele paari sõnaga kujunenud olukorda.

      "Kuid poja juba tudub," laiutas vanaeit käsi. "Kas ajan ta ülesse?"

      "Vast ei ole vaja, ta on niigi viimasel ajal nii halvasti maganud," arvas isa. "Ma loodan, et külalised jäävad meile öömajale?”

      "Miks mitte?" noogutas Votokas.

      Pärast hilist õhtusööki juhatati nad tagatuppa, kuhu perenaine oli neile asemed põrandale teinud.

      "Homme, pärast seda, kui oled poisi terveks teinud, räägime naisele asja ära. Ta ei saa keelduda,"