Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi. Maniakkide Tänav

minu üle mingisugust võimu! Kelleks sa ennast õige pead? Pimeduseks? Või tema jüngriks?"

      Votokas ohkas. See kõlas nagu kergendus.

      "Nii, et see kõik on siis sinu töö?" küsis Vanamees käega enese ümber viibates. "Nii see, mis toimus minuga, see, mis toimus Jõgeval, kui see, mis sündis siin?"

      "Jah!" urises deemon. "Surma riik on saabumas ning minu töö lõpule jõudnud. Teil ei ole võimu enam midagi muuta."

      "Siiski," sõnas Vanamees. "Minul on sinu üle võimu!"

      Deemon tardus.

      "Mida sa sellega mõtled?"

      Vanamehe nägu tõmbus pingule.

      "Seda saad sa varsti tunda.” Ta tegi sõrmedega imelikke liigutusi ning pomises midagi. Õhku ahmides vajus deemon põlvili.

      "Kui sa ei taha, et ma su tapan, siis pead sa peatama Jõgeva koledused!"

      Deemon noogutas ja tundus, et ta sai äkki kergemalt hingata. Ta ajas ennast raskelt jalule ja vaatas Vanameest kartliku huviga.

      "See pole vajalik," urises ta. "Jõgeval pole enam mingit mäsu. Sõjavägi on praeguseks linna kollidest puhtaks teinud. Need üksikud, kes mahanottimisest pääsesid, redutavad kuskil sügavail urgudes linna all."

      Sergei Ivanovitš trügis ettepoole.

      "Nii et needus on leidnud oma otsa?" küsis ta õhinal.

      Deemon vaatas teda altkulmu ja pahvatas äkki uuesti võikalt naerma. Kogu seltskond astus ehmatades sammu tagasi. Vanamees tegi midagi ja deemoni naer muutus korinaks kui ta põlvili prantsatas.

      "Suudad sa deemoni tappa?" küsis Sergei Ivanovitš Vanamehelt. Too noogutas.

      "See on siis läbi?!" sosistas Elli. "Surma riiki ei tule?"

      Oma piinast hoolimata vedas Choronzon oma kooljanäo võikale muigele.

      "Te võite ju loota," kähises ta.

      "Mis sa sellega mõtled?" küsis Vanamees vihaselt.

      Choronzon vaatas vaevaliselt ringi.

      "Kas te arvasite, et need haledad etendused ongi surmariigi sünnid?"

      Maad võttis vaikus.

      "Mis mõttes etendused?" küsis Sergei Ivanovitš, tundes kuidas suu kuivaks tõmbub. Choronzon tõstis oma kiskjasilmad ja vaatas ravitsejale süngelt otsa.

      "See kõik oli vaid teie tähelepanu kõrvalejuhtimiseks," lausus ta. "Tõeline riik sünnib kusagil mujal kellegi teise käe all."

      "Kelle?" kähises Sergei Ivanovitš.

      Choronzon ei vastanud.

      "Vasta!" käratas Vanamees hirmuseguse vihaga.

      "Ta ise teab," urises deemon.

      Sergei Ivanovitš neelatas. Keda ta pidi teadma? Ta ei teadnud midagi. Ta ei tundnudki Eestis enam kedagi. Ainult…

      Äkki meenus mehele õhtu, mil ta oli päästnud Vanamehe. Vanamehe maja rusudel oli seisnud…

      "Raula?"

      Deemon noogutas.

      "Sul oli võimalus sündmuste käiku sekkuda, kui tüdruk ootamatult sinu nina alla sattus. Ma kartsin, et sa seda teed. Aga," deemon muigas, "sa kartsid selleks liiga palju oma naist ja nüüd on juba hilja. Ei mina ega sina ei saa enam midagi muuta. Mis tuleb, see tuleb."

      "Siiski," pomises Sergei Ivanovitš. "Midagi siiski saab teha. Ma tapan ennast!"

      Teised vaatasid mehele jahmunult otsa.

      "Ma olen näinud sinu etendusi," jätkas mees,"ja ma pigem suren kui elan sellises maailmas."

      "Sel pole enam tähtsust," ütles deemon. "Seda, mida tema teeb, ei mõjuta enam ei mina ega sina. Sündmused on käima lükatud. Tema ise on ainus, kes saab veel oma saatust muuta."

      "Millist saatust?"

      "Luua Surmariik ja olla selle valitsejanna…või siis mitte."

