Labida peal. Jüri V. Grauberg

/title>

      Hea Sõber!

      Romaan “Labida peal” on subjektiivne, kirjanduslik visioon, elust, ärist ja arusaamadest üheksakümnendate aastate Eestis. Autor on lasknud tegelastel vabalt tegutseda ja areneda vastavalt nende võimalustele, oskustele ning tõekspidamistele. Kindlasti ei ole romaani tegelaste mõtted, väited ning arusaamad samad mis autoril. Samuti ei ole mõtet romaani tegelaste puhul hakata otsima neile prototüüpe, sest nagu ütleb üks romaani peategelastest, Indrek Vogel:

      “Eesti on ju nagu väkene konnatiik kevadel. Ükskõik kui salaja sa omi asju püüad ajada, ikka on sinu tegemised kõigile näha ja teada, eriti veel kui neist tegemistest midagi pikantset osatakse või soovitakse leida.”

      Ehk teisisõnu – Eesti on niivõrd väikene maa kus kõik tunnevad või vähemalt teavad üksteist, kus inimeste tegemised on pea kõigile näha ja kust võib rahumeeli leida igale selle romaani tegelasele vähemalt kaks prototüüpi igast maakonnast ja linnast. Külakohast rääkimata. Ja kõik kindlasti ainuõiged.

      Kui siiski keegi lausa tõsimeeli usub, et selles romaanis on kirjutatud konkreetsetest inimestest, või on kellegi arvates just talle endale mingil moel liiga tehtud, siis kinnitab autor veel tõsimeelsemalt, et tema on “Uue Testamendi” kangelase Jeesus Kristuse prototüüp, ja seetõttu võib autori lüüa rahumeeli risti lunastamaks kõikide kirjatsurade aegade jooksul tehtud või veel tegemata loomingulisi patte.

      Mõnusat lugemiselamust!

      Autor

      Kallaveres,

      2005

      I peatükk

      Buss tuli ette nagu ikka, minutit viis hiljem kui sõiduplaanis kirja pandud. Rahvast ei olnud ootamas kuigi palju ja nad oleks lahedalt mahtunud istuma kuid harjumus trügida sundis inimesi korraga bussi lahtisest uksest sisse murdma. Osvald, väikesekasvuline kuid sportliku välimusega mees, ei tahtnud teistest nadim olla ning pealegi oli tal kange soov saada istuma oma koha peale, bussi tagumisse otsa, akna kõrvale. Ta oli harjunud sellel kohal alati sõitma ja kui keegi juhtus enne teda sinna istuma, siis pidas Osvald seda päeva juba hommikust saati nässuläinuks. Mees lükkas oma kujutletatava õllekõhu ette ning surus end julgelt bussi ukse poole. Rahvasumm tõukles nagu mesilased taru lennuavas ning bussijuht vaatas seda igahommikust mäsumist ükskõikselt pealt. Nägi ta ju niisugust tobedat trügimist igas peatuses ja oli sellega ammu harjunud. Mõned kergemakaalulised või viisakamad mehed ja naised vajusid pahaselt nohisedes Osvaldi eest kõrvale. Vaid üks, vormikas ja trügimisest õhetavate põskedega naine ei andnud järele ning pressis vihaselt läbi kokkusurutud hammaste:

      “Kuhu te trügite? Kas te ei näe, et ma olen naine!”

      “Bussi trügin, kuhu mujale!” vastas Osvald rahulikult ega kavatsenudki survet vähendada ja lisas siis irooniliselt muiates: “Ja üldse, vales kohas pakute välja. Ma ei saa siin ju kuidagimoodi selles veenduda, et te naine olete!”

      “Mats!” turtsus ümarapõseline ja nihkus vihaselt susisedes kõrvale. Osvald kasutas kohe momendi ära ja hüppas bussi. Lehvitas bussijuhi nina all kuukaarti ja läks siis pika sammuga oma koha poole. Sealt oli üle pooltühja bussi hea vaadata kuidas inimesed, nagu korgid ükshaaval bussi uksest sisse hüppasid. Veel veidi rabelemist ja sõitjad leidsid endile istekohad ning bussis jäi vaikseks. Juht sulges ukse, lükkas käigu sisse ja buss hakkas liikuma. Osvald sättis end mugavamalt istuma ja sulges silmad – ees ootas ligi pooletunnine bussisõit ning see oli kõige magusam aeg hommikul pooleli jäänud une jätkamiseks.

      Juht korjas peatustest ikka rohkem ja rohkem inimesi peale ning varsti oli buss peaaegu puupüsti täis. Osvald tukkus magusalt istmel ja ei pööranud teistele reisijatele mingisugust tähelepanu. Nii mõnigi istumasaanu tukkus nagu temagi. Oli ka neid kes isegi püsti seistes silmad kinni lasksid. Kas nad just püstijalu tukkuda said, seda Osvald ei uskunud, kuid ta teadis iseenda kogemustest, et niimoodi tehes sai end lihtsalt muust maailmast välja lülitada.

      Üks asi hakkas Osvaldi magusat tukkumist tasapisi häirima. Nimelt tundis ta üha rohkem ja rohkem oma reie vastas olevat ühte mõnusalt pehmet ning üsna kuuma asja. See oli tuttav tunne ning lubas arvata, et tema kõrvale on keegi tugevama jalaga naine istunud. Just niisuguste noorikute ihusooja võis bussi kitsastel istmetel istudes päris tihti tunda. Osvald avas tasahilju silmad ja piilus uudishimulikult enda kõrval istuja poole. Nagu ta oligi arvanud, istus tema kõrval naine ja Osvaldi imestuseks just seesama ümarapõskne kellega ta oli bussi sisenedes jagelenud. Millal see naine oli tema kõrvale istunud, seda ei olnud mees tähele pannud.

