Mähkmelööve. Juha Vuorinen

see seal õieti räägib?”

      „Olete saanud peavõidu.”

      „Tõesti?”

      Sirpa paistis olevat täielikus segaduses. Läksin tagasi oma häälele.

      „Armas, sa saad minu! Mina olen su peavõit!”

      Õnneks jõudis mu geniaalne huumor pärale ka Ämmaemandakooli kuuendale korrusele, sest torust kostis kergendatud kõkutamist ja suur armastusavaldus:

      „Sa oled tõbras, jube pikk tõbras…”

      „Anna andeks, et ma su haneks tõmbasin. Ei ole need tibid mingis kaubakonteineris kinni. Nad istuvad lennuki äriklassis teel Soome poole. Varsti on meil terved päevad läbi tore väike mähkmekarneval. Kas ostan natuke serpentiini ka?”

      „Mine osta parem broilerihakkliha ja hakka mulle süüa tegema.”

      „Ostsin juba.”

      Sirpa oli nii õhinas, et lausa leemendas rõõmust. Mind tabas õudus. Mis siis, kui see kanapalliretsept on täiesti rõve? Pöörasin auto meie maja parkimiskohale.

      „Kuule, emme, ma pean nüüd minema süüa tegema, enne kui Kristian ja Mikael tulevad.”

      „Mikael tuleb ka?” üllatus Sirpa.

      „Jaa. Ta tuli ju ikka kutsuda. Tegelikult kutsus tema Kristian.”

      „Ah, no siis küll.”

      Jäin lolli näoga mõtlema, miks Kristian võis teha selliseid asju, mis teistele olid keelatud.

      „Kuule, nahkkott, pean nüüd tuppa minema.”

      „Mis pagana nahkkott?”

      „Vaata ometi oma kõhtu. See on nüüd ju tühi.”

      „Aga see ei jää selliseks.”

      „Ei tea midagi, nad võtsid selle platsenta sealt ka ära ja…”

      „Sa oled täielik koletis. Tore koletis…”

      Sirpa tahtis laksatada mitu liitrit traadita telesuudlusi, ehkki teadis, et mul oli kiire süüa tegema. Õnneks ärkas tita õhtutissitamisele ja laskis mu valmistama pidulikku õhtusööki enda auks.

      Koorisin kaks sibulat, neli küünt küüslauku ja paar senti ingverit. Võtsin kätte ühe terve tšillikauna. See oli nagu kõhn kääbuspaprika. Üsna ohutu väljanägemisega asjandus. Retseptis soovitati seemned välja kratsida, aga kuna ma ei jätnud ka õunaseemneid söömata, võisid needki jääda. Lõikasin kaunalt ainult kanna ära. Viskasin mikserisse ka kaks 250grammist pakki broilerihakkliha, viis supilusikatäit seesamiõli ja väikese näpuotsatäie maisijahu. Kontrollisin retseptist, kas kõik oli valmis. Värske koriandrioks ja sorts vapustavalt vastiku haisuga kalakastet olid ununenud. Kui kell ei oleks olnud nii palju, oleksin helistanud trükikotta ja karjunud perse põhjast, et nad on mu väljavalitu kokaraamatusse vea teinud. Kanaroa sisse ei saa ju kalakastet panna! Aga järgisin siiski kenasti retsepti. Samas, kui koostisosad muutusid mikseris rohekaks plögaks, tühjendasin potti kaks purki kookospiima ja kaks kalapuljongikuubikut.

      Minu meelest pidi koos lihapallidega sööma ka kartuliputru, aga retseptis soovitati tarvitada salatit. Tegin kompromissi ja keetsin basmati riisi. Kui kookospiim oli keema tõusnud, hakkasin voolima. Retseptis kästi käed külma veega niisutada ja taignast pallikesi voolida. Mul hakkas kannatus pärast kolmandat otsa saama. Kõik olid erineva suurusega. Üks nagu pesapallipall, teine ovaalne ja kolmas nagu täring. Tegin kiirkõne Sirpale.

      „Ma ei saa neid kuradi pallikesi ühesuuruseks! Ega ümmarguseks!”

      „Rahune, kallis, võta supilusikaga alati ühepalju tainast ja niisuta alati käed külma veega. Sa oled nii armas…”

      Nüüd tulid pallid ühesuurused, aga mitte just sirkli järgi ümmargused. Uksekell helises. Sööstsin taignaste kätega uksele. Seal olid Kristian, Mikael ja keegi võhivõõras töll lillepahmakaga.

      „Kes see on?” küsisin.

      „Olen lillekuller. Siin on saadetis Sirpa Kovalale ja Juha Bergile.”

