Labida peal. Jüri V. Grauberg

telefonikõne ümber ja siin oli mille üle mõelda. Peale selle, et Urve pakkus talle kaasavaraga naist, oli kogu lool ka veel mingi salapära või uudsuse maik juures. Noormees ei olnud kuulnud, et keegi tema tuttavatest-sõpradest oleks niisugustel tingimustel abiellunud.

      Indrekul olid mõtted ikka veel Urve telefonikõne pärast hajali ning tal tuli end lausa sundida keskenduma sest töö tahtis tegemist. Noormees sai umbes pool tunnikest töötada kui äkki tuli Rainilt e-mail küsimusega:

      “Tibid tahavad teha sulle matusetoetuseks korjanduse. Kes sul ära läks? Võta vastu minu südamlik kaastunne!”

      Rain ei viitsinud alati tulla ning Indrekule õla peale koputada kui ta midagi tahtis öelda ning saatis seetõttu sõbrale hoopis e-maili ja nii juhtuski, et mõnikord käis teineteisest vaid paari meetri kaugusel töötavate inimeste vahel kogu info vahetamine vaid elektronposti teel. Ainult siis kui Indrek läks koridori mõneks minutiks jalgu sirutama või köögipoolele omale kohvi tooma, kasutas Rain mõnikord võimalust temaga niisama lobiseda ja tuli kaasa.

      “Fuck! Nüüd sai küll natukene liiga spämmitud!” siunas Indrek mõttes ja pani kohe Rainile teele vastuse:

      “Pole mul kedagi surnud ja mingisugust korjandust ei ole ka vaja teha. Ajasin tibidele ajaviiteks niisama pula. On nad laksu all, vä? Rahunegu maha!”

      Indrek lükkas kõrvaklapid peast ära endale kaela, vaatas irvitades Rainile otsa ja ütles:

      “Nii fucking ohmud, et ei saa naljast kah aru!”

      “Ma juba lugesin sinu kirja!” vastas Rain, kuid pidas vajalikuks lisada: “See oli vist natsa tobe nali…”

      “Võib-olla et oligi. Ei vaidle vastu. Juhtub!” nõustus Indrek, tõmbas kõrvaklapid kaela pealt omale uuesti pähe ja nägi Raini nõusolevalt noogutamas. Indek ei vaevunud talle enam vastama – veebileht pidi järgmise nädala kolmapäevaks valmis olema ja olgugi, et tal oli veel mitu päeva aega, oli tööd ees veel küllaga.

      V peatükk

      “Tere Osvald! Kaarin räägib siin.” Osvald teadis seda isegi kes räägib sest tema telefoni displeile ilmus helistamise ajal kiri, “Boss Kaarin”. Haldusjuhatajal oli heaks kombeks end alati tutvustada. “Kuule, üks halb asi on juhtunud. Meie kroonilisele võlglasele “D” majast on millegipärast vool jälle sisse lülitatud. Sa tead seda firmat seitsmendalt korruselt küll. Kes seda tegi?”

      “Kindlasti mina, kes siis muu…” arvas Osvald ja püüdis palavikuliselt meelde tuletada kelle käsul ta sellele firmale voolu uuesti sisse lülitas. “Ma kahjuks ei mäleta kes selle käsu mulle andis.”

      “Millal sa sinna siis voolu jälle sisse lülitasid? See firma on meile tublisti võlgu ja peaks praegu hoopis pimedas istuma. Khm, khm…” Kui Kaarin hakkas köhatama, siis oli asi halb. Kas siis ei olnud midagi talle meele järgi või oli ta Elmira käest juba koslepi kätte saanud. Ja polnud tähtis kas asja eest või lihtsalt niisama, profülaktika mõttes. Koslep on koslep ja niisugused teenitud või teenimata koslepid panid alati Kaarini närviliselt köhatama.

      “Minu mäletamist mööda oli see eelmise nädala lõpus.” vastas Osvald. “Kahjuks ma ei saa hetkel midagi täpsemat ütelda sest ma ei ole oma kontoris.”

      “Sa teed kusagil midagi nagu alati?”

      “Jah! Sätin siin sööklas neid Itaalia armatuuride klaase jälle õigeks. Need muudkui aga vajuvad ja vajuvad kogu aeg viltu, ükskõik kui hästi ma neid ka ei kinnitaks…”

      “Mis neil siis viga on?” haldusjuhataja tahtis alati asjadega kursis olla.

      “Armatuuride paksusi klaase hoiavad kinni mingisugusest pehmest aga haprast metallist klambrid. Need painduvad klaaside raskuse all tasapisi viltu ja kui neid hakata õigeks väänama siis need klambrid murduvad kohe. Ma olen siia sööklasse juba neli uut klambrit teinud.”

      “Kas sul on ikka millest neid klambreid teha?”