      “Huvitav, kas ta siis ei pannudki minu sõnu pahaks või oli minu kõrval veel ainukene vaba koht kuhu istuma sai?” mõtles Osvald ja silmitses nüüd juba varjamatu huviga enda kõrval tukkujat. Naise vanust oli muidugi raske ära arvata nagu naiste puhul ikka, kuid Osvaldi arvates võis see olla nii kahekümne ja neljakümne vahel. Naine oli oma tumedatest juustest üsna karmilt üle käinud ja neid ei olnud talle rohkem pähe jäänud kui poisipea jagu mis tõstis esile tema ümarad põsed ning püstaka nina. Väikene lott lõua all andis talle enesega rahuloleva, nohinal tukkuva põrsakese välimuse. Vormikas, kuid sugugi mitte paks keha tegi selle naise Osvaldi jaoks igati pilkupüüdvaks.

      “Niisuguse notsukese võtaksin hea meelega endalegi kaissu!” mõtles Osvald ja sättis end uuesti tukkuma – linnani jäi veel veerand tundi sõitu ning miks lasta uneajal raisku minna, eriti veel, kui saab seda teha kena “notsunaise” kõrval? Hommikusel bussisõidul oli mehe arvates kordumatu võlu – öö läbi magad oma naise kõrval, aga tööle sõites tunned juba võõra naise ihusooja. Ja elu annab pea igal hommikul uue naise, kelle kõrval bussis tukkuda. Ela nagu sultan! Või peaaegu nagu sultan. Armastusest ei saa siinjuures muidugi rääkida. Ometi mõeldakse bussis ka armastusele. Selle kinnituseks oli keegi valge markeriga kirjutanud Osvaldi ees olevale bussiistme seljatoele: “I love you!” ja selle kõrvale on keegi ausalt ning otsekoheselt jälle vastuse kirjutanud: “Mne pohhuij!”.

      “Muidugi pohhuij, kui plika ennast ise kaela määrib!” mõtles Osvald ja sulges silmad. Buss õõtsus uinutavalt ja “notsunaise” kuum reis oli nii mõnus, nii mõnus… Ja mis sellest, et ta oli alles hiljaaegu Osvaldile bussi ukse peal vihaselt kuldhambaid välgutanud. Mis sellest…

      Osvald mõtles Irmenist, sellest imekaunist naisest kes Laheveeru kompleksis naisevuntsimise salongi pidas. Tema juures käis end mukkimas kindlasti ainult jõukad naised sest ainuüksi nelja ruumi sisustus, kus Irmeni salong asus, oli viimase peal. Samuti olid kenad ja noored need kuus või seitse türdukut kes seal naisi vuntsisid. Kõige ilusam oli muidugi Irmen ise. Osvald ei olnud eales näinud nii täiusliku figuuriga naist. Mitte kunagi, mitte kusagil. Isegi tema naine, Elle-Mai, ei saanud Irmeni vastu. Naine sai kõigi vastu, isegi tema, Osvaldi vastu, aga Irmeni vastu ei saanud. Vähemalt välimuse poolest…

      “Suur Looja on nii mõnegi naise kallal kõvasti tööd teinud enne kui ta selle siia ilma saatis mehi hullutama!” mõtles Osvald irooniliselt.

      Nagu varemaltki, lõppes ka see võõra naise kõrval tukkumine ja teisest unistamine õige ruttu ning Osvald astus peagi pika sammuga mööda kõnniteed trammipeatuse poole. Kuhupoole tema kõrval tukkunud “notsunaine” tüüris, meest eriti ei huvitanud – jõuad sa kõiki neid naisi passida kes su kõrval hommikuti magada nohisevad?

      Laheveeru tänavale jõudmiseks, kus ta töötas, tuli veel teine paarkümmend minutit trammiga loksuda. Seekord juba püstijalu ning tukkumisest ja võõra naise soojast reiest ei saanud siin enam unistadagi. Tramm oli rahvast täis ja siin oli kasulik hoida oma taskutel silm peal. Seda soovitas ka trammi seinale kleebitud meeldetuletus. Osvald polnud ise küll ühtegi taskuvarast näinud, veel vähem kätte saanud, kuid jutte taskuvaraste tegemistest oli kuulnud küllaga. Lausa nii küllaga, et kui oleks mõne niisuguse mehe näpud oma taskust kätte saanud, siis oleks need ilma pikema jututa puruks väänanud ja alles siis politsei kutsunud. Paljud DELFI kommentaatoridki soovitasid, et kui saad korterist varga kätte, siis enne politsei kutsumist anna talle võimaluse korral üks hea ja õpetlik kittel. Niisugune, mida ta kaua aega ravima peab ning seetõttu ka hästi mäletab.

      Tööruumis, ehk kontoris, kuhu Osvald ligi tund aega enne ametliku tööpäeva algust jõudis, sättis ta kõigepealt lauale enda päevinäinud läpaka ning pani selle käima. Järgmisteks tegemisteks oli akna avamine ja raadio nupule vajutamine. Kirjutuslaua nurgal turritavat veneaegset ventilaatorit tal esialgu vaja ei olnud – kontoris oli veel normaalselt jahe. “Seaside Real Estate” hoolduselektriku