Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi. Maniakkide Tänav

Raula luges uuesti triki kasutusõpetuse läbi, ja keskendunud, kulmud kipras, oma tegevusele, hakkas seda läbi viima. Seekord ei soovinud ta näha välja kuningannana, sest arvas, et ega ta ise äkki ei näegi, mida enda ümber illusioneerib, ja seepärast Maskeeris ta hoopis oma voodi sohvaks. Suure hoolega nõiduse läbiviimisele keskendudes ei pannud tüdruk tähele, millal toimus muutus, ent mingil hetkel taipas ta, et vaatabki juba sohvat, mitte oma vana, segamini voodiriietega aset. Kuna ta polnud loodavat eset endale lausa üksikasjadeni ette kujutanud, siis oli sohval teatud puudujääke. Katteriie oli ilma mustrita, esimesed jalad olid lõvikäppade kujulised, tagumised mitte jne. Kuid piiga oli rahul. Ta sai hakkama. Küll pisiasjadega jõuab ka hiljem tegeleda, asi tahab lihtsalt harjutamist, muud midagi.

      Äkki märkas ta silmanurgast ka akna juures mingit liikumist. Tüdruk võpatas koledal kombel. Esimese ehmatusega arvas ta, et Ema on koju tulnud ja vaatab aknast sisse, ent kui Raula aknasse pilgu heitis, siis polnud seal kedagi. Igaks juhuks ta läks ja piilus välja. Hoovis polnud hingelistki. Ei kiviplaatidest jalgrajal maja poole tulemas ega marjapõõsaste ja ploomipuude vahel. Rahunedes läks Raula tagasi sohvaks muudetud voodi juurde. See oli nagu ehtne. Tüdruk sirutas käe ja katsus oma uue sohva pealisriiet. Rõõmsa hämmeldusega nägi ta, et näpib hoopis tekki oma voodil. Sohva oli kadunud sama märkamatult kui ilmunudki.

      Ta harjutas veel paar korda, lapseliku rõõmuga igasuguseid asju millekski muuks Maskeerides ja seejärel isu täis imetlenud, illusiooni lõhkudes. Vahepeal trügis tuppa ka kassirajakas. Raula võttis kassi sülle ja silitas tema sinaka läikega musta karva. Too sulges oma hiilgavad nööpsilmad kitsasteks piludeks ja hakkas vaikselt kurruma. Tüdruk ei taibanud, mispärast ta seda pehmet ja armsat loomakest eelmisel öösel kartnud oli. Ta silitas kassi sõbralikult, aga lükkas siis vähe aja pärast otsustavalt eemale ega teinud väljagi selle katsetest tagasi süle soojusesse pääseda.

      "Nii, loom, eile sa mind hirmutasid, täna teen mina sulle triki."

      Ta Maskeeris end kogu kujutlusvõimet kasutades kasside jaoks kõige koledamaks elajaks, mis ta suutis välja mõelda, vasikasuuruseks koeraks. Lemmikuke kargas mäuratades eemale. Raula naeris võidurõõmsalt, kõkutas ja möiratas õrritavalt. Kõuts sisises ja kadus voodi alla tolmu ja hämarusse. Sealt Raula teda enam välja meelitada ei suutnud, isegi kui oma maskeeringu jälle maha võttis. Kõuts ainult susises ja välgutas kihvu, selg küürus.

      "Oh, kassike-lollike," vangutas tüdruk pead ja jättis looma rahule. "Las istub, kui tahab. Ise on loll."

      Nüüd, kui Nägemispete juba peaaegu pimesi käes oli, otsis ta paberikuhjast välja Peiteloitsu

      Peiteloitsuga, nagu ta avastas sai neiu palju lihtsamalt toime, küllap seepärast, et siin ei pidanud niipalju oma kujutlusvõimet piinama. Ka näpud olid Nägemispette trikist juba parasjagu soojaks aetud (nõidumine meenutas pooliti tummade keelt ).

      "Nii, lugupeetud asjad," sõnas Raula ähvardavalt, kui oli näpu- ja käeasendid selgeks õppinud ja sõnad paberile välja kirjutanud, et neid lihtsam oleks välja öelda.

      "Nüüd te mu käest ei pääse!"

      Ta vaatas põlglikult esiteks voodile otsa: “Kes on öösiti kühmuline ja viiksub pealegi kogu aeg vastikult?"

      Ta tõi paberilt kuuldavale vajalikud nõiasõnad, saates neid "kurtide kõnega". Voodi Kadus, jäi vaid tolmune põrand koos kassi, paari juuksekummi ja muu seal all kadunud olnud pisema jubinaga. Hetke jõllitas Raula seda uskumatult. Jah, ta teadis, et ta teeb siin nõiatrikke ja et need on ehtsad ja toimivad, kuid neid tegevuses näha oli ikka paras kogemus küll.