      “Midagi nipitan ja need ei paindu ka enam nii palju aga…” seletas Osvald kuid pidas vajalikus lisada: “Uute ostmine siia oleks mõttekam kui nende klambrite nikerdamine. Vana on vana ja pole neil ka mingit tegu ega nägu enam… Pole kaubanduslikku välimust.”

      “Mitu armatuuri seal saalis on?”

      “Kaksteist…” Osvaldil tekkis juba lootus pääseda tobedast klambrite parandamisest mis ainult armatuuride välimust rikkus ja millest niikuinii kuigi kauaks abi ei olnud.

      “Kas sa tead kui palju maksavad uued armatuurid?”

      “Ei tea. Ma ei ole huvi tundnud.” tunnistas Osvald.

      “Mina ka ei tea aga ma ei usu, et meile uute ostmiseks praegu raha antakse. Nii, et katsu neid ikka veel natukene kohendada!” palus haldusjuhataja ja pöördus vana teema juurde tagasi: “Kas sa saad nüüd minna ja sellel firmal voolu välja lülitada?”

      “Jah, saan küll! Kas nii sobib, kui ma umbes veerand tunni pärast seda teen?” küsis Osvald. “Ma ei tahaks siin asju ripakile jätta.”

      “Sobib küll! Miks siis mitte?” oli Kaarin asjade käiguga rahul.

      “Ma lähen pärast oma kontorist läbi ja vaatan läpakast järele millal ma selle firma välja lülitasin ja siis helistan teile.” lubas Osvald.

      “Kas sul on see siis arvutisse kirja pandud?” imestas Kaarin. “Sa võid siis äkki ütelda ka kes selle sisse lülitamise käsu andis? Praegu kõik salgavad ja teevad näo nagu ei teaks asjast midagi.”

      “Jah, mul on see toiming kindlasti kirjas aga ma ei usu, et oleks kirja pandud ka see kes mulle niisuguse käsu andis.” vastas Osvald ja lisas: “Ma pean vist hakkama üles kirjutama ka seda kelle käest ma missuguse käsu saan.”

      “E-ei…” keelas Kaarin. “Pole sul vaja midagi kirja panna aga hea oleks küll teada saada millal sa neile uuesti voolu sisse lülitasid.”

      “Ma ütlen seda teile umbes poole tunni pärast… Ma ei jõua varem.”

      “Hea küll!” vastas Kaarin ja lõpetas kõne.

      Osvald mäletas küll, et ta oli sellele firmale möödunud nädala lõpus voolu uuesti sisse lülitanud aga mitte kuidagi ei tulnud meelde kes talle niisuguse käsu oli andnud, kas ehitusdirektor või käidujuhataja. Või hoopiski Tereese. Käsutasid ju kõik järgemööda nii haldusjuhataja kui ehitusdirektor, nii käidujuhataja kui jurist, kui, kui, kui… Viimane just sellepärast, et ta oli kuulu järgi ühe “Seaside Real Estate” omaniku või selle sugulase armuke ja tahtis seetõttu ka peremeest mängida. Ja kõigi käsud tuli kõik ühtemoodi täita, mis sellest kui need mõnikord hoopis vastupidist tegevust nõudsid. Kui pedantse Sergejevi ajal käsutas elektrikku ainult tema ja kõik käsud elektrikule tuli temaga tingimata kooskõlastada, siis Vladimiri ajal niisugust asja ei olnud. Igaüks võis elektrikule käske anda ja pahatihti ei olnud käidujuhatajal aimugi millega tema ainus elektrik tegeles. See andis Osvaldile küll täieliku tegevusvabaduse kuid samas ka küllalt suure vastutuse – ta pidi ise suutma otsustada kas talle antud käsk on reaalselt täidetav ja kas selles ei kätke mingisugust ohtu seadmetele ega inimestele. Firma ainus elektrik ei olnud niisugusest usaldusest kuigi suures vaimustuses.

      Kui Osvald pool tundi hiljem oma kontori poole sammus, tuli talle hoovi peal vastu Willem.

      “Tead! Elmira karjub, Kaarinil on närvid läbi. Mind lastakse homme lahti…”

      “Mis sa räägid hullu juttu!” keelas Osvald. Niisugust asja ei saanud ju uskuda. Muidu naljast lugu pidaval ehitusdirektoril oli kalduvus peale peapesu saamist asju veidi üle dramatiseerida. Oli muuga kuidas oli, siis vähemalt Willem ei pidanud vallandamist küll Osvaldi arvates kartma, sest oli ju tema pea ainukene ülemus kes siinsetest tehnilistest seadmetest üldse midagi taipas ja pealegi ootas teda ees lai tööpõld autoparklale uute korruste peale ehitamisel. See töö, mida ta praegu tegi, oli ajutine ning ei saanud mingil moel tema käekäiku “Seaside Real Estates” mõjutada. Enne võis käidujuhataja iga kell sule sappa saada ja õigusega. See mees oli Osvaldi arvates kindlasti juba ammu