Labida peal. Jüri V. Grauberg

ju niikuinii teavad kes talle tite valmis treis.”

      “Nad teavad kellega ta käis aga ei tea kes talle tite tegi. Ja nii öelda, tagavara variant võib ju igal asjalikumal tüdrukul olla. Isegi niisugune kellest parimad sõbrannadki midagi ei tea. Sellest saadakse aru ja see ei pane ka kedagi eriti imestama kui äkki uus kavaler välja ilmub. Nii mõnigi tüdruk ajab oma asju just niimoodi. Ühega käib, teisele läheb mehele.”

      “Ühega kepib ja teise ees mängib süütut? Jah?”

      “Jah! Täpselt niimoodi!” kinnitas Urve silmagi pilgutamata.

      “Tõde tuleb ju lõpuks ikkagi välja.”

      “Oled sa kohe päris kindel, et kõik mehed saavad aru, oli ta pruut süütu või mitte?” muigas Urve ja küsis: “Ja üldse, kas mees ikka võib alati olla kindel, et kõik tema lapsed just tema tehtud on? Usud sa, et eranditult kõik enneaegselt sündinud tited ikka tõesti enneaegsed on?”

      Indrek ei osanud sellele küsimustelaviinile midagi tarka vastata ja kehitas vaid õlgu – ei olnud ju temagi kindel kas ta süütu tüdruku ära tunneb. Niisugust ei olnud talle veel voodisse sattunud. Noormees viis jutu tagasi vanale teemale: “Lõpuks tuleb ju ikkagi välja kes on Carmeni lapse tõeline isa.”

      “Ainult siis kui sina ise selle välja räägid!” ütles Urve kiiresti ja lisas peaaegu parastavalt: “Aga sulle pannakse auto hammaste vahele, peidetakse silmini tüdruku sooja voodisse ja sa ei kõssa seal sõnagi sellest sest sa ei taha kellelegi tunnistada, et oled ostetud mees.”

      “Tead… Ma kahtlen täna juba teist korda selles kas ma tahangi üldse seda jama kaasa teha…” kaaslase avameelsed ja otsekohesed sõnad tekitasid Indrekule südame alla imelikult külma tunde. Tal tekkis tõesti jälle tahtmine Urve autost välja astuda ja kodu poole jalgsi minema hakata. Miks just jalgsi, seda ei teadnud ta isegi. Lihtsalt tuli niisugune mõte pähe.

      “No-jah, muidugi!” torises Urve tehtud pahameelega. “Nüüd, kui oleme juba nii kaugel, et on vaja kokku saada ja asjad selgeks rääkida ning võib-olla ka mõned suulised või kirjalikud lepingud teha, lööd sina põnnama ning lased jalga!”

      “Mitte põnnama aga…”

      “Just põnnama! Mina räägin sulle avameelselt nagu väga heale sõbrale, midagi varjamata, nagu asi on, aga sina hakkad põnnama.” katkestas Urve teda nüüd juba pahasena ja küsis: “Kuule mees, ütle ausalt, kui palju sul on auto ostmiseks raha korjatud? Võid sa mõne kobedama juba ära osta?”

      “Kus sa sellega! Mõne vana kirstu küll ehk aga korraliku masina jaoks ei jätku veel niipea.” tunnistas Indrek ja kohe ka kahetses oma avameelsust sest Urve kasutas selle viivitamatult ära.

      “Seal sa siis oled, va põnnaja! Mõne vana kirstu küll ehk…” tögas Urve rahulolevalt ja ütles siis tõsiselt: “Carmeni isa ostab sulle tutika auto kohe peale pulmi ja sa saad omale noore naise koos korteriga veel pealekauba! Mida sa veel tahad?”

      “Raseda noore naise!” parandas Indrek.

      “Selle eest kaasavaraga naise! See on justkui kompensatsiooniks või nii…” seletas Urve ja küsis siis otse noormehele silma vaadates: “Kui palju neid kaasavaraga tüdrukuid nii väga on? Millega sa rahul pole?”

      “Kuidagi harjumatu on see asi…” venitas Indrek. Asi kippus vägisi tõsiseks minema.

      “Muidugi harjumatu asi! Esimest korda ju!” Urve lagistas vigurdavalt naerda ja nähes, et Indrek eriti vastu ei punnigi, rääkis heatujuliselt Carmeni perekonnast edasi: “Meinhard tegeleb juba aastaid puiduäriga ja tema raha numbrit suurt ei vaata. Ta on mõnikord natukene kooner küll aga enamasti ikka lahke käega mees. Viimastel aastatel on Saared hakanud elama silmnähtavalt jõukalt. Suvila, kuhu me nüüd sõidame, lõi Meinhard ka natukese ajaga oma perele üles. Pealt nagu ehk polegi midagi, aga seest… “

      “Mis seal suvila sees siis niisugust on mida mujal ontlikemates kohtades pole?”

