Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi. Maniakkide Tänav

verest ligedal lihatükil.

      "Oh." Elli kukkus raskelt selili.

      Võidukalt hambaid krigistades tormas hiiglakasvu koll Elli poole. Paaniliselt toetuspunkti otsides tabas tüdruku käsi Mehise kaheraudse käepidet.

      Trahh, TRAHH, laengud rebisid kollil pool keha otsast. Elli ajas end püsti. Samal hetkel plahvatasid üksteise järel mõlemad bensiinimahutid. Tule ja lööklaine segunenud möll pühkisid nii kollid kui inimesed justkui takukoonlad minema. Jürka ja läheduses olnud kollid süttisid tõrvikutena põlema. Elli prantsatas peaga vastu rohelist kivi. Veri tema peahaavast valgus üle kogu pulseeriva pinna. See tuhmus ja tõmbus mustaks.

      Mõne minuti pärast kallas kuu hõbedane valgus tüdruku tasapisi üle. Selleks ajaks oli kivi pind juba täielikult omandanud tavalise graniitrahnu värvuse. Kõik kollilaibad, nii need, mis põlesid, kui ka need, mis varem tapamasinatena ringi liikusid, olid juba muutunud põrmuks.

      Kohutava prahvatuse ja mürina peale ajasid kolm kogu end võpatades püsti. Kohast, kuhu autod olid kukkunud, sülitas maa tuld. Leegid kerkisid kümnete meetrite kõrgusele, valgustades kuuvalguses helendavat ümbrust silmipimestava ja kõrvetava mölluga.

      "Lõpp," sosistas Votokas.

      Nad vaatasid lummatult hävingutuld, mis vajus küll madalamaks, kuid põles endiselt heleda leegiga. Hoolimata uuest valgusallikast hakkas järsku ootamatult pimenema. Rohekas varjund, mida katuseaugu valgussammas ümbrusele heitis, taandus.

      Äkki kuulsid Votokas ja Sergei Ivanovitš kuidas Vanamees hämmastunult röhatas.

      "See on kadunud," ütles Vanamees jahmunult üle õla jõllitades. Nad pöördusid vaatama sinna, kuhu sihtisid taadi silmad. Valgussammast ei olnud enam.

      "Mida see peaks tähendama?"

      Ettevaatlikult lähenesid nad augu servale ja piilusid alla. šaht oli sügav. See ulatus läbi kõigi korruste keldrisse välja. šahti põhja valgustas võbelev tulekuma. Selle valgusel nägid nad all, keldri põrandal, tohutu kivi peal lamamas üht neidu.

      "Ta liigutas!"

      Kolm paari silmi pingutasid ennast nii, et pidid pealuust välja kargama.

      "Jumala eest! Ta liigutas!"

      Äkki hakkas neil kohutavalt kiire. Üksteist peaaegu jalust paisates kihutati luugi juurde ja tormati alla. See oli kaunis ohtlik, sest šaht oli raiutud poolenisti läbi treppide, kuid nad ei aeglustanud sammu. Vanamees kes oli jäänud viimaseks, ei jõudnud teistega sammu pidada. Ta muutis end nahkhiireks ja laskus alla otse mööda šahti. Selle aja peale kui teised alla jõudsid, oli ta oma inimliku kuju juba taastanud.

      Sergei Ivanovitš asus kiiresti asja juurde. Varsti avas neiu silmad.

      "Elus!" sosistas Votokas joovastunult. Kõvemini ei julenud ta rääkida, sest ei võinud teada, kas ümbritsevas tohutus pimedusekoopas veel kedagi pole. Tulekahjukuma, mis veidi valgust heitis, ei suutnud sugugi valgustada seda grandioosset urgu.

      "Viime ta siit lageda käest ära," arvas Votokas. "Kuhugi tühja korterisse."

      Teised olid sellega varmalt päri ja kiiremas korras paikneti ümber. Ehkki tüdruk oli pärast Sergei Ivanovitši ravikuuri juba oma tugevuse tagasi saanud, aitasid Vanamees ja ravitseja teda teine teiselt poolt. Psühholoogiline vapustus oli siiski olnud üsna ränk.

      "Nii et siis polegi kogu maailm veel surnute pärusmaa?" ahhetas Sergei Ivanovitš.

      "Ei," raputas Elli pead. "Tänu meile pole neil mitte pärusmaa haisugi."

      See uudis tõi kõigile kergendust, aga pani ka mõtlema.

      "Järelikult on võimalik needusele ka muul kombel vastu hakata? Igaüks võib sellele vastu saada?"

      Vanamees ja Votokas vaatasid Sergei Ivanovitšile küsivalt otsa.

