Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi. Maniakkide Tänav

asemele asunud. Või oleks Sergei Ivanovitš südamerabanduse saanud ja asi olekski lahendatud. Aga Vanamees ei tahtnud loobuda. Kui praegu oleks keegi tulnud ja ütelnud, et asi jääb katki, siis oleks Vanamehel kohutavalt kahju olnud. Vahest oleks ta isegi vastu hakanud.

      Ta oli olnud nõid juba oma kakskümmend aastat. Ja mitu korda oli ta oma oskusi kasutanud? Seitseteist-kaheksateist? Kogu aeg oli ta pidanud alati kolm korda enne järele mõtlema, enne kui julges midagi ette võtta. Ja siis tavaliselt ei võtnudki.

      Aga nüüd tahtis ta Pimedusejüngritele ninanipsu mängida. Nüüd ei kavatsenud ta ennast enam tagasi hoida. Ta naeratas kujutluse peale, kuidas Jüngrid või nende teenrid tulevad talle järele. Ülbed ja enesekindlad ja siis… siis satuvad nad tema riiki.

      Jah, seda näha ja surra. Juba ainuüksi seetõttu, et kordki oma võimeid ilma hirmuta kasutada, oli ta nõustunud.

      TEINE PEATÜKK

      Koju jõudnud, ei hakanud Votokas kingigi jalast võtma. Virutas ainult pintsaku toolileenile ja hakkas küünlaid-klaase kokku otsima. Klaase sai kummalegi üks ja küünlaid oli kogu majapidamise peale viis.

      "Nii," sõnas ta siis Meetsile, kes juba pudeleid lahti korkis. "Selle laua lükkame siit seina äärde.

      Eks ole. Nii. Ja vaiba keerame rulli."

      "Ära sa seda asja nii keeruliseks ka aja, sõber fotograaf," rahustas teda Meets. "Istume ikka toolidel. Ja küünlaid pole ka vaja. Jood paar klaasikest veini ära ja pea see tuluke silmas ei ole. Loidad nagu väike päike siin."

      "Ära sega, ma olen tahtmist täis. Need põrgulised jumalakuulutajad ajasid mul pargis hinge päris mustaks. Mu kunstnikuhing vajab praegu ATMOSFÄÄRI!"

      "Tee aken lahti, kui sa atmosfääri vajad," arvas Meets ja valas välja. Aga juba vedas Votokas kriidiga põrandale kaks ringi. Sisemisse joonistas veel viisnurga ja sokutas selle iga haru otsa ühe küünla.

      "Ahhaa!" hüüatas ta seejärel, lõi Meetsiga kokku, jõi põhjani ning hakkas raamaturiiulis sobrama. "Mul pidi siin kuskil üks okultismiraamat olema," seletas ta ise. Rõõmsa hüüatuse saatel tõmbas ta välja pisiblufi käsiraamatu.

      "Ma'i teadnudki, et sa maagia vastu huvi tunned," mainis Meets.

      "Ei tunnegi, mind huvitavad tegelikult need pisiblufi raamatud. Igast targast tellisepaksusest entsüklopeediast kõrgelt üle. Asendamatud abimehed igas vallas. Nagu praegugi." Ta lehitses natuke närviliselt lehti. "Roosiristlased," pomises ta. "Võlurid, Crowley, kaosedeemon…"

      Siis leidis ta õige koha, luges näpuga järge vedades ja toppis raamatu rahulolematult tagasi.

      "Mingi jamps," seletas ta ise. "See on liiga keeruline, meie ajame lihtsama õhustikuga läbi." Ta tassis ringi sisse toolid ja pudelid.

      "Anna tikku," käsutas ta Meetsi. Saanud küünlad põlema, sikutas Votokas paksud kardinad ette.

      Pidulikult seisti hämaruses põlevate küünalde keskel.

      "Proosit" ütles Meets. Võeti põhjani ja valati klaasid uuesti täis.

      "Päris hea atmosfäär, eks ole? Mitte mingi labane trimpamine," arvas Votokas uhkelt.

      "Nojah," kehitas Meets õlgu. "Kui sa veel sobiva muusikalise tausta ka orgunnid, siis võib juba kergelt kuradeid nägema hakata."

      "Muusika! Väga hea mõte! Kuidas ma ise selle peale ei tulnud."

      Veidi aega sagis Votokas tikutule valgel toas ringi.

      "Ahhaa!" hüüdis ta makki mängima pannes. Masendav muusika täitis toa maast laeni.

      "Kas näed juba kuradeid?" päris Votokas, kui nad olid istunud ja teisegi klaasi põhjani limpsanud.

      "Ei, mitte halligi ei näe."

      "Mis jutt see on! Või tema ei näe, häh! Võtame!"

      Võeti.