      I osa Pimedusejüngrid

      ESIMENE PEATÜKK

      Kena suvepäike piilus aknast sisse, kui lühikestes traksipükstes kahekümneaastane piiga sikutas seinalt siil-siiluhaaval maha vana tapeeti ning pomises endamisi. Mõnele kõrvalseisjale oleks sellest pominast väga kergesti võinud jääda mulje kui porinast, kuid see oleks olnud väga vale mulje. Tegelikult luges tütarlaps endamisi luuletust. Raula – nii oli tütarlapse nimi, oli mõni aeg tagasi avastanud enda jaoks luulemaailma. Luuletamiskatsetused polnud ka talle endale midagi päris võõrast, kuid siiski eelistas ta teiste loomingut. Eriti just noorema ja tundmatuma põlvkonna luuletajaid, kelle loomingut kohtas harva väljaspool kohaliku tähtsusega luuleringe, tundmatute ansamblite laulutekste ja isepaljundatud luulevihikuid. Vanad luuletajad, niiöelda klassikud, tundusid talle millegipärast kuidagi vanamoodsaina. Neid lugedes oli tal pidevalt tunne, et ta peab lehekülgedelt tolmu ja ämblikuvõrke ära puhuma, et kirjatähtedeni jõuda. Osalt see oligi nii, sest klassikute luuleraamatud, mis tema riiulis seisid, olid tõepoolest vanad, emalt-vanaemalt saadud. Äsjane pomin kuulus Raula vaieldamatule lemmikule Canis Vedrule.

      Seni kehtind olustik on

      möödas, peatunud ka aeg,

      saanud minust, minu kodust

      Öö ja Päeva vaheaed.

      Selle väikse akna alla

      küünib päikse võimupiir,

      vastasseina ukse taga

      pole ühtki valguskiirt.

      Peites endas ühteaegu

      põlastust ja kiindumust,

      seisan mina siin ja praegu,

      osalt Valge, osalt Must,

      sõbralikus, vaenulikus

      majas, mille hallil viil-

      katusel on selgelt näha

      Hea ja Halva kindel piir.

      Raula ei osanud ettegi kujutada, kui täpselt need värsid tegelikult teda, tema kodu ja asjade tulevast käiku iseloomustasid. Tüdruk enda arust luges ta lihtsalt riime ja remontis tuba, kus olid möödunud viimane kui üks tema siinilmas veedetud aastatest. Neiu oli kogu toas oleva mööbli ruumi keskele hunnikusse lohistanud, sest ei viitsinud seda esikusse tarida. Seal oleks see niikuinii ette jäänud ja emas pahameele äratanud, sest too polnud sugugi vaimustatud toa "ülesvuhvimisest" vahetult gümnaasiumi lõpueksamite eel. Iseasi, kui tüdruk oleks olnud klassi priimus või vähemalt paremate seast, ent Raula oli oma õpilasekarjääri jooksul juba paar korda suvetöödelegi jäänud ning lausa ime läbi ennast lõpuks gümnaasiumiklassidest läbi vedanud. Arvatavasti tänu õpetajate nõukogudeaegsele leebusele. Seda arvas ema. Raula aga oli soojade kevadilmade saabudes otsekui vasikavaimustusse sattunud oma toaremondi ideest.

      Oo jaa! Tuba pidi saama kevadpäikeselise ilme (ning seda Raula, mitte kellegi teise maitset mööda!) ja teda ei peatanud nüüd ka ema kärkivad etteheited ja hurjutused. Lõppude lõpuks pidas Raula ennast ikkagi täiskasvanud inimeseks. Seda, kelleks ta ennast pidas, ei hakanud Raula kohe otsesõnu emale kuulutama, vaid püüdis kuidagi vihjates selgeks teha, et ema ise aru saaks. Sest ema oli üsna raudse loomuga. Eriti pärast seda, kui isa nii äkitsi jalga lasi. Nii vedaski tüdruk omaarust üsna ilmseks vihjeks mööbli toa keskele ja hakkas tööga pihta. Ja nagu arvata võiski, oli neil emaga selle üle just suur tüli olnud.

      "Kui hakkab õppimist segama, küll siis teen vahepeal pausi," teatas tüdruk kaunis inetu ja tulise, ent viimaks jääkülma stseeni lõpul pahuralt. Eneselegi üllatavalt ei andnud ta seekord mitte tolligi järele. Siiski ei valmistanud see konstateering talle mingisugust erilist rõõmu, teatav vastik maik jäi hinge.

      "Miks pean ma sellise elementaarse asja, nagu on minu oma toa remont, läbiviimiseks sõdima viimase metsalise kombel?"

      Tegelikult polnudki tal pärast seda enam mingit tuju toaga jännata, kuid asi oli juba alustatud ja tüligi tülitsetud.