Labida peal. Jüri V. Grauberg

ära mõned läbi põlenud lambid. Täna polnud majas vaja mingisuguseid hooldustöid teha kui just kellelgi ei läinud maja elektriku teeneid oma korteris vaja. Osvald lootis, et selleks korraks on kõik, keegi teda enam ei tülita ja istus rahulikult oma arvutilaua taha.

      “Mida see Victor sinust jälle tahtis?” Elle-Mai oli end mugavalt diivanile seadnud ja vaatas telerit nagu see tal õhtuti oli kombeks saanud.

      “Mis ta ikka…” kohmas Osvald ja viskas pilgu teleriekraanile. Muidugi, sealt tuli hetkel jälle reklaam, a la “faasanipeenise seep ja kakskümmend neli tundi hobusesõnnikumaitselist kaitset ja just teie hammastele” ja seetõttu naine märkaski tema tagasitulekut. Kui jookseb “seep”, siis ei märka ta tavaliselt enese ümber midagi ega kedagi. “Seebi” vaatamine olevat naise üteluse järgi loomulikult väga nõme tegevus, aga aitavat see-eest jälle väga hästi igapäevased mured mõneks ajaks unustada. Nõmedad mured tulevat veel nõmedama asjaga olematuiks mätsida.

      “Mis ta ikka…” kordas Osvald. “Käisime jälle ühes korteris nuiamas, et nad eluasemekulud ära maksaksid.”

      “Maksavad siis või?”

      “Kust mina tean?” küsis Osvald ja lisas selgituseks: “See on üks noor joodikuproua viiekümne neljandast. Joomane ja kasimata ning elab nagu seapesas. Ise eestlane ka veel!”

      “Ma tean teda küll. Tal olevat mees kas maha löödud või vangis või midagi niisugust.”

      “Maha löödud või vangis?” imestas Osvald. Elle-Mai ütles seda nii nagu oleks see üks ja seesama. “Tal oli seal praegu keegi mees. Tutvustati küll kui sõpra aga ma ise mõtlesin, et kallim või vabaabielumees.”

      “Ei ole tal mingit meest! Ma ütlesin ju!” Elle-Mai tahtis midagi veel lisada kuid reklaam lõppes ja ta otsustas teisiti: “Ole vait ja ära nüüd sega mind!”

      “Muidugi, muidugi!” nõustus Osvald ja sättis omale kõrvaklappe pähe, sest kaua sa ikka kuulad ühte ja sedasama – “mina sulle oma last ei anna”, “ma maksan sulle kätte”, “ma vihkan sind”, “oh, kuidas ma teda küll armastan”, jne. jne.

      “Tõeline “seep”! Kuidas tal sellest küll juba siiber ei saa?” Osvaldile meenus aeg kus ta isegi vaatas silmad pärani peas, esimesi “seepe” mis vallutasid teleekraane kaheksakümnendate aastate lõpus. Siis olid need kui värskendav tuul pikki aastaid teleekraanidel domineerinud patriootlike sõjafilmide vahele. Osvald ei mäletanud enam mitu seriaali ta otsast lõpuni läbi vaatas, kas kaks või kolm, mitte rohkem. Siis hakkas ühel hetkel see värk talle vastu ja sellest ajast peale ei võinud ta ühtegi “seepi” vaadata. Teleriga oligi üldse niimoodi, et Osvaldi arvates olid sealsed filmid muutunud ühtäkki kuidagi jõhkrateks, vägivaldseteks ja nõmedateks. Ajaloolisi filme, mis talle meeldisid, näidati üpris vähe ja ka head huumorit oli üsna napilt. Benny Hilli, mida paljud kiitsid, ei tahtnud ta üldse vaadata sest selle koomiku naljad olid Osvaldi arvates natukene labased, koosnesid enamalt jaolt vaid ühe väiksema mehe kiilaka peale patsutamistest ja naiste tagumikkude ning rinnapartiide käperdamistest või piilumisest. Ei muud.

      Osvald valis muusika CD-de riiulilt omale sobiva ja lükkas plaadi arvutisse. See oli André Rieu “La vie est belle”. Ta ei olnud küll kunagi tõsisemast muusikast lugu pidanud ega olnud niisuguse muusika armastaja ka praegugi, aga vahetevahel lihtsalt tuli tuju midagi teistsugust kuulata. Osvald ei teadnud isegi miks see niimoodi oli. André Rieu plaat oli üks neist vähestest tõsise muusika plaatidest mis tal oli ja mida ta vahel harva ka kuulas. Osvald sättis kõrvaklapid paremini pähe, toetus mugavalt tooli seljatoele ning sirutas oma koivad välja. Ta oli päevatööst natukene väsinud ja nüüd tahtis ta lihtsalt muusikat kuulata ning veidi “molutada”. Kui Elle-Mai tappis oma stressi teleri ees, siis Osvaldil oli selleks otstarbeks arvuti. Õigemini Internet, arvuti ja üsna tihti ka muusika. Stressi tuli tappa kui lutikat, sest see raip puges igal võimalikul moel hinge ja imes pidevalt kõige helgemaid hetki niigi hallivõitu päevast. Mees sulges silmad ja laskis helidel kõrvaklappides voolata. Mitte liiga kõvasti kuid siiski nii, et välised helid ei saanuks kõrvu tungida ega muusikamõnu häirida.