      "Küll sa sellega ära harjud Raula-tüdruk," sõnas ta endale. Siis muutis ta Nähtamatuks laua, seejärel toolid ja vaibarulli. Paari minutiga sai tuba lagedaks ja valgemaks, sest enam polnud kõiksugu kolu valgust varjutamas. Jäid vaid tolm ja tüdruk ja kassi urin.

      "Vahi kus," uhkustas tüdruk iseenda ees kekutades. Naerma pahvatades võttis ta nõidused maha. Siis ajas ta vaese loomakese voodi alt välja. Kass oli ehmatusest nii nõrk, et komberdas vaevu toa teise nurka, kapi taha varju.

      "Noh kiisu-miisuke, ega ma sind nii väga ka ehmatada ei tahtnud," vabandas tüdruk kissutades, kuid kass jäi peitu. "Vaata, ma teen seda enda peal ka," seletas Raula ja Peitis end kassi silme eest, kes teda niikuinii näha ei tahtnud. Siis jälle tagasi. Üleolevalt vaatas Raula kujuteldavatele inimestele ning reaalsele kapitagusele kõutsile otsa ja nautis nende sõnatut aupaklikkust ja kustuvat kassikähinat.

      Lõpuks taipas ta kella vaadata. See oli kolmveerand üksteist. Ta oli siin mässanud juba üle kolme tunni. Äkki hakkas nõiahakatisel kole kiire. Riided pooleldi jooksupealt selga vedanud, kahmas ta põrandalt paberid räpakalt kokku ja tormas toast välja. Siis meenus talle kass ja ta tormas tuppa tagasi. Hoolimata tüdruku rutakatest püüetest ei andnud loom ennast pihku ja Raula lõi käega. Tegi vaid akna lahti, et too tarviduse korral õue saaks ja oma häda tuppa ei teeks, ja tormas siis linna. Kass kapi taga lesis jahtudes, vaikselt ja liikumatult. Aegamisi hakkas ta kangeks tõmbuma.

      Koopiate tegemine ei võtnud eriti kaua aega, kuid kuna ta käis jala ja kesklinna oli Lilleverest omajagu maad, siis võttis käik ikkagi oma tunni jagu aega. Saanud kätte nõiapaberite paki alles soojade lehtedega, tundis tüdruk, et nüüd on ta pääsenud. Enam ei tundnudki ta Ema ees mingit erilist kartust ega paljastamishirmu. Tagasi tulles lonkis ta ja nautis päikesepaistet, unistades, kuidas ta matemaatikaeksami kõigist paremini teeb. Tasapisi veeres ta mõte tagasi kodule ja vaikselt hakkas Raulat hoopis huvitama, mida ta Ema toast veel leida võiks. Ei saanud ju olla, et need lehed on ainuke käegakatsutav tõend Ema nõiaoskuste ja võlukunstide kohta. Ehk on tal veel midagi, mida annaks eksami hõlbustamiseks ära kasutada. Koju jõudnud, suunduski ta otsemat teed asja uurima, heites siiski igaks juhuks hoolika pilgu üle aia ja tänavajupi. Vahele ei tahtnud ta siiski jääda.

      Ema toa seinu katsid raamaturiiulid, akna all oli suur kirjutuslaud koos sellel oleva arvuti ja printeriga. Neid kasutas Ema tihtipeale koju kaasavõetud töö tegemiseks. Või siis nõiakunstiga tegelemiseks? Loitsude trükkimiseks? Ausalt öeldes polnudki Raulal õiget aimu, millega Ema täpsemalt tegeleb. Nad ei olnud Emaga just kõige soojemates suhetes ja Raulal oli omigi muresid küllalt, et oma nina teiste asjadesse mitte toppida.

      Katsudes olid lauasahtlid lukus ja võtmeid silmapiiril ei olnud. Vahest olid need Emal kaasas. Siis katsetas Raula arvutiga, kuid see nõudis salasõna, mida tüdruk ei teadnud, ning pärast paari mannetut katset jäi ka see temast läbi uurimata. Kukalt kratsides seisis ta mõnda aega keset tuba ega osanud nagu midagi ette võtta. Siis tuli ta äkki ideele otsida üles peidiku luuk. Umbkaudu oma toa järgi orienteerudes märkis ta mõttes maha piirkonna, kus see pidi olema. Koht jäi suure, tervet seina katva raamaturiiuli taha. Raula tõstis raamatud riiulist välja põrandale, paksu pehme vaiba peale. Neid kogunes sinna päris suur kuhi, enne kui otsitav paistma hakkas. Seal see oligi, mitte mingit erilist lisavarjamist – lihtne ja labane, kui tead otsida. Raula pani koopiatepaki peidikusse, ja tõstnud raamatud riiulile tagasi, läks pettunult oma tuppa. Ta oleks tahtnud siiski midagi enamat leida kui mittemidagit.