Mähkmelööve. Juha Vuorinen

kaua sa juristiks oled õppinud?”

      „Alles aasta.”

      „Sa oled nii hea südamega inimene, et mõtle veel mingi teise töö peale. Sa oled juristiks liiga hea.”

      Tüdruk jäi mulle järele vahtima. Lootsin kogu südamest, et kui ta õppimist jätkab, siis hakkaks vähemalt mingiks inimõiguste juristiks.

      Leidsin oma lapse kahe kudrutava pea vahelt. Sirpa ühel, Kristian teisel pool beebikäru pisikesele lällutamas. Vahel kolksatasid nende pead kokku. Ime, et nad siis korraga „Terviseks!” ei hüüdnud.

      „Noh, kuidas oleks terviseleotisega?”

      „Kas sa mett tõid?” küsis Kristian.

      „Mett? Sa ju ütlesid, et ilma suhkruta.”

      „Mesi ja suhkur on eri asjad,” kaitses teda Sirpa.

      „Ma lähen püüan väljast ühe herilase, siis saate kohe ilgelt värsket mett.”

      Lonkisin tagasi kohvikusse. Nüüd arvas tibi kindlasti, et löön talle külge. Minu üllatuseks kerkis ta näole rõõmus ilme.

      „Kas midagi jäi maha?”

      „Jep. Mesi.”

      „Kolm pakki?”

      „Jah. Palju see maksab?”

      „Mitte midagi. See on maja poolt. Muide, ma mõtlesin sellele, mida sa ennist ütlesid.”

      „Nii?”

      „Olen mõelnud hakata laste õigustega tegelevaks juristiks. Sellega teenib murdosa palgast, mida saaksin ärimaailma teenistusse minnes, aga sellise juristi jaoks tundub mul olevat vale moraalitaju.”

      „Ei ole. Just õige on.”

      Tüdruk naeratas armsasti. Tuli tahtmine teda isalikult emmata. Ta pöördus meepakke võtma. Kuidas ma ka ei püüdnud olla korralik isa, libises mu pilk ikka lühikeste pükste värvli vahele ja märkas, et tüdruk ei olnud aluspükse sugugi unustanud, vaid kandis hästi pisikesi stringe. Siin lõppes mõte isalikust embusest. Paistab, et ma olen endiselt samasugune pask.

      Nüüd lõid jälle minu põsed lõkendama, kui tüdruk mulle mee ulatas. Ta pilk uuris mind uudishimulikult. Küllap tuleb temast ikka hea jurist. Minagi jäin otse teolt vahele.

      „Aitäh, meejänku,” sosistasin.

      „Aitäh sulle.”

      Kiirustasin suud maigutades lifti.

      „Sinu aegluse pärast tuleb teed mikrosse panna. Need jõudsid juba ära jahtuda,” tänitas Kristian.

      Ma ei teinud näägutamisest väljagi, vaid tormasin oma lapse juurde ja sosistasin talle kõrva:

      „Issil on teie, vastupandamatute naiste kohta veel palju õppida.”

      Õnneks uurisid Sirpa ja Kristian mikrolaineahju, nii et sain rahus tütrele avaneda. Ta näole lähemale kummardudes tundsin jälle vasakus persekannikas imelikku pistet.

      Mu tee jäigi joomata, sest hoidsin kogu aeg väikest nutsakat süles. Ta uuris mind hirmutavalt tähelepanelikult. Justkui oleksin ma mingil valedetektoritestil. Püüdsin manada näole kõik maailma kenamad ja hellemad ilmed, aga pisike ei naeratanud kuidagi. Vastupidi, ta pilk puuris mind nagu hambapuur piimahammast.

      „Kas pisikesel on paha olla?” küsisin.

      Sirpa ehmatas ja tõttas lähemale.

      „Mis viga?”

      „Ta ei naerata mulle.”

      Sirpa pigistas mind kaelast.

      „Lollakas! Nii väikesed ei naerata veel käsu peale. Ära ehmata.”

      „Ega mina ei ehmata, vaid tema. Vaata nüüd, kuidas ta mind uurib. Justkui oleksin midagi paha teinud.”

      „Oled või?”

      Oleks pidanud suu kinni hoidma. Nüüd sorgiti mul kärniga kõrvades.

      „No natuke olen…”

      „Nimelt?”

      „Ma panin ilma kantossita ühte toredat naist ja too sünnitas mulle sellise tite, kes ei naerata üldse.”