      "Noh, kaosedeemon või misasi sa oled!" hakkas Votokas kergelt praalima. "Tule välja kui mees oled. Ja kui oled naine, seda parem, tule, istu mu põlvele." Nad olid juba pargis paar õlut ära joonud ning ega Votokas palju kannatanud ka, ja kui kristalselt aus olla, siis meeldis talle kainenagi huilata.

      "Kamoon! Võhadi podlõi trus!" õitses ta praegugi oma lemmikväljenditega.

      Meets muigas ainult ja korkis uut pudelit lahti. Küünlaleekide hubisemise tõttu tundus talle nagu oleks mööbel vahepeal värisenud.

      "Siin on tõesti atmosfääri," mõtles ta. "Hakka või kartma."

      "Kas sa tead mispärast mul seda deemonit vaja on?" küsis Votokas.

      "Atmosfääri jaoks," arvas Meets.

      "Ei, ma tahan talt üht teenet paluda!"

      "Soh?"

      "Jaa-jaa," noogutas Votokas kurvameelseks minnes, "ma tahan andekaks saada. Geeniuseks."

      Meets pidi endale peaaegu veini hingekurku ajama.

      "Sina ja andekaks, ära aja naerma. Seda ei suudaks isegi tosin deemonit mitte."

      Ta puksatas nii, et vein loksus maha. "Ja üldse, mispärast sul seda andekust vaja on?" pani ta lõbusalt pead raputades käe sõbra õlale. "Vaata, mina olen ikka alati mõelnud, et need kes koopiaid teevad, need on ikka andekad inimesed, kobakäpp seda ei suudaks, midagi järgi teha, mõistad – ta ei oska. Aga vaat teisest küljest, need kobakäpad teevad jälle palju originaalsemaid asju, eks ole. Isegi kui nad matkivad, tuleb midagi muud välja. Originaalsus, tead, vaat see on just andetute rida. Ja mulle, mõistad, lähebki rohkem peale andetu originaal kui perfektne koopia." Ta mulistas vaikselt oma joogi kallal, oodates teise arvamust. Ent sõber ei vastanud, tundus, et ta oli tusameelsusse vajunud.

      "Mina suudan," sosistas keegi Votokale kõrva.

      "Mida," küsis too, arvates, et Meets seda ütles. Meets, uskudes et Votokas ei saanud tema jutu mõttest aru, hakkas oma teooriat nüüd juba pikemalt lahti seletama. Kuid Votokas ei kuulanud ka nüüd, sest teinegi kõneleja vastas.

      "Sind andekaks muuta."

      Votokas vahtis ammuli sui seletavat Meetsi ja taipas, et too seda ei öelnud. Votoka kõrvust oleks nagu soe tuulehoog möödunud.

      "Kas või kohe."

      "Eee… mismõttes andekaks," mõtles Votokas. Ta tajus nüüd väljaspool ringi nagu midagi võõrast.

      "Sinu fotod oleks nagu elusad, neil oleks hingestatust, nad poleks mitte lihtsalt pildid, vaid aken elavasse maailma. Nii on."

      "Hingestatus?" See oli see, mis Votoka piltidel alati puudus.

      "Sinu aparaat tabab ära iga inimese, iga ehitise, iga looma ja eseme hinge ja talletab selle filmile. Sa tallad maailma kes sind ei tunnusta, põrmu. Nii on."

      "Misasi sa üldse oled? Mingi jama vä?"

      "Ma olen Choronzon, see, keda sa kutsusid oma soovi täitma."

      "Vahi. Ja tahad kohe täita?"

      "Jah."

      "No täida siis."

      "Ma ei saa."

      "Miks?"

      "Mul on vaja käsiraha."

      "Mida?" imestas Votokas.

      "Ühte hinge."

      Votokas võpatas. Ta tõstis veiniklaasi masinlikult suule. "Atmosfäär on tõeliselt hea," kiitis ta ennast, "ma juba kuulen kuradeid. Pea neid siis näha ei saa."

      "Ära istu nüüd nii mossis näoga," patsutas Meets talle õlale. "Ma tahan sulle lihtsalt head. Sinust ei saa kunagi andekat fotograafi, sa lihtsalt oled selline. Öelgem otse ausalt välja – koba. Sinna ei saa midagi parata. Aga on see halb? Mitte sugugi, just originaalsust ongi vaja, mitte andekust. Neid andekaid koopiamehi on niigi küll ja küll, kõik kohad täis, aga kobasi, kes julgeksid midagi teha, ei ole. Proosit!"

      Votokas limpsas veini põhjani. Suutmata lobiseva Meetsi tõttu taibata, kas ta kuulis hallukaid või mitte, üritas fotograaf seltsilisest hetkeks lahti saada.

      "Kuule,"