      “Mis seal on… Seal on näiteks kõik viimase peal tehtud ja seal võib ka lausa aastaringselt elada. Kõik mugavused on suvilas olemas. Isegi Internet. See sulle ju ka meeldib, ma tean.” seletas Urve ja kui Indrek selle peale midagi ei vastanud, lisas vähe aja pärast:

      “Ta ei kasutanud oma suvila ehitamisel mingeid kunstlikke materjale. Meinhard arvab, ja õigustatult, et looduslik puit on tervislikum kui need praegused ehitusmaterjalid enamikus on. Ja puit on ikka ilus ka.”

      Kui Indrek ka selle peale midagi ei vastanud, arvas Urve olema vajaliku lisada:

      “Võta Carmen ära ja saad selles suvilas elada ning olla. Neil on seal ilus saun ja isegi bassein sees. Mullivann ka muide.”

      “Nüüd peibutab mind ka veel suvila ja mullivanniga!” mõtles Indrek ja ütles: “See Carmen peab ikka vist üks täismõrd olema või see titetreial mudaloll kui ta niisuguse noosi juurest sääred tegi.”

      “Pole ta miski mõrd!” pahandas Urve. “Carmen on tüdruk nagu iga teinegi ja vaata, et veel ilusam. Ja sugugi mitte rumal tüdruk!”

      “Mh-mh-mh… ” mõmises noormees selle peale – tibid on ju kõik ilusad ja targad. Mõni kohe niisugune, et ei saa alguses arugi kas minna panema või panna minema. Ka see Carmen, kes vaatamata tema ilule ja tarkusele, ikkagi läbi tõmmati. Kindlasti mitu korda ja siis nagu lömmisõidetud auto, tee äärde maha jäeti. Järgmistele huvilistele kärutamiseks.

      “Kui sa Carmenit näed, siis saad isegi aru, et sinu porisemine oli praegu ilmaaegu ja ennatlik.”

      “Mh-mh-mh…” Indrek ei tahtnud enam sellel teemal rääkida. Ta ei teadnud enam mida asjast arvata ja otsustas lasta sündmustel omatahtsi areneda. Järgmise kärutaja koht oli vaba ja miks mitte seda käru kas või veidikene proovidagi, eriti kui jumalamuidu pakuti?

      Mõnda aega sõideti vaikides. Indrek nõjatus mugavalt vastu istme seljatuge ja jälgis auto rataste alla tormavat asfalti. Urve armastas kiiret sõitu ja kuna tee oli hea ning ka liiklejaid vähe, vajus jalg gaasipedaaliga iseenesest allapoole. Spidomeeter näitas pidevalt üle saja. Niisugune kiire sõit meeldis noormehele ja ta sulges silmad ning kujutas end autoroolis istumas ning ise gaasipedaali vajutamas…

      Ta istus Urve koha peal ning hoidis kahe käega rooli. Ei, rooli hoidis ta ühe käega sest teine käsi puhkas hoopis kõrval istuva ilusa türduku pringil reiel ning jalg surus ikka tugevamini ja tugevamini gaasipedaalile. Ei, ei, see tüdruk polnud Carmen. See oli üks teine tüdruk, ilma mingi kindla näolapita. Vaid tema prink reis oli ettekujutatav, peaaegu, et tajutav. Muu Indrekut hetkel ei huvitanud. Noormees kihutas mööda ühest autost, mööda teisest autost. Huvitav, mis nad, fucking, siin tee peal uimerdavad, omal kiired masinad käes? Ega maantee pole karjamaa kus võib vankriga sõites lehmasitahunnikute või mätaste vahel ajaviiteks laveerida. Täpselt samamoodi nagu tema vanaisa kunagi Saaremaal. Maanteel on sile asfalt ja siin on vaja gaasi anda ning põletada sajaga, saja kahekümnega. Ei, vähemalt sajakolmekümnega!

      “Magama jäid või?” Urve küsimus tõi Indreku reaalsusesse tagasi.

      “E-ei! Ma niisama… Mõnulesin.” tunnistas Indrek ja kohendas üle rinna minevat turvarihma. “Sa sõidad nii sujuvalt, tukk tuli peale.”

      “Oled sa ka ikka!” imestas Urve. “Me sõidame sinu tulevase naise juurde ja sina tukud nagu ei läheks see sulle üldse korda.”

      “Tead, kui päris aus olla, siis ega ei lähe küll!” ütles Indrek. “Mind huvitab praegu vaid see kui kõrgelt see Meinhard oma untsu läinud tütart hindab.”

      “Pole ta midagi untsu läinud. Neid titega tüdrukuid on praegusel ajal teisigi. Saared tahavad vaid, et kõik oleks viisakas nagu ühes ontlikus ja kombekas perekonnas olema peab ning seetõttu peab ka nende ainus tütar enne mehel olema kui laps sünnib.”

      “Praegu elavad ju nii paljud noored lihtsalt vabaabielu ja pole kellelgi mingit kobinat. Ja see Carmen peab kohe tingimata mehele minema?!” Indrek teadis nii mõndagi lapsega tüdrukut kuid tema teada ei kibelenud neist keegi mehele. Vähemalt polnud ta