      „Tore on, paha poiss,” naeris Sirpa ja läks tagasi ristiisaga rohelist teed larpima.

      Püüdsin pisikese suule musi teha, aga ta pigistas oma huuled kõvasti kinni. Leppisin tüdruku lauba musitamisega. Mitu korda.

      Pisikeses voolas ilmselgelt minu rahutu ja kannatamatu veri, sest äkki hakkas ta nutma. Hääl oli küll liigutavalt nõrk vigin, aga ta ponnistas kõvasti, ise näost punane. Sirpa andis kehakeelega mõista: nüüd üleliigsed välja, algab naiste tund. Kristian käis veel liigutatult oma ristitütre põski suudlemas.

      Sirpa tõmbas mu kõrvale.

      „Kas sa tuleksid õhtul uuesti?”

      „Muidugi.”

      „Ema ja Esko tulevad ka. Nad tahavad kindlasti uhket isa näha.”

      Lubasin tulla kell kuus.

      Sirpa suutis Kristianit veenda, et hiidjänes võiks oodata beebi kojutulekut ja Kristian võiks selle meile kunagi hiljem tuua. Jätsime Sirpa pisikesele lõunasööki pakkuma ja hiilisime koridori. Kristian kandis jänkut süles ja pidi uksel peaaegu vastutulijaga kokku põrkama.

      „Vaata aga, Juha, värske isa,” rõõmustas Mirka Rajala, Sirpa hea sõbranna.

      Mirka haaras mu skorpioni kirglikkusega oma embusse. Tugev pigistus ning veider suudluse ja kerge limpsamise segu põsele. Mul tuli alati külm, peaaegu õudusjudin peale, kui Mirka lähedal oli. Kristian kiikas jänku tagant.

      „Kristian! Ma juba imestasingi, et kes see siin suurte tüdrukute tampooni tassib, aga see olid hoopis sina.”

      „See jänkujuss…”

      Mustas sukk-kleidis Mirka haaras karvase mänguasja Kristiani sülest, haaras ühe musta kontsaga kingaga ehitud jalaga ümber Kristiani omade ning surus Kristiani vastu koridori seina. See tundus nagu huultega sooritatud vägistamine, kui Mirka vajutas oma paksud veripunaseks värvitud huuled vastu Kristiani ehmatanud suud. Ma pidin pilgu ära pöörama, kui nägin Mirka keelt limase riistana justkui aeglustatud ühtes sügavale Kristiani suhu uppumas. Õnneks ei olnud seda ludistamist kauaks. Kui Mirka Kristiani haardest vabastas, haaras too jänku katteks, et oma seisu peita. Mirka oli jälle rünnanud. Seekord isegi nii romantilises kohas nagu Ämmaemandakooli koridoris. Mirka silmis põles Kristianit vaadates tähendusrikas, peaaegu hüpnootiline iha. Minu arvates Kristian mingil perverssel moel nii erutus kui ka ehmatas sellest pilgust. Enne meie lahkumist limpsas Mirka veel suudluse Kristiani kõrva ja sosistas üpris häälekalt:

      „Võiksid mõnikord minu juurde tulla ja näidata, milline on üks suur ja paha küülik…”

      Kristian pigistas kõvasti oma jänkut ja sai samas ilmselt pisitillukese seemnepurske.

      Viisin Kristiani Kristianinkatule. Terve sõidu aja ei vahetanud me sõnagi. Ristiisal paistis olevat muud mõtteainet. Lahkudes pigistas ta mu õlga ja ütles peaaegu liigutatud häälel:

      „Püüa hakkama saada.”

      Mulle tundus, et see repliik oli mõeldud talle endale.

      „Kindlasti. Ja kui sa Mirka juurde lähed, ära mingil tingimusel lase tal end kinni siduda. Lubad?”

      Mööda Kristianit jooksid külmad õudusvärinad.

      „Luban. Päris kindlasti.”

      Järgmiseks sõitsin toidupoodi. Nüüd ei usaldanud ma enam tulist meisterkokka mängida, vaid valisin kulinaarialetist tuttavaid ja turvalisi kiirtoite. Olin just makaronivormi kärusse panemas, kui mulle meenusid Sirpa sõnad: Juha, punast liha sina enam ei söö. Püüdsin karbi kaanel olevast aknast sisse kiigata. Polnud näha muud kui pruunikaid makaronitükke. Kutsusin kohale müüja.

      „Kas