      "Küllap siis. Tuleb nii välja."

      Votoka silmad lõid särama.

      "Tähendab siis on võimalik peatada ka möllu Jõgeval! Tuleb ainult Choronzon uuesti välja kutsuda ja talle käsud kätte anda?"

      Sergei Ivanovitš mudis erutunult kuskilt pihku sattunud taskurätikut.

      "Lootust on, lootust on," kordas ta omaette.

      "Kui me Jõgeval asjad paika seame," küsis Votokas, "kas siis on needusega ühel pool? Surma ja hävingut on ju olnud juba küll ja küll?"

      Sergei Ivanovitš tundus väga väsinuna.

      "Ma arvan, et jah."

      Votokas niheles rahutult.

      "Aga teeme selle siis ära."

      "Jah, teeme nii," tõusis Sergei Ivanovitš püsti. "Hakkame pihta. Praegu on meil lootust rohkem kui kunagi varem. Me teame, et needust on võimalik murda. Ja alustame kohe. Oleme niigi kaotanud juba liialt palju aega. Ei tasu jääda ootama needuse uut lööki."

      Viimase lause peale hüppasid ka teised jalule. Seda ei soovinud nad tõepoolest.

      "Ainult kuidas me Jõgevale jõuame?" muretses Elli. "Ma kardan, et meil läheb raskeks sõduritest läbi murda."

      "Aga miks me peaksime Jõgevale minema?" imestas Votokas.

      Teised vaatasid teda nagu kuutõbist.

      "Kas sa siis ei kuulnud, mida me just äsja arutasime? Needust peatama!"

      "Kuulsin küll, aga selleks pole ometi vaja nii pikka matka ette võtta. Ma võin ju siia väga vabalt uue maagilise ringi joonistada!"

      Kõigil vajus nägu naerule. Selle peale polnud nad tulnud.

      Küünalde ja muu kraami otsimisele kulus neil tubli tund. Tagasi katusele ei hakanud nad minema, vaid valisid oma viimase sammu läbiviimiseks sellesama korteri, kust nad viimaks küünlad avastasid.

      Teised astusid kõrvale, kuni Votokas omi toimetusi toimetas, ning siis koguneti ringi sisse.

      "Ahoi kaosedeemon. Võhadi podlõi trus!" hüüdis Votokas.

      Vanamees tonksas teda külge. "Mida sa jamad, meil pole mahti siin nalja teha!"

      Votokas vaatas talle vihaselt otsa.

      "Ei tea mismoodi ma siis tegema peaksin. Eelmine kord tuli ta samasuguse kutsumise peale!"

      Vanamees vangutas pead.

      "Lollus."

      Kuid siis haaras Elli äkki tal käest ja surus end vastu taati. Miski oli ilmunud oma nähtamatul kujul ümber nende. Näha polnud midagi, kuid seda ütlesid teised meeled. Ümberringi kajas äkki võigas naer.

      "Teil on õigus, mutukad! Nii sul, Vanamees, kui sul, geenius. Niisugune kutsumine on lollus, kuid ma siiski kuuletusin talle ja ilmusin."

      Jälle kõlas võigas naer.

      "Ja mispärast? Sest ma ise tahtsin!"

      Siis nägid nad deemonit. Varikuju ilmus ette hoiatamata, kuid mingi kuues meel sundis neid juba enne vaatama kohta, kuhu ta tekkis. Deemonil oli väga vana mehe kuju.

      "Vaene mees," sõnas deemon Sergei Ivanovitši vaadates. "Kas tead, kui kaua olen ma juba oodanud, et keegi teie suguvõsast oleks piisavalt julge, et needusele vastu hakata. Enam kui tuhat aastat! Ja miks? Sest teie suguvõsas ei olnud ühtegi julget! Kõik tapsid ennast ise enne määratud iga. Uskumatu! Ma ei taipa kuidas võis nii ara suguvõsa liige tappa Pimeduse? Teie nõrkus päästis teid kogu aeg."

      Deemon vangutas pead.

      "Ma olin juba lootuse kaotanud. Kuid siis jõudis kord sinuni ja…"

      Deemon pahvatas uuesti naerma.

      "…teie nõrkus, mis oli teie tugevuseks, vedas teid alt! Sina olid liiga arg isegi selleks, et end tappa! Sa astusid oma saatusele vastu hirmust, mitte julgusest. Uskumatu! Maailm on ikka imelik ja ootamatusi täis."

      Deemon vaikis ja vaatas neid muiates. See polnud inimlik muie.

      Votokas tundis kuidas ta käed tõmbusid niiskeks ja jalad hakkasid värisema.

      "Sa tahad öelda,