      Võtsin pahmaka vastu. Kullerid töötasid ikka imelikel aegadel. Mikael vaatas huvitatult mu käsi. Kuradi pervert.

      „Mul on söögitegemine vähe pooleli. Võite näiteks minna üles teineteist panema.”

      Märkasin Kristiani paanikat. Mikael naeris käriseva häälega.

      Asetasin kanapallid ettevaatlikult kookospiima nagu ujuvad beebid. Potti mahtusid korraga pooled. Ootasin kuulide küpsemist pingsalt nagu Asterixi teadmamees oma võlujoogipaja ääres. Tubli viis minutit pidi retsepti järgi piisama, aga seda tuli kontrollida. Lõikasin ühe palli pooleks. See oli küps. Tõstsin pallid vahukulbiga hautamispotti ja ladusin ülejäänud pallid ujuma. Basmati riis valmis parasjagu ühel ajal teise kanapalliportsuga. Elutoast kostis Kristiani lummatud hääl:

      „Hea hais!”

      „Lõhn,” parandasin. „Kui sa mõtled köögist tulevat gurmeelehka. Või on Mikael peeretanud?”

      „Öäkk!”

      Mikael naeris heakskiitvalt. Kummaline tüüp.

      Toit oli valmis. Midagi oli ununenud. Türamaivõi, kaste! Vaatasin potti, milles olin keetnud kanapalle. Leem ei olnud enam vedel, vaid meenutas kastet. Kandsin poti lihtsalt lauale ja otsustasin väita, et see ongi kaste. Mõni joob ju ka kartulikeeduvett. Lõhn oli taevalik. Kristian aitas mind laua katmise juures. Kaugel olid need ajad, mil koguneti õllepudelite ja perepitsa ümber kõnelema vittudest ja Saksa sadomasoklubidest. Nüüd olid kohe kahvlid, noad, salvrätid, taldrikud ja klaasides vesi. Otsustasin tõestuseks teha sellest erilisest olukorrast ka pilti.

      „Olge kõrvuti,” kamandasin.

      „Kui kõrvuti?” nurrus Mikael.

      Kristian võpatas. Ta oli hakanud uskumatult kergesti ehmuma. Varem ta selline ei olnud. Klõpsisin digikaameraga mõned pildid, et saaksin neid ka Sirpale haiglas näidata.

      Istusime lauda. Vanad ladusid endale taldrikuile korraliku hunniku riisi, kanapalle ja kastet. Salati unustasin täiesti.

      „No nii, härrased, kas tõstame pallid Juha tütre auks?” pani Mikael ette.

      Haige värk, lõime kanapalle kokku. Seejärel torkasid kõik oma pallikese sügavale näljasesse suhu. Mõne nautiva mälumise järel laksatasid kuus silma pärani. Püha taevas, mihuke saund! Terve nägu oli justkui leegiheitja proovilaskmismärklaud. Huuled paistetasid vorstideks ja neelus tundus tuksuvat vulkaanipurset meenutav mulin. Kristian suutis esimesena pobiseda midagi lausesarnast:

      „…riliselt maitsestatud…”

      Mikael püüdis leida midagi, mida suhu kallata. Õnneks jõudsin veekannu enne enda kätte haarata. Vee abil levis põletus ühtlaselt kõhuni. Ulatasin kannu Mikaelile. Kristian aga ahmis riisi näkku ja leidis:

      „See on ju hea.”

      Vahtisime Mikaeliga teineteisele otsa. Kas Kristian oli oma maitsmismeele ära kõrvetanud? Igatahes ampsas ta isukalt palle suhu ja kühveldas kastet ja riisi järele.

      „Pärast esimest maitse leebub,” lubas Kristian toitu täis suuga.

      Midagi selles retseptis läks perse. Kraamisin selle Tai kokaraamatu välja ja kontrollisin, mille olin unustanud. Need kuradi tšilliseemned! Need oleks tulnud välja võtta. Kuidas oli nii pisikestesse teradesse saadud nii põrgulik vägi?

      Kristiani suhteliselt normaalne käitumine ja kõhtu pitsitav nälg said siiski võitu. Kuhjasin taldrikule riisi, kastet ja kaunistuseks paar palli. Riis oli kanapallikeeduveega taevalik. Kas ma olin ehk kogemata leiutanud suurepärase kastme? Pistsin ettevaatlikult sekka ka väikese tüki kanapalli. Pärast esimest kuulikest oleksin olnud valmis kihla vedama, et iga viimane kui kanapall läheb hävitamisele koos tuumajäätmetega, aga esmamulje oli täiesti vale. Sõime kõik ära. Kõik viimaseni.

      Kristian tahtis kindlasti hautamispoti puhtaks lakkuda. Telefon helises.

      „Tšau,