      Ta ei saanud kuigi kaua niimoodi mõnuleda kui vöö küljes rippuvas kotis hakkas mobiiltelefon värisema.

      “Keda paganat nüüd veel?” pahandas Osvald ja lükkas telefoniga ühe kõrvaklapi ettevaatlikult kukla poole – lükkad julgemini, siis kukuvad kõrvaklapid kolaki! hoopis peast ära!

      “Osvald, kuule!” Victori hääl oli selgelt rõõmus, “Tead, nii kui me sealt viiekümne neljandast ära tulime, nii oli politsei ka kohe jaol!”

      “Kust need siis nii äkki välja ilmusid?” imestas Osvald.

      “Ei tea. Võib-olla vaid juhus, aga ma mõtlen, et nad tulid väga, väga sobival ajal.”

      “Arvad, et kaks matsu korraga, meie ja politsei, panevad selle pesemata proua tegutsema? Usud sa tõesti, et ta enam ei pane oma muusikakeskust täiel võimsusel hüürgama?”

      “Usun küll! Seadused peavad ju kehtima kõigi jaoks ühtemoodi!”

      “Sitta nad kõigi jaoks ühtemoodi kehtivad!” muigas Osvald. “Mida rohkem on mehel raha taskus seda vähem loevad talle meie seadused!”

      “Kui sul on õigus siis peab see just naine seadusi täitma. Temal ju raha ei ole!” Victor oli optimistlik.

      “Raha pole, aga see-eest on häbematust küllaga!” arvas Osvald, “Mölakasti paneb ehk mõneks ajaks küll kinni aga… Oma võlga ta maksma ei hakka!”

      “Selle raha ta peab leidma! Kas või jupphaaval, aga peab leidma!” oli Victor kindel ja lisas siis vabadavalt: “Ega ma muud ei tahtnudki sulle ütelda kui vaid seda, et me käisime selles korteris õigel ajal, just enne politseid!”

      “No-jah! Mine tea milleks see hea oli!”

      “Oli, oli hea! Küll sa näed!” kinnitas Victor rõõmsalt ja lõpetas kõne.

      “See mees muretseb küll asjade käigu üle rohkem kui see tema tervisele kasulik oleks.” mõtles Osvald. Ta sulges silmad, nõjatus uuesti tooli seljatoele ja sättis kõrvaklapid mugavamini pähe – arvutisse pandud plaat tuli ju lõpuni kuulata! Olgugi, et muusika oli üle keskmise hea ja vajanuks süvenemist, keerlesid tema mõtted nüüd juba korteriühistu probleemide ümber. Osvald noris mõnikord Victori kallal, et see ei saa minutikski oma isiklikke mõtteid mõelda, ikka on tal mingi ühistu jama peas. Justkui oleks mingi maailmaparandaja ning temast sõltuks kõik nii siin ilmas kui ka korteriühistus. Paraku ei olnud ta ise targem sugugi. Ikka ja jälle pidi ta mõtlema korteriühistu juhatuse esimehe vahetamise peale, mis sellest, et see asi juba peaaegu poole aasta vanune oli.

      Victor oli südamehaiguse pärast invaliidsusgrupi peal kuid käis ikka veel kusagil tööl. Ju siis oli pensionist talle vähe ja tervis ikka niivõrd hea, et lubas natukene liigutada. Pool aastat tagasi võttis ta oma peale veel ka korteriühistu juhatuse esimehe kohused. Eelmise esimehega, Olgaga, oli tükk tegemist enne kui temast lahti saadi. See jäärapäine ja lausa lollilt kange naine oli hakanud arvama, et tema on kõige targem ning igas asjas kompetentseim inimene korteriühistu juhatuses. Ja nii juhtuski, et ta ei tahtnud enam juhatuse liikmeile anda aru rahade liikumisest ning tahtis võtta ning võttiski otsuseid vastu ainuisikuliselt. Olga ei arvestanud viimasel ajal ka enam juhatuse liikmete arvamusega ega täitnud juhatuse otsuseid. Kuna korteriühistu põhikirja järgi vastutas iga juhatuse liige oma varaga ühistule tekitatud kahju eest, siis hääletasid närvilisteks muutunud juhatuse liikmed möödunud aasta viimasel juhatuse istungil Olga esimehe kohustest vabaks ja tema asemele valiti Victor. Olgale see muidugi ei meeldinud ja olgugi, et põhikirja järgi võis juhatuse esimehe valida juhatus ja juhatus võis ta ka maha võtta, vaidlustas selle otsuse. Osvald kahtlustas siin Olga materjaalseid huvisi kuid ta ei saanud midagi tõestada. Ta uskus kaljukindlalt, et kuna Olga tellis majja santehnilisi töid tegema kõige kallima kohaliku firma, siis sai ta selle eest iga tehtud töö pealt mingisuguse protsendi. Juhatuse liikmete nõudmise peale korraldada iga töö jaoks odavaima töövõtja leidmiseks konkurss, Olga vaid vilistas. Just need asjad – konkursist keeldumine, ühe firma pidev eelistamine